Galina Grigorjeva, sõnumitooja

Viinakuu algus tõi kahel järjestikusel õhtul kodumaisele koorimuusikale lisa kahe Galina Grigorjeva uudisteose näol.

MARGE-LY ROOKÄÄR

Collegium Musicale 6. sünnipäeva kontsert 3. X Kultuurikatlas. Dirigent Endrik Üksvärav. Kavas Galina Grigorjeva „Psalm 104“ (esiettekanne) jpm.

Eesti Filharmoonia Kammerkoori 35. hooaja avakontsert, sarja „Peadirigendid“ esimene kontsert „Päikeselaulud“ 4. X Estonia kontserdisaalis. Dirigent Kaspars Putniņš. Kavas Galina Grigorjeva „The Dark Night of the Soul“ ehk „Hinge pime öö“(esiettekanne) jm.

Collegium Musicale oma 6. sünnipäeval dirigent Endrik Üksväravaga.

Kristel Üksvärav

Ukraina juurtega Galina Grigorjeva on meie kunstmuusikas omamoodi nähtus. Olles ülimalt ja isegi ainiti vene õigeusu kiriku poole kaldu, on ta suutnud oma helikeele hoida tahukaliselt kõnetavana, nii et tema kõigevägevamale pühendatud teosed pole meie ateistliku hoiakuga pinnases võõrad. Meloodilise mõtlemisega ja mitmehäälsuse imelaotajana teada Grigorjeva annab minimalistliku tõmbega välja õhulise ja hingava muusika: tema koodi moodustavad looja kirgas ülistamine, sisevaatlus ja mentaalse rahutunnetuse püüdlus. Koor väljendusvahendina sobib Grigorjevale igati. Grigorjeva muusikale annab erilise aktsendi venekeelne tekst, inglise keel on aga õigeusu retoorika suhtes liiga lahja või devalveerunud.

Kammerkoor Collegium Musicale (CM) tähistas 6. sünnipäeva Kultuuri­katlas. Kava oli üles ehitatud koori eelmise hooaja ettevõtmisi arvestades, samuti oli märkimisväärselt tunda koori nädalatagust osalemist Harald Anderseni nimelisel koorikonkursil. Kava ulatus Schützist ja Regerist Tüüri ja Talvi­tieni. Õhtu oodatuim oli Grigorjeva „Psalm 104“.

Tunnustan CMi ettevõtmisi: lühikese tegutsemisaja jooksul on Eesti Kooriühing nimetanud selle kahel korral aasta kooriks. Entusiasmipõhine mitteprofessionaalsetest lauljatest koosnev kollektiiv on amatöörkoori kohta teinud palju: üllitanud helikandjaid, leidnud nimekaid lavapartnereid (Aapo Häkkinen), andnud menukaid kontserte siin- ja sealpool riigipiiri. CMi kõige suuremaks plussiks pean koori vankumatut initsiatiivi uue koorimuusika tellimisel kodumaistelt heliloojatelt. Koori peadirigendi Endrik Üksvärava taga seisab võimsa mänedžerina Kristel Üksvärav ning neile mõlemale oli koori sünnipäeval üks suuremaid kinke publikut puupüsti täis saal.

Grigorjeva „Psalm 104“ on Issanda ülistamine: „Kes Sa seadsid maa alus­talad, et seda kunagi ei eemaldataks“. Teos koosneb üksteise otsa lükitud tillukestest liikumistest; mittemillestki algav ja kohe kauni kaarena kalduv sild manab silme ette maailma loomise idee. Heledad akordid Kõigevägevama kiituseks, hõbelemine ümber lootuste, uuesti ja uuesti algavad maailmamustrid. Iga uus maailm tõi uue korra ja uue lahenduse, teose lõpus adusin mõistmise kuma, mis väljendus üle kolme oktavi ulatuvas akordis. Väljapeetud teose pidev üles liikuvate motiivide kaudu Jumala juurde pürgimine jäi siiski Collegium Musicale ebaühtlase ja väsimuse märke ilmutava soprani taha kinni (seda püüdsid mahendada toonuses ja ühtlased meeshääled).

Meie auväärse esinduskollektiivi Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontsert ei olnud paraku nii publikurohke kui CMi sünnipäev. Kolmandat hooaega koori kunstilise juhi Kaspars Putniņši juhatusel kõlasid Gubaidulina mastaapne teos „Canticle of the Sun“ ehk „Päikeselaulud“, dodekafoonia ja tonaalsuse miksija Martini „Missa“ topeltkoorile ning Grigorjeva uudisteos „Hinge pime öö“.

Võrreldes psalmitekstile kirjutatut Püha Risti Johannese (1542–1591) tekstile loodud teosega „Hinge pime öö“, hakkavad peenetes nüanssides mängima teised tunded. Jumalaülistuse kõrval ilmuvad selles teoses üksinda õhtuhämaruses padjale nutetud südame­ohkena inimese enese­haletsuskaebed looja poole. Kui psalm mõjub kirka valge pilvena taevalaotusel, siis siin mängivad võidu voolav vaoshoitus ja lahkumise peened kirjeldused. „Kõik lakkas ja ma hülgasin enda, jättes oma mured unustatuina lillede keskele.“ Ääretult delikaatne ja aupaklik pöördumine Jumala poole, lõputu igatsus, kohatised mittegrigorjevalikud ootamatused, kõlasse kasvav lootus. Nii lõpmata isiklik. Ka selles teoses sai lõppakord erilise tähenduse, klaar klaster moodustas vikerkaare kujundi – Jumala ja inimese omavahelise lepingu. Üüratu, märgiline kujund.

Kammerkoori esitus jäi siiski pisut sisulahjaks. Tehniline sooritus oli ju meeldiv, kuid puudu jäi ajalisest kontaktist, veenvusest.

Galina Grigorjeva imelised teosed oli seekord sõnum, mis tuleb mul endal avada – nagu telefoni tulnud SMS, mille sisu on küll enam-vähem teada.