Estraadiartist, kes ei teinud kerget muusikat

Uno Loobile oli artistina omane selline peenekoelisus, mida kohtab vähestel lauljatel.

BRIGITTA DAVIDJANTS

Ma tean küll, et oleks õigem, kui Uno Loobile (31. V 1930 – 8. IX 2021) kirjutaks järelehüüde keegi, kes tundis teda ja tema loomingut süvitsi, näiteks mõni tema kaasaegne. Ma ei saa küll väita, et oleksin Loobi loomingut seni põhjalikult analüüsinud, aga võin kinnitada, et olen olnud aastakümneid tema loomingu tulihingeline fänn. Miks? Sest Loobil oli kõik, mida ühelt muusikult ja lauljalt tahta: isikupärane tämber, üli­tugev tehnika, maitsekas esituslaad ja väga hea repertuaar.

Uno Loobi loometee oli nii pikk ja lai, et väga raske on sealt midagi eriliselt esile tõsta, paratamatult tähendaks see teisest otsast möönduste tegemist. Aga kui üritada, siis näiteks mängis ta 1950. aastatel kitarri ansamblis Metronoom, laulis 1960. aastate alul Eesti Raadio meeskvartetis koos Eri Klasi, Kalju Terasmaa ja Arved Haugiga, filharmoonia solistina tõi rahvale uusi laule 1960. – 1970. aastate vahetusel populaarsel „Horoskoobi“ lauluvõistlusel … Ta oli ka muusikapedagoog, näiteks mitukümmend aastat Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis, mille muusikateooria osakonna oli ta lõpetanud.

Kuigi Loop oli ka suurepärane kitarrist, muu hulgas kuulsa kitarriõpiku autor, teatakse teda esmajoones lauljana. Ilmselt räägib see Nõukogude Eesti popmuusika peavoolu eripärast, mida aastakümneid iseloomustas kõrgel tasemel laululooming. Loop esitas paljude armastatud heliloojate lugusid alates Uno Naissoo ja Arne Oidi omadest ning lõpetades Raimond Valgre ja Kustas Kikerpuu loominguga. Loobi esituses tuli ettekandele loendamatul hulgal laule, mida tänapäeval võib nimetada hittideks: džässilik „Kui käes on jaanipäev“, rahvalik „Korraks vaid“, bossanoova vaimus „Märtsis algas mai“ ja loomulikult „Mis värvi on armastus?“. Kõik need eri stiilis lood põimis Loop kokku kauniks tervikuks, kus ükski ei mõjunud võõrana, ja tegi omaks isegi ladina rütmides laulud.

Kuigi Uno Loop oli ka suurepärane kitarrist, muu hulgas kuulsa kitarriõpiku autor, teatakse teda esmajoones lauljana.

Õhtuleht/Scanpix

Loobist on kombeks rääkida kui estraadiartistist. Minus tekitab see esimese hooga võõristust, ometi pole see määratlus ilmselt väär. Muide, samamoodi kõlab mu kõrvale halvasti, kui Uno Loobi puhul – ja üldse seoses paljude muusikutega – kasutatakse sõna „kergemuusika“, sest sageli pole selles muusikas mitte midagi kerget. Eks ta ole, estraad on hägune ja laialivalguv mõiste, mille tähendus on ajaga palju teisenenud. Tõsi, algselt kujunes see välja džässi pinnalt, ent juba 1970. aastate estraadis džässilikku tausta enam liialt ei kuule. Estraadi alla mahtus väga erisugust muusikat alates tantsulisest popist ja lõpetades romantiliste ballaadidega, sekka rokki või hoopis šlaagrit. Kui miski estraadihitte ühendas, oli see vokaalne nõudlikkus ja meeldejäävad meloodiad, mida sageli saatis värvika koosseisuga saateorkester – ja sellele kriteeriumile vastas Loobi repertuaar sajaprotsendiliselt, džässilikkusest rääkimata.

Minuni jõudis Uno Loop 1990. aastate keskel ühe valget värvi kasseti vahendusel. Ma ei mäletagi, kust ma selle olin saanud – vist vanemalt õelt Kristiinalt. Aga võib-olla hoopis vanaisalt, kes korraldas 1950. – 1960. aastatel pidusid Tallinna pedagoogilise instituudi klubis, kus esines ka nooruke Loop. Millalgi 1990ndate keskel sattusid nad Loobiga trammis kokku ja vanaisa ütles siis talle, et tütretütred fännivad. Loobil olnud kassett kaasas, tahtnud kinkida koos autogrammiga, aga vanaisa öelnud: pole vaja, neil on endal olemas. Praegugi on mul sellest kahju! Meenub ka, kuidas mu noorem vend David läks teinekord Loobilt autogrammi küsima. Loop olevat vastanud, et ta peaks tulema pärast kontserti, sest järsku siis enam ei tahagi autogrammi saada. Mis siin salata, see enesekriitiline huumorimeel tegi Loobi vaid sümpaatsemaks.

Juba nooruses üllatas mind kõige rohkem see, et kui kiitsin kellelegi Uno Loopi, hakati mulle vastu kõnelema näiteks Mati Nuudest või Vello Orumetsast. Ärge mind jumala eest valesti mõistke: Nuude ja Orumets on kindlasti suurepärased muusikud, lihtsalt hoopis teisest žanrist. Loobile oli jällegi artistina omane selline peenekoelisus, mida kohtab ka tänapäeval vähestel lauljatel. „Korraks vaid“ on tema repertuaaris küll üks rahvalikumaid lugusid, ometi napib selles paljudele teistele tema kaasaegsetele omast rahvamehelikkust – ja hea on! Aga mine tea, võib-olla kolmekümne aasta pärast, kui mu enda lapselapsed ütlevad kellelegi, et neile meeldib Eplik, hakatakse vastu rääkima hoopis Padarist …

Küllap teen selle jutuga oma eakaaslastele pisut liiga, sest omal moel tegi Loop 1990. aastatel läbi taastulemise – ja just vanema repertuaariga. See oli aeg, kus sai hoo sisse kohalik klubikultuur, mida vedasid muusikud, kunstnikud ja üliõpilased. Just neil pidudel kõlasidki jungle’i ja techno sekka laulud eesti džässi- ja estraadiartistidelt, näiteks Uno Loobilt ja Marju Kuudilt (kas mäletate nende ühisvinüüli 1971. aastast?), sest väidetavalt oli plaate, mida mängida, niivõrd vähe … Muusikat lihtsalt ei saadud kätte. Ometi mäletan, et kõigi nende eesti muusikute lood sulandusid moodsamate stiilide sisse täiesti orgaaniliselt.

Ega ma teagi, kuidas seda lugu lõpetada. Lugeda ette, mida kõike on Loop laulnud või teinud – no milleks? Oma lapselikult fännipositsioonilt tahaksin aga, et Loopi lauljana kunagi ei unustataks. Et nagu siis, kui läksin 25 aastat tagasi pidudele ja seal mängiti 30 aastat vanu Loobi laule, mis kõlasid uskumatult värskena, juhtub sama homme, kui lähen näiteks Uude Lainesse või Sveta baari. Olen jumala kindel, et sama hästi kostavad need ka nüüd.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht