Folgilinn Ida-Saksamaal

Rudolstadti festivali üks peateemasid oli sel korral Iraani muusika ja Pärsia muusikatraditsioon. Ali Ghamsari improvisatsioonid tar’il olid meeliülendavad, ta oli laval koos löökpillimängija Kamran Montazeriga.

LIINA VAINUMETSA

Rudolstadti festival 4. – 7. VII Saksamaal.

Euroopa raadiojaamade ühisprojekt EBU Folk Festival (EFF) jõudis tänavu oma XL korrani. Folgikontsertide salvestuspidu peeti suuremahulisel Rudolstadti festivalil Saksamaal. Veel enam – Rudolstadtis toimub EFF ka kahel järgneval aastal, s.o 2020 ja 2021.

Viibisin Rudolstadtis esimest korda, erinevalt paljudest teiste maade folgisaadete toimetajatest, kes on igal suvel juuli esimesel nädalavahetusel peetava festivali järjekindlad külalised, kuna tegu on väga mitmekesise ja sisuka sündmusega, kus on ühendatud maailmamuusika, autorifolk ja traditsiooniline rahvamuusika, isegi pisut koorilaulu. Eriti lähedal on see Saksamaa „puhtas südames“ peetav pidustus külalistele Tšehhist.

Rudolstadti festival sai alguse juba 1960ndate aastate Ida-Saksamaal ning on järk-järgult kasvanud Saksamaa suurimaks folgipeoks, mis on mitmeti võrreldav Viljandi pärimusmuusika festivaliga, kuigi on märksa laiema fookusega ning mahult suurem. Aastakümneid oli see pühendatud tantsule ning kandiski Rudolstadti tantsufestivali nime, praegu on tantsu õpitoad üks festivaliteemasid kõrvuti teistega, sel aastal keskenduti tantsutubades bourrée’ õppimisele ja tehti ka serbia tantsu õpitubasid.

Sarnaselt Viljandi pärimusmuusika festivalile on Rudolstadtis lojaalne ja rohkearvuline publik. Peole tullakse lõõgastuma, ägedaid hilpe, tätoveeringuid ja patse näitama, pere ja sõpradega aega veetma, paljajalu käima, iga nuka peal tantsima ja muusikat nautima. Kontserte kuulatakse tähelepanelikult ja kaasaelamisega, esinejate plaadid ostetakse kiirelt ära – niisiis on see artistidele suure­pärane koht saksakeelse kuulajaga kontakti loomiseks. Publik võtab toolid või piknikuteki vabaõhukontsertidele ise kaasa. 30 erineva lava hulgas on vaid üksikud siseruumides: kirikus, raamatu­kogus, suuremas ja väiksemas teatrisaalis, on ka üks tantsutelk ja koolimaja saali tantsupõrand. Põhitegevus toimub õues. Lisaks viiele suurele püünele on linnaruumis palju pisikesi mänguhoove ja -platse (hof’id ja platz’id, eks ole), eriti palju nägin tänavatel plaadiesitlusi: muusik mängib ja soovija vahetab iseteeninduse korras oma rahatähe plaadi vastu.

Eesti panus selle aasta Rudolstadti festivalil aset leidnud EBU Folk Festivalil oli Katariin Raska esinemine parmupillil, pikkvilel ja torupillil.

Liina Vainumetsa

Meie panus selle aasta EFFil oli Katariin Raska esinemine parmupillil, pikkvilel ja torupillil. 7. juuli pühapäevahommikusele vestluskontserdile väikesesse linnateatri kõrvalhoonesse Schminkkastenisse (meigikasti) ilmus hommikul kell 11 nagu võluväel kena seltskond värvikaid ja tähelepanelikke kujusid, kes elasid Katariini pillilugudele ja mõtetele soojalt kaasa ning andsid hommiku kulgemisse oma panuse südamliku naeru, plaksutuste ja hõigetega. Vestlust juhtis Saksamaa mahuka folgiajakirja Folker peatoimetaja Mike Kamp, kes teebki festivalil kaasa moderaatori ja lava­mänedžerina. Samal õhtul esines Katariin festivali peamisel siselaval Theater im Stadthaus (teater linnahoones), mis oli mõnus black box’i tüüpi kohtumispaik. Õhtune kontsert jõuabki EBU raadiojaamade eetrisse – mõne aja möödudes. Katariin kommenteeris peale kontserti, et alguses oli tal olnud pisuke liigne aukartus sees, aga siis leidnud ta kontakti nii enda kui ka publikuga, valitses hea õhkkond ja mõnus atmosfäär.

EBU folgitoimetajad said omavahel kokku 6. juuli hommikul. Festivali korraldajaga lepiti kokku, et samasse paika tullakse EFFi pidama ka järgmisel ja ülejärgmisel aastal. Toimetajatel jätkus festivalile vaid häid sõnu. Saksa Raadio oli festivalil kohal suure tiimiga, omalt poolt saatis helirežissööri appi ka Rootsi Raadio: seegi on üks võimalus eri maade ringhäälingutel sündmusse panustada. Festivalitoimkond omalt poolt näitas üles mõistmist, et ringhäälingud ei saa alati endale lubada suurte koosseisude kohale saatmise finantseerimist, aga pakkus välja, et rahastuses on võimalik teha mõningast koostööd. Kuna festivalil on palju välilavasid ja fookus maailmamuusika poole kaldu, siis ollakse varmad just välikontsertide bände kohale aitama. Selles mõttes on EFF kui raadiofestival pisut erineva fookusega: kuna raadiot kuulab inimene üksi, siis raadiosse sobib väga hästi ka subtiilsem ja isiklikum esituslaad. Arutelu all oli ka see, et edaspidi on soov liikuda rohkem otseülekannete suunas, ning lepiti kokku tähtajad uute esinejate paika seadmisel – need on lähedal.

EFFi esinejate kontsertidest õnnestus mul live’is kuulata Norra, Rootsi ja Valgevene artistide esinemisi vabaõhulavadel, sain sealt häid elamusi ning mul on rõõm peagi neid salvestusi Klassikaraadio kuulajaga jagada. Norrakate trios Resjemheia olid meloodiapillid Hardangeri viiul ja akustiline basskitarr, mis käisid võrdse liikuvusega mööda traditsioonilise viiulimuusika radu. Mulle meeldis, et muusikasse ei püütud pookida midagi, mida seal juba varem olemuslikult poleks olnud, isegi trummidel toodi esile just algmaterjalis sisalduv, vahel jõuti ka vaba improvisatsiooni juurde. Rootsi duo Symbio sõlmis veenvalt kokku akordioni ja rataslüüra kõlad. Valgevene akordionist Jegor Zabelov mõjus oma autorikavaga loominguliselt ja maitsekalt, temaga vesteldes selgus, et tema (nagu sageli teisedki akordionistid) tegeleb traditsiooniga selles mõttes, et püüab seda vältida – s.t olla vaba akordioniga seostuvatest stereotüüpidest.

Rudolstadti festivali üks peateemasid oli sel korral Iraani muusika ja Pärsia muusikatraditsioon. Festivalil on väga raske jälgida mitut liini: et minna ühele kontserdile, tuli loobuda teisest. Ilmajäämine EFFi avakontserdist oli hind, mida maksin, et õnnestuks osa saada Ali Ghamsari suurepärasest esinemisest Neumarkti (uue turu) laval. Ali Ghamsari improvisatsioonid tar’il olid meeliülendavad, ta oli laval koos löökpillimängija Kamran Montazeriga. Välikontsert on kuulajale ikka ebamugav küll: jalad olid väsinud ja artisti ma ei näinud – ainult kuulsin –, sest olin päikese eest helirežissööri telgi taha peitu pugenud, aga see aus, jäljendamatu ja tundlik muusika oli neid vintsutusi väärt. Kuuldavasti salvestas Saksa Raadio festivalil paljud kontserdid, nii on lootust, et sealt saab ka tulevikus Klassikaraadio kaudu kätte mõne Iraani pärli, teiste hulgas Tüüringi Sümfoonikutega tehtud Hamid Motebassemi ansambli esinemise 5. juuli hilisõhtust.

Jälgisin festivalil veel üht seltskonda: see oli projekt nimega Small Island Big Song. Nende produtsent on suure naeratusega maailma imelisust ülistav mees, kes on varem tegutsenud kliimaaktivistina. Ühisesse maailmamuusika projekti leiti Vaikse ja Indiani ookeani saartelt avatud meelega muusikud, kes jagasid oma pärandkultuuri või sellest inspireeritud loomingut. Nende kontserdi heliprooviski mõjus traditsiooniline laulu- ja pillimängustiil puhastavalt. Oma plaadi olid nad salvestanud otse looduses, päritolusaartel. Teise päeva kohtumisel raamatukogus näitasid ansamblistid oma koduseid pille ja olid niisama muhedad.

Rudolstadti festival on nii mitmekihiline, et iga külastaja loob justkui omaenda peo, tehes valiku lugematu arvu kontsertide vahel. Mind aitas festivali CD, mille kuulamise järel tegin oma valikud – ja ometi ei suutnud ma füüsiliselt nii palju kontserte läbi käia kui enda jaoks välja valisin. Ja ma pole varem näinud korraga nii palju lillelapse-meelseid inimesi üheskoos.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht