Hääled ja uued ideed TMW-l
TMW seab ikka uusi standardeid ja laieneb, kuid tuleb olla ettevaatlik, et mitte omaenda edu ohvriks langeda.
Tallinn Music Week 2. – 8. IV.
Tänavuse ergutavalt ülevaatliku Tallinn Music Week’i peamised märksõnad olid „sugu“, „andmestik“, „väärtused“ ja „Narva“. Festival seab ikka uusi standardeid ja laieneb, kuid tuleb olla ettevaatlik, et mitte omaenda edu ohvriks langeda.
Hääl ja koorid olid kõigi minu külastatud kontsertide ühenduslüli. Koorid ja koorimuusika on Eesti muusika(elu) selgroog. Tutvusin eesti koorimuusikaga 2010. aastal Kristiansandis, kui Veljo Tormis oli Norra festivali „Punkt“ helilooja. Sellest sai tähenduslik ilmutus. Tütarlastekoori Ellerhein etteaste mullusel TMW-l kuulub minu aasta parimate kontserdielamuste hulka. Nende esinemises köitis just see, millise imelise loomingulisusega oli kvaliteetne laulmine ühendatud lauljate liikumise ja rütmidega. Seetõttu ootasin suure himuga tänavust koorikontserti Eesti Raadio esimeses stuudios, kus oli esindatud seitse eri vanuses, soost ja suurusega koori: Eesti Raadio laululapsed, rahvusooperi Estonia noormeestekoor, lastekoor Ellerhein, kammerkoor Helü, Tallinna muusikakeskkooli noortekoor ja kammerkoor Collegium Musicale.
Mind hämmastas, et kavas oli nii palju 1980ndatel ja 1990ndatel sündinud noorte heliloojate teoseid. Eriti nautisid nende esitamist noored lauljad, näiteks paistsid silma Sander Möldri (1987) „Sarvelugu“, Riho Esko Maimetsa (1988) „Imeline helin …“ Kadri Voorandi (1986) „Laula, kuni elad“ ja Marianna Liigi (1992) „Läbi öö läheb päevade rada“. Uskumatu (ja inspireeriv) oli kuulata, kui mänguliselt said koorid hakkama rütmimustrite, kajade, kooskõlade ja võngetega – puha keerukas seades ja hästi häälestatud dünaamilises esituses. On selge, et Eesti kooritöö on mitmekülgne ja osavalt koordineeritud ning jätkuvalt arengus.
Vana uus
Eriline sündmus oli Kira Skovi ja Maria Fausti albumi „In the Beginning“ muusika esitus Rootsi-Mihkli kirikus kuuehäälse segakoori (peaaegu täielik hääleliikide ulatus sopranist bassini) ja kuueliikmelise instrumentaalansambliga, kuhu kuulusid altsaksofon, tenorsaksofon, trompet, bassklarnet, kontrabass ja trummid.
Muusika osutus kõige ebatõenäolisemaks vanade ida kirikulaulude ja hümnide, rahvalike leinamarsside, americana, rokkdraama ja tundliku popi sulamiks. Kontserdi kulgedes ühinesid need jõuliseks, ainulaadseks ja sügavalt liigutavaks teoseks. See lõikas hinge ja oli saavutatud sügavalt läbi tunnetatud asjakohase väljendusvahendite vooga, milles olid tajutavad kõik žanrid. Omalaadne muusikaline väljendusviis andis tulemuseks harukordse kokkusulava ilu. Skov ja Faust söandasid minna kaugele hinge sügavikesse ja sealt leitu välja laulda, andsid vastanditele ja kontrastidele kuju, langemata kitši ja ballasti lõksu. Muusika vahetus, taotluslik kirikulaulu-pärasus ning häälte, puhkpillide, bassi ja löökpillide sulam tegid sellest meeldejääva etteaste. Nende imelises lähenemisviisis on sarnast ukraina helilooja Valentin Silvestrovi adagio’ga, kus kaigub mineviku muusikaline kaja.
Maria Faust (1979) ja Kira Skov (1976) on mõlemad ainulaadsed tegelased. Maria Fausti tähelepanuväärsed omadused on lennukas kujutlusvõime, hingelisus ja impulsiivsus, kusjuures rohke huumor on ühendatud otsusekindluse ja loomulike juhivõimetega. Ta on asutanud sellised ansamblid nagu Jazz Catastrophe, Sacrum Facere, Shitney ja Machina ning kujundanud oma suurte ansamblitega rikkaliku ja isikupärase vaba muusikalise väljenduslaadi.
Kira Skov on teistmoodi Grenzgänger, kel on oma odüsseia. Kergelt käre, hõbedase varjundiga hääl puudutab ka varjatumaid hingesoppe, kuid tema laulus on ka õrnem pool, lepitav ja kannatlik. Tema lauludes ja laulmises on tublisti hümnilikkust.
Valmis uueks alguseks
„Kommentaarium“ on noore helilooja Marianna Liigi teoste kogum (ta on tuntud heliloojate Helena Tulve ja Margo Kõlari õpilane). See hõlmab kontserdi tšellole ja elektroonikale (2016) ning kolm teost: „Miniatuur“ harfile (2014), „Postluudium“ elektroonikale (2014) ja „Ebakorrapärane pärl IV“ neljale löökpillimängijale. Nende vahel sai aga kuulda ühe eesti muusika silmipimestava isiksuse Laura Põldvere vokaalimprovisatsioone. Eriti rikka kõlaruumi avas löökpilliteose atraktiivne dünaamika, kutsudes esile meeleolusid, mis ergutasid vaieldamatult kuulajate kujutlusvõimet. See oli piisavalt tugev, et äratada uudishimu, pinget, hämmastust, lõdvestust ja andumust. Oivaline valgus- (Kristjan Suits) ja helikujundus (Katrin Kvade) aitasid elamusele palju kaasa.
Kontsert Kanuti gildi saalis lõppes segakooriteosega „Veereb, kuhu tahab“ (2016), mis oli koostatud kommentaaridest, mille kuulajad olid „Kommentaariumi“ veebilehele postitanud pärast teiste kontserdil kõlanud teoste salvestuste kuulamist. Mõte on selles, et publik saab juba ette muusikaga tutvuda ja seda iseloomustada. Teose kandsid ette 15-liikmeline kammerkoor Collegium Musicale ja dirigent Endrik Üksvärav.
Kuulajate kaasamine ja nende kuulamiselamuse võimendamine väljaspool kontserdisaali on huvitav idee. Ei ole aga selge, kui pikalt enne ettekannet on sõnalist tagasisidet tarvis. Samuti ei ole selge, mil määral kommentaarid esitust mõjutavad. Kas mõju peegeldub ainult kooriteose sõnades? Või on näiteks võimalik, et tagasiside järgi muudetakse teoste järjekorda? Kas kommentaaridega võiks töötada ka küsimuse ja vastuse vormis, võib-olla isegi reaalajas improviseerides? Seda laadi lähenemisviisi tasub seetõttu jätkata, et nii saab teha muusikategemise protsessi käegakatsutavamaks ja avatumaks ning tulla publikule tõepoolest lähemale.
Kristjan Järvi jukebox
Iga viimase aja TMW avakontsert on olnud Kristjan Järvi looming, tänavu osalesid tema New Yorgi Absolute Ensemble ja hiilgav, värvikas külaliste hulk. Järvi ühendas sel aastal jõud Luksemburgi pianisti Francesco Tristano, eesti mitmenäolise helilooja, muusikaprodutsendi ja DJ Sander Möldri, erksa (džäss)laulja Kadri Voorandi, noore eesti laulja-laulukirjutaja Mick Pedaja, mitmetahulise laulja Elina Netšajeva ja Estonian Folk Orchestraga, mille asutas 2011. aastal akordionimängija Tuulikki Bartosik. Viimase sajandi klubisaundidele viidates välja kuulutatud „heli-, ruumi-, meelte- ja uute võimaluste teekonnast“ sai tõtlik, toretsev, üsna pingutatud popurrii või Kristjan Järvi moodi jukebox. Tümpsuvad ja valjud monotoonsed rütmid tõrjusid sageli välja ja matsid teised muusikalised elemendid. Kahjuks ei võtnud hea idee kuju ja osalejate suur potentsiaal ei avanenud piisavalt.
Tõlkinud Maria Mölder