Erinevaid stiile ja žanreid, kõik tipptasemel

Kristina Kõrver

„Eesti Fest” 21. – 26. II King’s Place’is Londonis.  Veebruari viimasel nädalal kogunes Londonisse eesti muusikuid tavapärasest rohkem. Toimus „Eesti Fest” – esmapilgul uskumatuna näiv üritus, mis tutvustas metropoli palju näinud-kuulnud publikule Eesti muusikuid, ja seda peamiselt eesti muusika  kaudu. Kokku viis kontserti kolmel järjestikusel õhtul, proloogiks mõni päev varem sisukas kohtumisõhtu Skype Eesti tegevjuhi Sten Tamkiviga.        Festivali kuraator ja idee algataja, särav daam Fiona Talkington on BB C Radio 3 muusikaprodutsent ja hinnatud saatejuht. Tema aastatetagune kohtumine eesti muusika ja muusikutega Tallinnas on tänaseks viinud juba mitme koostööprojektini nii  Eestis kui ka Suurbritannias. Festivali korraldasid Eesti saatkond Londonis ning linna uusim ja moodsaim kontserdi- ja näitusepaik King’s Place. Ühtlasi kuulub festival „Tallinn – Euroopa kultuuripealinn 2011” programmi.       

Avakontserdist peale saatis meie muusikute esinemisi soe vastuvõtt ja süvenenud, kuulamisele keskendunud atmosfäär. Vabariigi aastapäeval üles astunud Vox Clamantise kavas „Da pacem” kõlasid eesti, armeenia ja gruusia vaimulikud rahvalaulud ning gregooriaani hümnid vaheldumisi Pärdi teostega. Oli huvitav jälgida, kuidas ansambel laul laulu järel publiku oma mõju alla haaras. Otsetee kuulajate südamesse paistis kulgevat  Kadri Hundi lauldud rahvalaulude ja muidugi Pärdi muusika kaudu. Õnnestunud kontsert tipnes koraali „Nüüd on see päev ju lõppenud” hingestatud esituse ning Pärdi teosega „Most Holy Mother of God”. Olgugi kümneid kordi kuuldud ja esitatud, on see teos nagu pärl, mida iga järgmine esituskord uusi kihte lisades paksemaks kasvatab. Publiku pealtki on näha, et see rabab ja liigutab endiselt.       

Kontserdi vaheajal sattusin vestlema muusikateadlase ja renessansiaja inglise koorimuusika uurija Catherine Hockingiga,  keda vaimustas Vox Clamantise intiimne ja samas võimas väljenduslaad ning inglise vokaalansamblitest erinev kõlaesteetika. Kõige rohkem avaldas talle muljet lineaarne muusikaline mõtlemine, kus igal häälel on oma individuaalne värv, ning lauljate võime kontsentreerida häälde selline pinge ja kohati isegi teravus, mis võimaldab esile tuua kõige erinevamaid harmooniavärve. Ansambli esitus oli Hockingi hinnangul meisterlik ja harvaesinevalt siiras.         

Järgmisel õhtul astus samas saalis publiku ette Eesti Klaveriorkester ehk pianistid Nata-Ly Sakkos, Toivo Peäske, Kai Ratassepp, Mati Mikalai, Reet Ruubel-Kopvillem, Piret Habak ning Piret ja Lauri Väinmaa neljal klaveril. Kavas oli ainult eesti muusika: Rääts, Pärt, Sisask, Vähi, Krigul. Suurepärase akustikaga saalis, mis on muuseas ehitatud just klaveri kõla silmas pidades, kõlas esimesest noodist alates ergas aktiivne ansamblimäng.  Seda kõike hoolimata muusikute lennuäpardustest ja kontserdile eelnenud magamata ööst. Klaveriorkestrit iseloomustab tihe meeskonnatöö, hästi sisse mängitud repertuaari puhul nagu Sisaski „Universumi häältes” ja Räätsa kontserdis oli eriti nauditav nende rütmiline täpsus ja reljeefne kõla. Kava värskeimad teosed – Peeter Vähi „Pianist’s Internet Week” ja Ülo Kriguli „Aquaspherics”, mõlemad aastast 2010 – näitasid eesti uuemat muusikat kardinaalselt erinevast küljest. Vähi unenäost inspireeritud ning seetõttu ehk veidi pikk ja harali vormiga teos (kaasa tegid ka Ain Varts elektrikitarril ja  Hele-Riin Uib löökpillidel) oli jälgitav paljuski tänu üsna detailsele saatetekstile. Rohkete muusikaliste tsitaatide kaudu saavutas see publikuga otsekontakti. Ülo Kriguli „Aquaspherics” opereerib suurte massidega, seda nii vee liikumist kujutavas videos (Mart Taniel) kui ka heliliselt. See on aeglane, samas kõlalt erk ja sündmusrohke teekond kõike katvast veemassiivist piisani ja tagasi. Et kuulaja sellel teekonnal lõpuni kaasas püsiks, on vaja väga selgete kujunditega ja hästi läbi mõeldud esitust. Kontserdil viibinud autorile osaks saanud aplausi põhjal võib oletada, et kaasaelajaid jätkus.     

Kui laval on klaveritest „orkester”, pole vist parata, et kõlanivoo kipub kalduma forte poole ja nii mõnegi teose autorid on pannud interpreedid väikest viisi võistlema, kes rohkem klahve korraga alla vajutab. Seetõttu oli väga tervitatav üks kammerlik oaas kontserdi esimeses pooles, kus Mikalai ja Ratassepp duona ning Lauri Väinmaa solistina esitasid Pärdi loomingut. Iseäranis värske ja stiilsena mõjus Väinmaa väljapeetud, lakooniline laad (Pärdi „Aliinale” ja „Variatsioonid Ariinuška tervekssaamise puhul”). Klaveriorkestri debüüt Londonis oli kindlasti triumf. Juba teist õhtut kutsuti eesti muusikud korduvalt lavale tagasi ning  kuuldavasti pole see sealse pigem reserveeritud publiku puhul sugugi tavapärane. Klaveriorkester sai festivalil kõige suurema meedia tähelepanu. Nende kontserdi salvestas BB C Radio 3 ning stuudios andis intervjuu ansambli kunstiline juht Lauri Väinmaa. Vaheajal hiilisin kõrvalsaali, kus samal ajal oli esinemas koosseis nimega Suurõ Pilvõ. Mulle avanes pilt end mõnusalt tundvatest muusikasõpradest, kes lasid end kaasa viia Celia Roose, Tuule Kanni ja Robert Jürjendali eesti rahvamuusikast inspireeritud muusikalistest mõtisklustest. Intiimses laadis jutustatud lood ja lauldud laulud lõid iseäraliku nukker-meditatiivse meeleolu.  Õnnestunud kontsert tõi huvilisi ka järgmise hommiku töötuppa, kus kümmekonnale londonlasele õpetati nii pilliloo kui ka tantsuna muu hulgas selgeks „Targa rehealune” ning regilaulmisestki ei pääsenud keegi. 

Lugude jutustamine jätkus järgmisel õhtul, kui laval said kokku Weekend Guitar Trio, briti džässilauljatar Toyah Willcox ja DJ Jan Bang Norrast. Just nimelt said kokku, sest esmakordselt  kohtutigi paar tundi enne improvisatsioonilist kontserti. Varasem koostöö on sidunud vaid lauljannat ja Robert Jürjendali. Kähedahäälne Willcox on poetess ja vokaalimproviseerija, kelle loomingu keskmes on sõna jõud. Tema süngevõitu, väga isiklikud ja kohati iroonilised tekstid olid ka mulle kontserdi teljeks, mille ümber lavapartnerid oma elektroonilise ämblikuvõrgu kudusid. Nobedam kuduja oli Jan Bang, kes osutus vaimukate ideede ja väga musikaalse randmega meistersämplijaks. Kontserdi esimese poole põhjal tundus, et Weekendi mehed alles otsivad oma kohta ega tihka Willcoxi-Bangi jõulisse dialoogi sekkuda. Samas ei  olnud kindlasti põhjuseks muusikalise maitse sobimatus, pigem oli asi initsiatiivis. Kuuldavasti oli jõudude vahekord teises pooles võrdsem ja WGT-l rohkem ruumi oma mõtteid arendada. Samal ajal kõrvalsaalis mänginud Kristjan Randalu soolokontserdist sain osa ainult teises pooles. Tema detailideni maitsekas heakõlaline klaveridžäss ja vaheldusrikas kava oli King’s Place’i meelitanud saalitäie huvilisi. Kuulsin Randalut live’is esimest korda. Võlus tema stiilne ja sügavalt musikaalne mäng, mis avaldus nii omaloomingus kui ka improvisatsioonides näiteks Elleri „Kodumaise viisi” või „Entel-tentelist” tuttavate lastelaulude  teemadel.       

Esimest „Eesti Festi” Londonis võib pidada mitmes mõttes kordaläinuks, mõeldes siin näiteks heale korraldusele, täiesti arvestatavale publikuhuvile ning eelkõige muidugi meie interpreetide ja heliloojate kvaliteedile. Eesti muusikamaastiku küllalt  hea tundjana oli Fiona Talkingtonil õnnestunud festivalikavva valida väga erinevaid stiile ja žanreid esindavad muusikud, kõik oma ala tipud. Kui püüda mõelda, milline mulje võis Londonis eesti muusikast jääda, pakuksin märksõnadeks „ideerikkus”, „avatus” ja „muusikaline süvenemine”. Just sellisena paistab mulle meie muusikaelu parem osa ka siin Eestis.