Eriline kool, mida külastab sagedasti inspiratsioon

Tiina Mattisen

Intervjuu 50aastaseks saava Tallinna muusikakeskkooli direktori Timo Steineriga Kui muusikakeskkooli poleks olemas, tuleks see välja mõelda ja rajada. Kristel Pappel, 1991 Muusikakeskkool on tegutsenud juba pool sajandit, ent alatasa juhtub (nt ajakirjanduses), et vähemasti nimetus aetakse segi mõne teise, kõige sagedamini Tallinna Otsanimelise muusikakooliga. Mis teeb TMKK ainukordseks ja -laadseks ehk siis kellegagi segiajamatuks? TIMO STEINER: Esiteks see, et kool tegutseb Tallinnas, paigas, kus Eesti muusikakultuuri rikkus on kõige paremini nähtav. Siin annavad regulaarselt kontserte, julgen öelda, et kõik meie paremad kollektiivid ja muusikud. Muusikuks kasvamine ilma muusikaeluta on minu arvates üsnagi kaheldav. Teiseks, sidemed Eesti muusika- ja teatriakadeemiaga. Suur osa õppejõude töötab mõlemas majas, sagedased on juhud, kus ühte õpilast (enamasti gümnasisti) õpetab kaks õpetajat, muusikakeskkooli pedagoog ja akadeemia professor käsikäes. Juba mitu aastat toimivad ühised koolilõpu- ja ülikooli sisseastumiseksamid, kus õpilaste sooritust hindab üks komisjon mõlema maja õppejõududega. Kolmandaks, fantastiline kooli õhkkond, kus kõik suhtlevad kõigiga, kus õpilased ei suhtle mitte ainult klassikaaslastega, vaid ka koorikaaslastega, orkestrikaaslastega, ansamblikaaslastega, kolleegidega ühise erialaõpetaja tasandilt jne. Kusjuures sinu parim sõber on samal ajal sinu konkurent kandideerimaks mängima Estonia laval … Imetlusväärne on seegi, kui valutult sulanduvad klassidesse igal aastal täiendava vastuvõtuga üle Eesti kooli õppima tulnud noored.

Kui helistasin sulle, et uurida, palju intervjuusid oled seoses muusikakeskkooli sünnipäevaga juba andnud, poetasid, et kooliga lehte ei pääse, ole kas või Gustav Adolfi gümnaasium … Kas näedki oma kooli ühes reas kõigi ligi poole tuhande Eesti üldhariduskooliga?

See on pigem meedia poolt vaadatuna: on selline kartus, et avad ühele koolile ukse, siis on kohe kõik teised pool tuhat oma juubelite ja üritustega platsis …

Pean vist selgitama, miks nii küsisin. Kui mina 1967. aastal mainekast ja suurest päris koolist (Tallinna 2. keskkool) TMKK 10. klassi tulin, siis sattusin täiesti uude maailma. Ja mitte sugugi selles mõttes, et polnud ei oma koolimaja ega klassigi. See oli pigem nagu mingi vennaskond: 18 õpilast klassis, õpetajad kui kaaslased, mõistagi vanemad ja targemad. Ekslemine Suvorovi (Kaarli) puiestee hoone trepirägastikes ja koridorisoppides, et harjutamiseks vaba klassi leida, individuaaltund kohvikus Pegasus või õppejõu koduski, „söögivahetund” kohvikus Moskva … Muidugi, see oli algus. Kivimäele kolimisega muututi ilmselt palju „koolilikumaks”, aga loodetavasti on ikka alles kooli värske hing ja ühendav muusikavaimustus.

See on kool, mis ei taha naljalt ühtegi raami mahtuda. Praegusel ajal on leitud, et see sarnaneb rohkem gümnaasiumiga: teeme nendega võrdsetel alustel riigieksameid – ja edukalt! Ka väljundina on gümnaasiumi vorm õigustatud, sest meie õpilased ei lähe veel iseseisvalt tööturule, vaid jätkavad õpinguid muusikakõrgkoolides.

Mis puudutab näiteks konkurentsi esimesse klassi tulevate lastega, siis just üldhariduskoolidega võistlus käibki. Muusikaliselt andekas laps on seda tihti ka paljudes teistes valdkondades: peame suutma veenda lapsevanemaid, et just muusikalise süvaharidusega koolis õppides on nende lapsed elus õnnelikumad.

Järsku on kooli nimi vale – keskkoole ju suurt enam polegi, kõik on end ümber või tagasi nimetanud …

Tegelikult on just väga õige, kui see mõttes lahti kirjutada mitte kui keskkool, vaid keskus, tsentraalne kool.

Sinagi oled selle kooliga seotud ligi kolm kümnendit, peaaegu kogu elu: õpilasena – lõpetasid kompositsioonierialal aastal 1994, et juba paari aasta pärast, veel tudengina, asuda õpetaja ametisse ja nüüd juhid seitsmendat õppeaastat kooli direktorina. Millise arengu TMKK sinu silmis on läbi teinud – mis olulist on muutunud ja kas põhiline – muusikarõõm ja vaimsus alles?

Kuna muusikapool oli ennegi selles koolis väga tugev, siis on hea meel, et tõsise arengu on läbi teinud üldainete pool. Riigieksamite tulemused on olnud viimastel aastatel alati tugevalt üle riigi keskmise, oleme olnud isegi 25 parema kooli hulgas.

Muusikarõõmule lisaksin veel noorte inimeste enesekindluse. Hiljutise Tallinna Kammerorkestriga tehtud ühisprojekti ajal küsis dirigent ühe õpilasest solisti käest, kas ta tahab veel mingit kohta proovida. Õpilane vastas, et tema pärast pole vaja, aga kui dirigent ise tahab, siis võib teha …

Esinemisi hakati koolis korraldama juba alates 1961. aasta novembrist esialgu õpilasõhtute näol konservatooriumi saalis. Kooli tutvustamise eesmärgil korraldati ülesastumisi ka väljaspool kooli, esimene suurem kontsert Estonia kontserdisaalis anti aga 16. detsembril 1962. aastal.

Mäletan: harjutamine igal vabal hetkel, jämmid vahetunnis, õpilaskontserdid, esinemised, õhtud Estonia kontserdi- või teatrisaali rõdutrepil – muusika hommikust õhtuni. Kuidas praegu on, kas koolimaja on ikka avatud ka nädalavahetusel ja helisebkõliseb vaibumatult?

Noorte entusiasm muusikat teha ei ole küll kuhugi kadunud. B-majas (muusikatundide maja) on klasside saamisega õhtuti ikka tõsiseid raskusi. Oleme katsunud õppesüsteemi ka meie pealisülesandega – kasvatada noori muusikuid – paremini kooskõlla viia. Korraldame projektinädalaid sümfooniaorkestri kontsertide eel, katsume olla toetavad nende suhtes, kes konkurssideks valmistuvad jne.

Kaugemalt vaadates tundub, et kui eelmise sajandi lõpuveerandil tegid meie muusikaelus ilma valdavalt TMKK vilistlased, siis viimasel ajal oleks tase nagu ühtlustunud, mis iseenesest on ju hea. Muusikaakadeemiasse astutakse mõnele erialale aga keskastet isegi läbimata ning Otsa ja Elleri kooli lõpetajate osakaal on tudengkonnas samuti kasvanud. Kas see näitab, et TMKK-l on probleeme musikaalsete laste leidmisega – vahepeal isegi kõneldi, et sellest on saamas Nõmme laste kool –, või on kõik nii nagu peab?

Muusikahariduslikku monopoli on tänasel ajal raske pidada ja kas peakski. Mul on hea meel, et teistes koolides on õpetamise tase märgatavalt tõusnud, see on kasulik kogu Eesti muusikapildile. Muusikakeskkoolil oli tõepoolest vahepeal veidi raskem aeg, mille põhjustasid ühelt poolt laste arvu üldine langus Eestis, teiselt poolt koolimaja amortiseerunud olukord ja muusikaakadeemia linna kolimine. Praeguseks on küll õpilaste arv võrreldes 1990ndatega vähenenud (õpilasi on juba mõnda aega olnud 310 ringis), ent konkurents on taastunud ja Nõmme koolist ei saa küll enam juttu teha. Küll on EM TA hakanud õpetama erialasid, kuhu TMKK-l ambitsiooni laieneda ei ole (näiteks jazz- ja rahvamuusika), seetõttu on ka TMKK õpilaste protsent võib-olla tagasihoidlikum. Teiselt poolt on küllalt meie lõpetajate hulgas ka neid, kes ei astu Eesti muusikakõrgkooli, vaid välismaistesse.

Muusikakeskkoolis on ikka keskendutud kvaliteedile, meie jaoks on oluline teha nii head tööd, et kooli lõpetajale oleks koht muusikakõrgkoolis tagatud. Just muusikute lapsed on väga hea indikaator koolile: nende pealt näeb, kas nad olid oma haridusega rahul ja tahavad sama oma lapselegi. Mul on hea meel, et näiteks praeguses esimeses klassis on väga palju muusikute lapsi.

Kui 2005. aastal direktoriks kandideerisid, oli sul keskkonda hästi tundes kindlasti selge siht silme ees, kuidas kool peaks arenema. Kas saad lühidalt nimetada, mis nende kuue aastaga on õnnestunud ära teha ja mis järge ootamas?

Maja – peaülesanne on olnud ikkagi muusikahariduseks sobiva maja ehitamine. See ei ole kahjuks toimunud oodatud kiirusega, kuid seis on ikkagi lootustandev ja krunt on olemas ning arhitektuurikonkurss lõppenud. Praegu on maha pandud märk aastaks 2015. Selle varjus oleme üsna põhjalikult remontimas ka praeguseid õppehooneid; ka praegustel õpilastel on õigus õppida normaalsetes tingimustes.

Kooli tutvustamine ja koostöö erinevate partneritega. Oleme teinud koostööd Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga, Pärnu Linnaorkestriga, regulaarne koostöö seob meid Tallinna Kammerorkestriga. Oleme asutanud uue rahvusvahelise kammermuusikafestivali „In corpore”, toonud rahvusvahelist konkurentsi kolme kooli (meie, Elleri ja Otsa kooli) pillikonkurssidele. Selleks, et olla kohal ja kursis Eesti muusikakoolides toimuvaga, oleme astunud Eesti Muusikakoolide Liitu. Eriti hea meel on, et suutsime minu meelest väga edukalt korraldada eelmisel sügisel meie koolis rahvusvahelise muusikapäeva koos teleotseülekandega.

Muusikalise kogemuse laiendamine just uue muusika koha pealt. Oleme hakanud regulaarselt tellima teoseid Eesti heliloojatelt ja neid esitama. Eesti muusika päevadel korraldasime oma õpilastega Erkki-Sven Tüüri ja Kuldar Singi autorikontserdi. Esitasime kooli sümfooniaorkestri ja kooridega Alo Mattiiseni risotooriumi „Näärmed” ja sellest inspireeritud Ülo Kriguli oratooriumi „Jõulujõud”. Välja on antud plaat eesti heliloojate uue klaverimuusikaga. Salvestatud on plaadi jagu Singi muusikat Eesti Rahvusringhäälingus.

Õppesüsteemi arendamine. Et saavutada ajakasutamises suurem paindlikkus, kasutame osaliselt e-tunde, sümfooniaorkestri kontserdile eelneb projektinädal, ühiseksamitest muusikaakadeemiaga juba rääkisin. On algatatud ka solfedžo-aine arendamise kava, mis viib solfedžo ühest küljest praktilisemaks (toob juurde tekstikorrigeerimist, akordide kuulamist ja äratundmist kontekstis), seob aga solfedžo ja harmoonia ka üheks eksamiks. Praegu oleme selles seisus, et EM TA on oma uued sisseastumisnõuded neid printsiipe järgides valmis saanud ja järgmisest õppeaastast peaksid need käiku minema.

Järgmiselt peab suuremat tähelepanu pöörama ühelt poolt rahvusvahelistele suhetele ning teiselt poolt sellele, et viia haridus ja seal peituvad võimalused ja valikud õpilasele lähemale. Eks kuni 2015. aastani jää ikka ka uue majaga seonduv üheks peateemaks.

Alustasid majast – kõik need 50 aastat on TMKK otsinud-lootnud oma kodu. Nüüd on selle lootus ühtpidi ehk kõige lähemal. Loen kooli e-lehelt, et „ees ootab suurte muutuste aeg, mil viiakse ellu muusikakeskkooli kauaoodatud kolimine kesklinna Pärnu maanteele projekteeritavasse uude hoonesse ühise katuse alla Tallinna balletikooli ja Tallinna Georg Otsa nimelise muusikakooliga”. Muidugi, kunstiakadeemia näide võib hoiatada, et keegi tuleb välja veel parema ideega kui koolimaja ehitamine. Provotseerin katkega kooli ajaloost: „Tallinna Muusikakeskkool asutati Tallinna Riikliku Konservatooriumi juurde 1961. aasta sügisel vähendamaks sõjajärgsetel aastatel tekkinud orkestrantide, konservatooriumisse sisseastujate ning muusikakoolide õpetajate põuda.” Nüüdseks on muusikuid Eestis liigagi palju, neile ei jätku kontserte ja kuulajaid ja … paneme kooli kinni!

Häid ei ole kunagi liiga palju. Ma arvan, et Eesti muusikakultuuri järjepidevuse võti ei ole ainult Eestis töötavad, mängivad muusikud. On hea, kui Eesti muusikud väljaspool Eestit tööd leiavad ja neid seal hinnatakse. Sellega liigub laiema tuntuse poole ka Eesti muusika ja muusikaharidus.

See, et praegu on muusikaturul palju tegijaid ja kõigile justkui ei jätku raha, tuleneb osalt ka sellest, et pole meetodit või süsteemi, mille alusel hinnata ürituste-kontsertide kvaliteeti, ja pole ka alati julgust välja öelda, et kõik ei ole ühtmoodi väärtuslik …

Tõsisemalt: kas TMKK jääb alles ka uues, kolme kooli ühises majas või peaks seal välja arenema mingi uus, kas kahe või isegi kõige kolme kooli ühine sümbioos?

Kui suudame oma nõrkused vanadesse majadesse jätta ja tugevused kaasa võtta, siis on sümbioos võimalik ja kasulik. Mulle on oluline, et suudaksime katta kõik vajalikud haridusväljad: pakkuda muusikaharidust nii gümnaasiumi õppekava alusel kui ka kutseõppena. Sellega võiks olla tagatud see, et ükski andekas ei loobu sellepärast, et ei leia sobivat õppevormi (seda muidugi heade õpetajate olemasolul).

Teine oluline punkt on see, et haridus peab olema õpilasele lähedal ja pakkuma valikuvõimalusi. Selles osas saab suurem kool vahest rohkem pakkuda, võib aga suhtlemisel ja vajaduste väljaselgitamisel jääda ka kaugemaks.

Täna peab TMKK sünnipäeva, ikka uhke kontserdiga, ERSOs ja ERSO ees rohkelt vilistlasi. Solistidena astuvad üles Toomas Vavilov, Martin Kuuskmann, Andrus Haav, Arvo Leibur, Henry-David Varema, Vambola Krigul, Ivari Ilja, Mihkel Poll ja Annely Peebo, dirigeerivad Olari Elts, Tõnu Kaljuste, Mikk Murdvee, Andres Mustonen, Paul Mägi, Vello Pähn ja Anu Tali. Kommentaarid ongi liigsed.

Mida neile, aga ka praegustele ja tulevastele õpetajatele-õpilastele soovid?

Julget oma näo otsimist nii muusikas kui elus!

Sama sullegi!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht