Grigorjeva loomingus kohtuvad lääne ja ida kiriku liturgiad

Igor Garšnek

Mingis mõttes on lausa hämmastav, et mõni helilooja võib Eesti muusika­elus olla pildil juba üheksakümnendate lõpust läbi mitme aastakümne – pälvida Heino Elleri muusikapreemia (2003) ning saada kahel korral ka kulka helikunsti sihtkapitali aastapreemia (2004 ja 2013) – ning jõuda alles siis, kuldses keskeas, oma esimese autoriplaadini. Jutt on Galina Grigorjevast (sünd 1962), kelle värske esikalbumi „In paradisum” salvestas Mikk Üleoja dirigeerimisel Eesti Rahvusmeeskoor. RAM, muuseas, olgu siinkohal meelde tuletatud, tähistab sel kuul oma 70. sünnipäeva.

See, et Grigorjeva kõnealune CD on sisuliselt kooriplaat (kuigi kuuleb Allar Kaasiku esituses ka helilooja sonaati soolotšellole „Recitativo accompagnato”), on üsna ootuspärane. On ju koori- ja instrumentaalne kammermuusika olnud siiani tema meelisžanrid.

Peab märkima, et Ukrainas sündinud ja EMTAs Lepo Sumera käe all magistrantuuri lõpetanud (1998) Galina Grigorjeva on meie nüüdismuusikas omamoodi slaavi kultuuriatašeeks. On ju tema looming vahendanud meile muusika kaudu vene luulet (Innokenti Annenski, Marina Tsvetajeva, Fjodor Sologub, Konstantin Balmont jt), aga ka vanavene folkloori ja õigeusu muusikalist liturgiat.

Erandiks pole samuti Grigorjeva RAMi plaat „In paradisum”, mille avateos „Nox vitae” („Ночь жизни” , „Elu öö”) on kirjutatud eelnimetatud Annenski luuletustele. Ja õigeusu palveteksti kasutab Grigorjeva ka oma „Diptühhoni” („Диптих”) II osas. Plaadi lühikese nimiloo „In paradisum” aluseks on aga ladinakeelne liturgiline palve. Nii et sakraalses mõttes tekib siin omapärane sild ida ja lääne kiriku traditsioonide vahel. Nüüd plaadil kõlavast muusikast lähemalt.

Kõige ulatuslikumaks kompositsiooniks on siin viieosaline meeskooritsükkel „Nox vitae” („Ночь жизни”, 2006). Helitöö aluseks võetud Innokenti Annenski luuletuste läbivalt depressiivne põhimeeleolu on inimese üksildus ning võõrandumine teda ümbritsevast elust ja maailmast. Gri­gorjeva muusikasse see aga üksüheselt ei kandugi – näiteks tsükli avaosas „Nocturno” kuuleme minoorselt lüürilisi harmoonialahendusi koos pehmelt kõlavate dissonantsidega. Ka teost lõpetava „Sajab lund” eripäraks on pastelselt lüüriline, kohati isegi impressionistlik põhitoonus koori kooskõlades. Isegi dissoneerivas, kuid avaras põhikulminatsioonis säilivad siin mingid helgemad intonatsioonid.

Tõsi küll – tsükli III osa „Oktoobrimüüt” kujuneb esituse käigus tõesti mõjuvalt muusikalist ängi väljendavaks episoodiks ja seda suuresti tänu bass Aleksandr Mihhailovi vokaalselt ekspressiivsele soolole. Ning ka järgnev „Cake-walk tsimblil” väljendab oma rohkete koorivokaalsete kromatismidega samuti meeldejäävalt ekspressionistlikku painajalikkust.

Ent „Nox vitae” teine osa „Muusikata romanss” mõjub oma lühikeste ja kiirete motiivide ning pikkade harmooniapedaalide kuulamapanevas koostoimes hästi atraktiivse ja n-ö positiivse segmendina. Siin kehtib tõepoolest sajaprotsendiliselt see kompositsiooniprintsiip, millest Evi Arujärv on plaadibukletis nii täpselt kirjutanud: „Kuigi Grigorjeva teostes on kesksel kohal sisendusjõulised meloodiafraasid, toetub ta komponeerides siiski pigem vertikaalile – akordikooskõladele”.

Plaadil kuulatav teine suurem kompositsioon on „Palve” („Молитва”, 2013) tšellole (Allar Kaasik) ja meeskoorile. Teose originaalseks ideeks on aga asjaolu, et palvetava inimese võrdkuju pole siin mitte vokaal-, vaid tšellopartii. Allar Kaasiku suurepärases ja tundlikus esituses on see alguses koori vaiksete burdoonhelide taustal sisekaemuslikult mediteeriv, hiljem lendleb fantaasiarikkalt läbi kõrgete registrite ja jäljendab ka bassihäälset vokaliisi.

„Vokaliis” ongi siin märksõnaks ka kooritekstuuri puhul, kuna ainsat kirikuslaavi tekstifraasi „И да святится имя Твоя” ehk „Olgu kiidetud Sinu nimi” saab kuulda vaid selle helitöö lõpuretsitatsioonis. Peab muidugi tunnustavalt märkima, et „Palve” salvestis kõlab nii esituslikus kui kompositsioonilises mõttes hämmastavalt terviklikult ja kiirgab ka justkui mingit sisemist vaimsust.

Kui jutt juba esituse peale läks, siis peab tunnustama RAMi tenorite kandvat ja kompaktset kõla tsükli „Nox vitae” avaosas „Nocturno”, mõistagi ka dirigent Mikk Üleoja põhjalikku ja detailitäpset tööd koorifaktuuri reljeefseks lihvimisel. Seda on plaati kuulates kuulda ja tunda, samuti nagu kõikide häälerühmade ja koorisolistide hästi balansseeritud kõlatasakaalu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht