Hästi panite, maa ja taevas!

Kaur Garšnek

SUFI MUUSIKA ja DERVIŠITE TANTS Estonia teatris 8. V.  

“Oriendi” festivali üritused ei ole kunagi olnud üksnes ja eelkõige muusikasündmused, vaid pigem omamoodi “kultuurinäitused”, mis vahendavad meile kaugemaid traditsioone. Ent erinevalt mõnest eelmisest ekspositsioonist (näitena “Universumi tervendavad helid” 2003. aastal) ei jätnud seekordne kahtlustki muusikalise väärtuse olemasolus, kuigi kandis teatud üldisemat vaimsust ka subtiilsemail viisidel – läbi selle vaevutajutava nivoo, mida õige häälestuse (lõõpides: ja viirukisuitsu) korral on võimalik aimata pea igasuguse vaimulikult meelestatud ehk keskendunult sooritatud toimingu puhul. Ning seda sõltumata konkreetsest kultuurilis-sattumuslikust manifestatsioonist.

Too sattumuslikkus pärines sedapuhku ent islamimeelse Lähis-Ida kultuuriruumist. Lõppevatele Türgi kultuuripäevadele pani väärilise punkti müstiliselt kõlava nimega ansambel Konya Türk Tasavvuf Müziği Topluluğu, kelle esituses võis nautida traditsioonilist sufi muusikat. Kontserdi teisel poolel sai lisaks (paljudele vist küll esimeses tähtsusjärgus) jälgida ka “pöörlevate dervišite” keerutamist. Ansambel ise oli 13-liikmeline: seitse lauljat ning kuus instrumentalisti (lautolaadne näppekeelpill, kaks bambusflöödilaadset puupuhkpilli, tsitter, viiulilaadne sülepoogenpill, raamtrumm ja veel kaks väiksemat, pulkadega mängitavat trummi).

Kõlapildiliselt osutus ettekantu veenvaks tõendiks selle kohta, et mingis mõttes on siiski olemas seesugune asi nagu “orient”. Näiteks leidus esitatus (juba ajaloolistel põhjustel muidugi) selgelt tabatavaid paralleele klassikalise india muusika nukker-vaigistava, ühtlasi “lohutavalt” mõjuva tonaalsusega – seda eeskätt aga veerandtoonide ja glissando’dega kaunistatud instrumentaalsete passaažide puhul. Seevastu kooris lauldud joviaalsed hümnid viidanuksid nagu laadi poolest juba konkreetsemalt Vahemere piirkonna kuraasile.

Laias laastus jaguneski etteaste muusikaline pool kaheks: maa – lihtsad ja löövad, vokaal-instrumentaalses unisoonis esitatud, jalga tatsuma panevad rahvalaulud ning taevas – religioossetest mõttemõlgutustest ja vaimuseisunditest inspireeritud meisterlik ornamentika, kõrgelennulised improvisatsioonilised kaskaadid ja looja enda suunas ülisirge noolena teele saadetud püha igatsus. (Ning see, kes ütles, et nii kõverast puust nagu inimene ei saa iial midagi sirget, nähtavasti eksis – temast saab vähemalt ühe voolujoonelise lennuaparaadi.)

Nende kahe äärmuse üksteist täiendav dialektika tuli küll täie ilmekusega esile alles viimase pala puhul, milles vibuna tollele isetule püüdlusele äärmise piirini pingestatud, kõrgetes registrites helisev virtuoosne vokaalisoolo leidis koori ja pillimeeste ühehäälse heakskiidu kaudu valju ja enesekindla lõpplahenduse. Taas saavutati tasakaal. Kas see algne kõrge püüdlus kui selline nüüd ka esialgset sihtmärki lõplikult “tabas” või ei, või oligi eesmärgiks lend ise ja langemine puhastununa, jääb muidugi vaieldavaks, kuid vähemalt viljastati niimoodi maad ennast (mis ongi ehk põhiline). Sest kulminatsioonile eelnevalt olid need kaks printsiipi olnud igal juhul üksteisest täiesti lahus: mingit erilist kooskõla nagu poleks otsitudki, mistõttu (heli)tasandid jäid teineteisest lõpmata kaugeks – justkui ühe mündi kaks poolt. Jääb muidugi ka küsitavaks, kas kiri ehk äkki midagi kullile juurde võiks anda. Kuid pigem küll mündile endale…

Seesuguse “puhastumisena” oli mõeldud ka järgnenud dervišite pöörlev tants, milles keerutamise kaudu esile kutsutud religioosse ekstaasi kaudu saavutatakse ühinemine jumalikuga. Ei tahaks pead anda, et selleni ka sügavuti jõuti, sest nagu kavalehelgi seisis, püüti “jääda meile harjumuspärase kontserdivormi ajaraamesse”. Ometi jäänuks üldmulje väga mõjus, kui seda poleks rikkunud “hästikasvatatud” publiku ovatsioonid, mis sõitsid tähendusrikkalt helisema jäänud vaikusele brutaalselt sisse. Hästi panite, sufid!