Festivalil “Klaver 2006” on 25. X sooloõhtu Hando pealelend

Priit Kuusk

 

Festivalil “Klaver 2006” on 25. X sooloõhtu Hando Nahkuril (24). Seekordne noorim esineja õpib juba neljandat aastat USAs, sügisest jätkab ta õpinguid Bostoni kuulsas New England Conservatory’s.

 

Oled juba mitme konkursi laureaat. Missugune neist meenub sündmusena tänasel klaverifestivali avapäeval?

Tegelikult meenub mulle kõigepealt konkurss, kus ma ise ei osalenudki, aga kus mul õnnestus kuulajana kohal olla. See oli XII Van Cliburni nimeline rahvusvaheline võistlus kaks suve tagasi Texases Forth Worthis. See muutis mind täielikult. Ma pole üheltki konkursilt, kus ise osalenud olen, nii fantastilisi elamusi saanud. Enamasti, kui ise osalen, ei õnnestu kuulata teisi pianiste. Sellest on alati nii kahju. Seekord aga sain kuulata kõiki pianiste kõigis voorudes ja see oli rabav.  

Kas festivalil “Klaver 2006” esinemine on sulle oluline? Mida siia kõrvale paneksid varasemast?

Kindlasti on “Klaver 2006” üks tähtsamaid rahvusvahelisi festivale tänasel muusikalisel maailmakaardil ja sellel osalemine väga suur väljakutse pianistile. Kuigi olen varem osalenud mitmel niisugusel, sh International Holland Music Sessions, St. Andrewsi suvefestival, Piano Texas Festival jm, on iga rahvusvaheline festival kõrghetk. Need kõik on väga olulised olnud.

Miks valisid sellise kava?

Võtsin arvesse kõiki oma selle sügise sooloprojekte ja jõudsin lõpuks sellise kavani. Arutasin ka festivali korraldajatega oma programmi läbi ning nad nõustusid sellega kohe. Ma jumaldan seda kava sellepärast, et see räägib elust endast ja meie emotsioonidest. Elus on nii palju kaunist, kuid väga tihti jääme selles ilus mõttesse, sest igatseme möödunud tundeid… Kõikide selliste emotsioonide viimine muusikalises transtsendentsuses äärmusliku piirini ongi see, millest antud teosed kõnelevad.  

Kevadel said läbi su õpingud Yale’i ülikoolis? Mida sealsest õppetööst ja väljaspool toimunust ennekõike meenutad?

Kõik kolm aastat Yale’is on absoluutselt unustamatud ja täis igasuguseid huvitavaid sündmusi, kuid kõige rohkem meenutan muidugi oma sealset õpetajat Boris Bermani. Kuna ta on ise niivõrd suurepärane kunstnik, oli meie koostöö fantastiliselt põnev. Tema võime oma õpilasi muusikaliselt suunata oli uskumatu. Iga kord, kui temale mängima läksin, oli selline tunne, nagu läheksin kontserti andma. Tal olid eriti kõrged nõudmised ja kõik muutused pidid toimuma väga kiiresti.

Teine ere mälestus oli kohtumine Van Cliburniga Fort Worthis konkursi aegu. See oli mu unistuste täitumine. Enne kohtumist Cliburniga tundsin teda plaatidelt ja olin näinud palju videosalvestusi aastast 1958, kui ta Moskvas käis. Nähes teda seismas enda ees, oli väga raske leida sõnu, et emotsioone väljendada. Õnneks oli ta inimesena samasugune, nagu tema klaverimäng vanadel plaatidel: väga vaba, südamlik ja tulvil siirast eluarmastust. See hetk on tänaseni meeles, see oleks nagu eile olnud.  

Mis oled Bostonis näha jõudnud? Kas oled käinud kuulamas ka ameeriklaste viie parema hulka kuuluvat Bostoni Sümfooniaorkestrit?

Olen Bostonisse armunud. See on fantastiline linn ja siin juhtub nii palju huvitavat. New England Conservatory on USA kõige vanem konservatoorium, mistõttu on selle kooli atmosfäär igati ajalooliselt innustav. Möödunud nädalal käisin ka legendaarse Bostoni Sümfooniaorkestri kontserdil. See sound, mida neilt kuulsin, on siiani meeles – fantastiline kontsert, dirigeeris James Levine ja soleeris Daniel Barenboim. Kavas olid Schönbergi ja Beethoveni klaverikontserdid.

Minu uus juhendaja professor Gabriel Chodos on imeline pianist ja oleme juba selle lühikese aja jooksul jõudnud teineteist väga hästi tundma õppida. Ta on ka väga emotsionaalne muusik, mistõttu meie koostöö temaga on olnud igati harmooniline.  

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht