Euroopa suurim jazzifestival sai 40

ANNE ERM

Eriti hõivatud oli Eestiski korduvalt esinenud trummar Han Bennink, astudes festivalil üles nii oma trio kui ka impro-orkestri ja veel mitme koosseisuga.

Eriti hõivatud oli Eestiski korduvalt esinenud trummar Han Bennink, astudes festivalil üles nii oma trio kui ka impro-orkestri ja veel mitme koosseisuga.

Anne Erm

Euroopa jazzisuve suurim pidu oli Hollandi värvikas sadamalinnas Rotterdamis, mis kihas kui sipelgapesa ja oli muusikast tiine. Festivali ei peetud siiski sadamaalal, vaid suures konverentsikeskuses, mille neljal korrusel kolmeteistkümnes eri suurusega saalis kõlas jazz, blues, funky, hip-hop, soul, r’&b’ ja andekate laulukirjutajate looming.

Euroopa suurim ja tihti ka parimaks peetud Põhjamere jazzifestival käivitus siis, kui Tallinnas oli esimene festivaliring juba peetud. Paul Acket pani sellele aluse 1976. aastal, mil Haagi konverentsikeskuse viies saalis esines 9000 külastajale 300 muusikut, teiste seas Dizzy Gillespie, Stan Getz ja Sarah Vaughan. Viimasel kaheksal aastal toimub festival Rotterdamis. 2005. aastast pälvib Paul Acketi nimelise auhinna üks maailma noor ja andekas jazzmuusik. Tänavu sai selle auhinna armeenia pianist Tigran Hamasjan, kelle kontserti eestlased võisid nautida 2012. aastal. Esimesel festivalil osalesid ka praegugi tegusad muusikud, nagu trummar Han Bennink, pianist Randy Weston, saksofonist Lee Konitz jt. Need väärikad staarid esinesid ka sel juubelifestivalil. Eriti hõivatud oli meil Eestiski korduvalt esinenud erilise väega Bennink, kes oli ühtlasi tänavune residentartist, esinedes nii oma trio kui ka impro-orkestri ja veel mitme koosseisuga. Festivali plaadipoes oli muu hulgas müügil ka hollandlase album, mis on salvestatud koos Jaak Sooäärega. Ainsana nüüdisklassikutest troonis maailma parimate jazziplaatide seas Arvo Pärt oma ECMi albumitega.

Festivali peatrump on muusika, aga ülimalt oluline on ka kõik see, mis festivali ümbritseb. Üks Põhjamere festivali põhiideid on pakkuda suurt kvaliteetse muusika kontsentratsiooni võimalikult lühikese aja jooksul: kolmel õhtul on kavas üle 200 kontserdi, peale selle arvukalt tasuta kontserte linnas. Festivali masinavärk töötab laitmatult. Kui palju häid helirežissööre peab kohal olema sellisel suurfestivalil, tehnikast rääkimata, seda ei oska ette kujutada. Eelarve ei kuulu paraku avaldamisele. Festivali passid ja päevapiletid müüdi sel korral välja juba jaanuaris. Kolme päeva jooksul külastab festivali ligikaudu 150 000 inimest, suurim sisesaal mahutab kuni 25 000 inimest. Söök ja jook on nii arvuka publiku puhul olulised tuluallikad. Täpse arvepidamise huvides kehtis söögikohtades vaid festivali oma raha – plastžetoonid. Eksootilised rahvus­köögid, värsked mahlad ja puuviljavalikud päikselisel õuealal hoidsid osa publikut väljas ja nii tekkis ülerahvastus vaid kõige kuumemate artistide kontsertidel. Sel juhul tuli kannatlikult oodata, kuni osa kuulajaid kontserdilt lahkub – siis pääsesid teised jälle sisse.

Juubelifestivalile tuli esinejaid neljast eelnenud kümnendist – 1970ndate fusion’i-ajastut esindasid Chick Corea – Herbie Hanckocki duo, bassist Stanley Clark, saksofonist David Sanborn jt. Corea-Hancock ei olnud sedapuhku üldse fusion’i-lainel, vaid nad sukeldusid esialgu tarkovskilikku müstilisse elektroonikamaailma ja atonaalsetesse avarustesse, enne kui jõudsid jazzirütmide ja külluslike harmooniateni. Nende koosmäng kahel klaveril oli lihtsalt oivaline. Wayne Shorteri kvarteti kontsert on alati meistriteos, kus kuuleb parimat kompositsioonilist jazzi ja võrratuid improvisatsioone (kümme Grammyt pälvinud ja Miles Davise kooli läbinud saksofonist tähistab augustis 82. sünnipäeva).

1980ndate neo-bop’i suurmeestest andsid kaks eredat kontserti oma ansamblitega saksofonist Branford Marsalis ja trompetist Roy Hargrove. Marsalis oli ka üks peategelasi vestlusringis, kus käsitleti John Coltrane’i albumi „A Love Supreme“ tähendust XX sajandi jazzile. Vaid vähesed on suutnud tabada selle sügavamat sisu ning seda muusikat väärikalt taasesitada, üks neist on kahtlemata USA jazzi suurkuju Marsalis.

1990ndate värsket isikupärast loomingut esindasid meilgi mullu esinenud kitarrist Bill Frisell, Cassandra Wilson jt. Uus sajand on eelkõige isiksuste muusika, on see siis Bugge Wesseltoft oma aatekaaslastega, nimekaimud bassist ja trompetist Avishai Cohen.

Kõige uudsem jazz ühisnimetajaga „Serial Killers“ tutvustas festivalil artiste, kelle muusika lõikab oma erilisusega, mida võib võrrelda XX sajandi nüüdis­klassika suurmeestega, kes tõid oma muusikas eriliselt esile ühe põhielemendi – oli see siis rütm, seeriatehnika, kõlamassiivid, minimalism või miski muu. Nende eriliste meeste seas mainiti Eestiski esinenud pianiste Nik Bärtschi, Bugge Wesseltofti, triot Dawn of Midi ja peagi Eestit väisavat kriitikute hulgas uueks pianistide esinumbriks valitud Vijay Iyeri triot.

Igal aastal esitleb festival ka eri­projekte, tänavu oli neist üks tähelepanuväärsemaid trummar Brian Blade’i „Joni’s Jazz“. (Brian Blade esines meil Chick Corea trios 2014. aastal.) Joni ­Mitchelli laule esitasid Lizz Wright, Oletta Adams, Michael Kiwanuka jt. Kuigi kontserdil kõlas imetoredaid esitusi, jäi tervik kokku lõimimata.

Artistid-publikumagnetid esinesid messikeskuse kahes suurimas saalis, kus enamik publikust jälgis kontserte seistes, kuid olid ka tribüünid ja invaalad, kuhu pääses ratastooliga. Nähtavuse tagasid suured videoekraanid ja heli oli kõikjal väga hea. Üks tänavusi tõmbenumbreid oli Lady Gaga, kes astus publiku ette koos Tony Bennettiga. Lauljatar oli oma uues ampluaas väga kindel ja professionaalne, kuid südant ei suutnud siiski vallutada. Festivali grande finale ehk lõpetamise au jäi seekord 66aastasele lauljale-heliloojale Lionel Richiele. Suurtes saalides pääsesid hästi mõjule ka bassist Marcus Miller oma energilise funk-jazz’iga, Ben l’Oncle Soul, etnojazzi noor staar Laura Mvula koos suure orkestriga, intiimsem Michael Kiwanuka ja soulitar Chaka Khan, kelle hääl küll enne kontserdi lõppu üles ütles.

Sel korral olid erilised lemmikud lauljad Kurt Elling, Dianne Reeves, Jamie Cullum, Cassandra Wilson, Lizz Wright ja uutest tulijatest Melody Gardot. Neid kõiki iseloomustab peale töökuse ja erakordse talendi isikupära ja sarm, kuid nad ei sea end bändis esiplaanile. Tegemist on ansamblitega, kus kõik on võrdsed ja ka instrumentalistid saavad piisavalt mänguruumi. Neil kontsertidel võis kuulda ka ägedaid instrumentaalsoolosid ja väga sisukaid arranžeeringuid. Instrumentalistidest jäid meelde The Bad Plus koos Joshua Redmaniga ja Brian Blade & The Fellowship Band.

Festivalil tegid ilma küll Ameerika ja Inglismaa muusikud, kuid ka omad said mänguruumi – hollandlaste kontserte oli ligi nelikümmend. Han Benninki kõrval esinesid klubiansamblid, Hollandis elavad maailmamuusikud, väikesed ja suured improviseerivad koosseisud. Hollandis on Prantsusmaa kõrval üks tugevamaid improvisatsioonilise vaba jazzi koolkondi ja sellele on 1974. aastast kaasa aidanud läbi nädala kontserte pakkuv jazziklubi Bimhuis, mis sai 2005. aastal endale avarad ruumid Amsterdami uues kultuurikeskuses. Enamik Euroopas tuuritavaid tippe ei jäta kasutamata võimalust esineda selles suurepärases saalis.

Euroopa noortest tegijatest jättis võimsaima mulje 34aastase prantsuse saksofonist Gillaume Perret & The Electric Epic. Et nende viimane album ilmus John Zorni plaadifirmalt Tzadik Records, võib aimata, kuhu muusika tüürib: see on võimas, vaba, rokilik, fantaasiarikas ja haarav igal juhul. Prantslastele jäi ka Euroopa Ringhäälingute Liidu (EBU) tänavuse noorte jazzitalentide konkursi võitja au, nende Flash Pig kvartett suutis ära võluda kõik žüriiliikmed ja raadiokuulajad. Meie talendid ei ole finaalvooru pääsenud, kuid eesti jazz on üha rohkem Euroopa lavadel esindatud ja miks ei peaks siis ühel päeval olema ka võit meie muusikute päralt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht