ERSO maestro Marrineri käes
Dirigent SIR NEVILLE MARRINER ja ANDREW MARRINER (klarnet, Suurbritannia) ning ERSO Estonia kontserdisaalis 16. III.
Sir Neville Marriner külastas koos oma poja Andrewga Eestit ning juhatas ERSO kontserte 15. III Tartus ja 16. III Tallinnas Estonia kontserdisaalis. Sir Neville Marrineri nimi seostub eesti muusikagurmaanidele selgelt sellise nimetusega kui Academy of St Martin in the Fields (ASMF), s.o kammerorkester, mille salvestised nõudsid tähelepanu ja haarasid raudsesse embusse kõiki, kellel oli võimalus viimase viiekümne aasta jooksul neid kuulata. Neville Marriner (1924) on üks eakamaid dirigente, kes meid on külastanud ja kontserte juhatanud, kui mitte eakaim. Tema poeg Andrew on London Symphony Orchestra (LSO) ja ASMFi esimene klarnet, kelle teenistuskäik on pea sama vapustav kui isal ning kelle kohta on isa öelnud: “Muide, Andrew on palju parem muusik kui mina.”
Sir Marriner on salvestanud üle 600 heliplaadi, kusjuures enamuse ASMFiga ning arvatakse, et rohkem plaadistusi on ainult Herbert von Karajanil (ca 900). Iseenesest ei maksa need arvud midagi, kui nende taga ei peituks eelkõige selgelt kuuldav uus kvaliteet ning alles siis kvantiteet. Tulemuseks on, et iga endast lugupidav melomaan noogutab neid nimesid kuuldes ja ütleb, et jaa-jaa, Academy of St Martin in the Fields. Või oo-jaa, Berliini Filharmoonikud. Juhtub, et on ka neid, kes on märganud Miloš Formani “Amadeuse” tiitrites Marrineri ja tema ASMFi nime. Absoluutselt selge on ka see, et ERSO saab täiendada oma külalisdirigentide kollektsiooni, mis on juba aukartustäratav, alates Aleksandr Glazunovi ja Igor Stravinskiga ning jätkudes Hermann Abendrothi, Nikolai Malko, Kurt Sanderlingi, Carlo Zecci, Karel Ancerli ja Kurt Mazuri nimega, jõudmatagi veel Valeri Gergijevi või Juri Temirkanovini. Nüüdsest on seal aukohal ka Sir Neville Marriner.
Aasta oli siis 1959, kui Marrineril sai orkestrandiametist villand ning ta asutas kammerorkestri nimega ASMF. Juhatades alul kontsertmeistri toolilt, tundis ta, et vajab siiski dirigendikoolitust ja tema mentoriks sai Pierre Monteux (1875–1964), kelle õpilaste hulgas on ka näiteks André Previn. ERSO kontserdi kava oli vanameistri, kes asutanud Academy SMFi, vääriline: avamäng, instrumentaalkontsert ja sümfoonia. Tõsi, väikese kõrvalekaldega sellest standardist oli kava teises pooles teos klarnetile ja orkestrile XX sajandist – Alamiro Giamperi (1893–1963) variatsioonid “Veneetsia karneval” klarnetile ja klaverile seade keelpilliorkestriga on virtuoospala, mida tuli käsitleda kui lisa esimeses pooles esitatud Mozarti A-duur Kontserdile KV 622. Ja see oli tõeline tulevärk.
Kontsert algas aga Berliozi avamänguga ooperile “Beatrice ja Benedict”, mis on sissejuhatuseks väga efektne ja samas orkestrile mitte liiga tuntud ning seetõttu ehk pisut ka täbar teos. Domineerima jäid lisaks ladusale esitusele kaks muljet. Esimene neist oli hästi meeldiv äratundmisrõõm, et orkestrit juhatab tõepoolest Neville Marriner, kelle tunnusväärtuseks olen ikka pidanud väga ergast rütmi-impulssi ja alati kümnesse tabavat tempovaistu. Teine neist samavõrra häiriv oli partituuri kõlakalle vaskede poole, mida dirigent näis ka ootamatult toetavat. Mõtlema paneb too kalle seepärast, et tajun teist juba mitmeid kontserte järjest, ning see on sundinud mind kuulamise sekka ka keelpillide hulka kokku arvutama, kuigi arvan, et põhjused on kuskil mujal.
Kuningliku muusikaakadeemia professori Andrew Marrineri Mozarti kontserdi esitus oli suisa pettumus, sest professoril oli probleeme häälestusega ning kui seetõttu läheb kaotsi teose vähemalt geniaalne, kui mitte rohkem Adagio, siis on kuulajal õigus pettuda.
Teise osa alustuseks esitatud Giampieri “Veneetsia karneval” mõnevõrra heastas muljet. Isa Marrineri tipphetked saabusid Beethoveni Teise sümfoonia ettekandel. Muide, ka selles teoses innustas-toonitas maestro korduvalt kahte trompetit, kuid seekord ei mõjunud see kõlalise kaldena, vaid oluliste repliikidena. Keelpillidelt sai samuti kuulda naturaalset heakõlalisust, mis paitas aeg-ajalt lausa hinge. ERSO-l on partituuris üks ebastabiilne rida ja ka selles sümfoonias tuletati meile seda kahjuks meelde. Kuid lõpp hea, kõik hea ning Sir Neville Marriner on meid austanud oma külaskäiguga, mille eest talle suur tänu.
P.S. Kuigi ma ei armasta dialooge, mida harrastatakse ajalehe vahendusel, tunnen siiski kohustust paari sõnaga vastata organist Aare-Paul Lattiku loole eelmises Sirbis, mille põhjuseks minu kontserdiarvustus üle-eelmises Sirbis.
Esiteks vabandan, kui lugupeetud interpreeti solvas minu poolt kasutatud väljend, et klaver ja harmoonium sobivad kokku kui siga ja kägu. Kui järele mõelda, siis tõepoolest muidu üsna meeldivalt pastoraalne kooslus oleks Pariisi salongis ehk liig. Teiseks tänan täpsustuste eest ja lisan, et ma ei kavatsenudki harmooniumi-oreli alal teadmistes kõrgelt haritud organistiga võistelda. Pigem püüdsin leida objektiivseid põhjusi, miks seekordsel kontserdil jäi harmooniumi osa oluliselt kahvatumaks kui eelmistel. Ja veel luban, et külastan ikka Aare-Paul Lattiku kontserte, sest ta on sümpaatselt isikupärane ja pühendunud interpreet, kuid koosluse klaver-harmoonium puhul jään edaspidi vait kui kult rukkis (samuti lugupeetud suursaadiku Harri Tiido väljend).