Festival “Mozart 250”

Igor Garšnek

12. – 27. jaanuarini 2006  

Share this...
Share on Facebook
Facebook

 

Õhtumaade muusikaloos on imevähe neid heliloojaid, keda geniaalsuselt ja produktiivsuselt annaks mingilgi määral kõrvutada Wolfgang Amadeus Mozartiga (1756 – 1791), kelle 250. sünniaastapäeva tähistab 27. jaanuaril kogu muusikamaailm. Kõrvutada ju võib, ent võrrelda ei saagi.

Mozarti kui imelapse fenomen rabas juba tema kaasaegseid. Näiteks on teada, et tollal vaid 16aastasele Johann Wolfgang Goethele jättis kustumatu elamuse temast seitse aastat noorema lapse Wolfgang Amadeuse klaverimäng, millest ta rohkem kui pool sajandit hiljem pajatas ka oma erasekretärile Johann Peter Eckermannile (huvilised võivad sellest lugeda Eckermanni teoses “Kõnelused Goethega tema elu viimaseil aastail 1823 – 1832”). Mozart oli mõistagi legend juba oma eluajal, ehkki mitte kõik ta kaasaegsed ei osanud kogu tema anderikkust vääriliselt hinnata. Nende seas paljuräägitult ka Mozarti üks “leivaisasid”, Salzburgi peapiiskop Hieronymus Colloredo, keda on küll kirjeldatud kui raske iseloomuga despooti, ent kes sellele vaatamata õhutas ligi kümne aasta jooksul heliloojat kirjutama vaimulikku muusikat. Oli Salzburgi peapiiskop talumatu türann või mitte, ent tõsiasi on seegi, et enamik Mozarti sakraalteostest on valminud 1770. aastatel Salzburgis tema teenistuses. Mille eest vähemalt järeltulevad põlved (kui mitte Mozart ise) võiksid öelda tollele kleerikule aitäh.

Pea võimatu on leida žanri, milles Mozart oma lühikese elu jooksul poleks jõudnud väärtteoseid luua – missadest ooperiteni ja kammermuusikast instrumentaalkontsertideni. Ning tänaseni pole täpselt teada, mitu sümfooniat jõudis Mozart tegelikult kirjutada. Kuigi helilooja viimane sümfoonia C-duur “Jupiter” kannab Ludwig Köcheli järjestuses numbrit 41, pole see numeratsioon kaugeltki ammendav, kuna osa Mozarti sümfooniaid on paraku kaduma läinud. Ehk leitakse mõni kusagilt tolmunud arhiiviriiulilt kunagi veel üleski.

On küllap täiesti seletamatu, kui uskumatult palju jõudis Mozart oma napi 35 eluaasta jooksul korda saata: esineda pimestava virtuoosina, tegutseda vabamüürlasena ja  figureerida ka vürstlikes õukondades kauneid daame kütkestava dändina, luua ajastu tantsu- ja meeleolumuusikat ning samas jõuda kontrapunktilise mõtte tippu oma “Jupiteri” sümfoonia finaalis. ent vaid ühel ja viimsel korral ütles ta jõud ka üles – Mozarti “Reekviemi” lõpetas juba ta õpilane Süssmayr.

Alanud aasta tõstab Mozarti surematu muusika uuesti teravdatud tähelepanu fookusesse ning ka meil Eestis alustas juba eilsest sellega festival “Mozart 250”, mis kestab pea kaks nädalat. Ning kuna tegemist on suure koostööfestivaliga, kus hõivatud paljud meie (ja välismaised) muusikakollektiivid, on paljudes kontserdisaalides oodata nii uusi interpretatsioonilisi avastusi kui (loodetavasti) rohkeid traditsioonilisemaid taasavastusi.

Ent tagasi Mozarti enda juurde – kas pole surematuse pandiks ka salapära ja seni avastamata teosed? On see võimalik, et noorelt lahkunud Meister kergitab alles nüüd mõnda oma saladusteloori? Saame neil nädalail kuulda ja küllap ka näha.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht