Hädavajalik järjepidevus

Tänavune „Mägede hääl“ oli selgelt kuraatorifestival, mille külastamise pooltargument oli eelkõige usaldus Raul Saaremetsa maitse ja valikute vastu.

MART NIINESTE

Festival „Mägede hääl“ 29. – 30. VI Eesti kaevandusmuuseumis Kohtla-Nõmmel.

Mulle meeldis, kuidas Narva mull kärgatas kultuuride kokkupõrkes kildudeks. Ida-Virumaa venekeelse võimuladviku uute tuulte trots saatis Eesti Vabariigi tema enda territooriumil sirgelt seenele. Külvivolinik Kukemeri seiklused kauge maanurga kolhoosi ideaalmaastikul said ajakohase ning tõsielulise naispeaosalisega järje. Kukkumine iseenesest ei tee veel haiget, seda teeb alles kokkupõrge maaga. Ida-Virumaa lahtimuukimine ei käi nii, et lähen kohale ja olen valmis messias. Selleks on vaja aastaid järje­pidevat tööd.

Kui võrdleme kolme järjestikust „Mägede häält“, siis märkame selget suunamuutust. Kahel esimesel aastal tõi festival kohale kohaliku n-ö alternatiivpeavoolu paremiku ja meelitas sel moel püüne ette platsile ka keskmist publikut, kes on nõus maksma ennekõike selle eest, mis on talle eelnevast tuttav.

Tänavune festival ei pakkunud aga säärast lihtsat kultuurilise lõimumise võimalust, kuna enamik esinejaid olid ka mulle, kes ma olen praeguseks olnud kolm aastat pealinna uue alternatiivkultuuri elust eemal, põhimõtteliselt tundmatud. Pigem oli „Mägede hääl“ selgelt kuraatorifestival, mille külastamise pooltargument polnud enam koju kätte toodud Tommy Cash, Nublu, Orelipoiss ega Winni Puhh, vaid usaldus Raul Saare­metsa maitse ja valikute vastu.

Kuna ma pole kordagi käinud Sveta baaris, kasutan selle suuna mõju hindamiseks teist mõõdikut – sõpru. Meil siin Kohtla-Nõmmel oli küll omavahel jutuks, et festival tuleb ja puha, kuid eraldi mõnda ootamisväärt artisti ei toonud keegi esile. Ning kui eelmistel aastatel sain lennata päev läbi poole ööni nagu mesilind õielt õiele, sest kogu aeg oli silmapiiril keegi vähemalt teretuttav Tallinna-päevilt, siis tänavu oli sääraseid kohtumisi üksikuid, needki paari asja pärast kohale tulnud bändimehe või DJga.

Teise olulise muudatusena oli pealava viidud kinnisesse telki festivali­platsi servas. Seetõttu ei pääsenud seal esinejad enam mõjule. Telk oli vaid üks muusikapesa teiste üle platsi hajutatute seas. Sellest on kahju, sest muusikaprogrammil puudus nähtav epitsenter, mis tõmmanuks kuulajaid ligi – seda enam et esinejad olid nišiartistid – nagu öölamp pimedas putukaid. Seetõttu sai festivalist rohkem olemise ja olesklemise koht kui muusikapidu.

Oleskelufestival oma parimal kujul avaldus vastse rulapargi juurde püstitatud laval, kus tegutsesid Haigla DJd. DJd lasid muusikat, kohapeal peeti võistlust või vaadati võistlejaid trikitamas. Hämaras sai peamiseks tantsimine.

Aleksander Kelpman

Oleskelufestival oma parimal kujul avaldus vastse rulapargi juurde püstitatud laval, kus tegutsesid Haigla DJd. DJd lasid muusikat, kohapeal peeti võistlust või vaadati võistlejaid trikitamas. Hämaras sai peamiseks tantsimine. Teine säärane koht, kus asi toimis, oli „Tjuun In’i lava“. Muidu kippus seltskond pirakale festivalialale piisavalt ära hajuma ja see tekitas ka ülal kirjeldatud sisulis-vormilisi muudatusi arvestades iseeneslikke kahtlusi festivali jätkusuutlikkuse suhtes.

Vaidlesin mullu Eesti Ekspressi veergudel Siim Nestoriga hipsterifestivalide teemal. Olen endiselt seisukohal, et need ei tohi toimuda asjana iseeneses, olla Telliskivi kandi inimeste väljasõidud rohelistesse enklaavidesse, vaid peavad kõnetama ja kaasama ka kohapealset rahvast.

Piltlikult öeldes on vahe, kas rajame festivali näol pop-up-misjonikiriku või kloostri. Esimese eesmärk on olla kõigile lahti ja veenda milleski kohalikke, teise eesmärk aga vastupidine: minnakse mõttekaaslastega kuhugi, kuhu rajatakse paik omaette olemiseks, säilitades ümbritseva suhtes võõristuse ja hirmu, mida leevendab vaid elitism.

Olgu selleks kohaliku kunstniku tööde näitus, kohalikud noored tegijad mõnel laval, väike laat, memmede piruka- ja pannkoogikohvik toitlustusalal, väljasõidud lähikonna vaatamisväärsuste juurde või mis iganes – mingisugune kummagi poole silmaringi avardav lõimumine peab säärase festivaliga kaasas käima.

Ida-Virumaal teeb selle ülesande raskemaks keele- ja infoväljapiir. Kohapeal on rahvast küllalt, kuid kultuuritarbijana piirdutakse Venemaa peavooluga. Avarapilgulisem kohalik vene noor on omandanud eestikeelse kesk- ja/või kõrghariduse, lõimunud sedakaudu meie ühiskonnaga ja näinud, kuidas tehakse kultuurivaldkonnas asju Tallinna või Tartu moodi ning tunnetab selgelt siinset mahajäämust nii suhtumises kui ka tegudes. Narva kultuuripealinna juhtum oli ka talle löök.

Paraku ei soosi kohalik venekeelne võimukultuur noori isemõtlejaid ega midagi, mille ilu ei mõista rajooni kultuuripalee pioneeriorganisaatori tausta ja parteikooli haridusega kitšilembene väikekodanlasest tšinovnikutädi Tatjana Aleksandrovna, kes on siinkohal koondkuju. Küll aga on ise- ja ühistegevus olnud siinse eestikeelse kultuurielu jätkujõu alus. Just seetõttu pean oluliseks „Mägede hääle“ korraldamist nii eelnevatel kui ka järgnevatel aastatel.

Mida altim on festivali korraldustoimkond koostööks kohaliku kogukonnaga, seda rohkem tekitab see ümbruskonnas edasiviivat kadedust, mis päädib ideaalis eeskujust nakatumisega ning korraldamisviiruse levikuga – seda enam, kui festivali leiab üles põlev­kivilinnastu alternatiivkultuurihuviline vene noor, kelle väljundid kohapeal on paratamatult piiratud. Rahvastiku koosseisust tulenevalt ei näe ma Ida-Virumaa suletud ühiskonna lahtimuukimiseks muud võimalust kui siit pärit ning maailma näinud ja „lahti läinud“ vene noorte eestipärast ühistegevust. Isegi kui see maailm koos heterarhilise ühistöökogemusega tuleb neile tuua kätte „Mägede hääle“, „Station Narva“ või kõrgkoolide Ida-Viru osakondadena.

Kuigi ma pole täiesti päri „Mägede hääle“ tänavuse valikuga panustada artistide stiilis pigem elektronmuusikale ja kuraatoriprogrammile ja sellega, et pealava telki suunati, näen festivali suuremat mõtet selle järjepidevas toimumises, harva Ida-Virumaale sattuvate keskmiselt tuntud eesti alternatiiv­artistide lähendamist rahvaga, kelle suurim suvesündmus on Haddaway ja Hellade Vellede kontsert Toila pargis, ning kohaliku pealekasvava põlvkonna tegudele ärgitamises nii isikliku eeskujuga – Murd ja Saaremets on mõlemad kohtlajärvelased –, et tuleb tulla koju tagasi ning rakendada mujal omandatu kohaliku elu teenistusse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht