Ere kujund, elitaarsus ja totalitarism

Mihkel Kerem: „Kõigile justkui meelepärase crossover‘iga kedagi kontserdimajja juurde ei too ja need, kes enne seal käisid, enam ei tule.“

TAAVI HARK

Viiuldajast helilooja Mihkel Keremi loomingu toekasse hulka kuulub kolme­kohaline arv teoseid. Kõige rohkem on ta komponeerinud kammermuusikat, milles on kesksel kohal keelpillid. Sümfoonilise muusika ja instrumentaalkontsertide kõrval on Kerem kirjutanud koguni kümme keelpillikvartetti, sonaate viiulile ja klaverile, sonatiine sooloviiulile ning peotäie klaveriteoseid. Viiele sümfooniale tuli hiljuti lisa: seljataguse nädala lõpus sai Venemaal Kislovodskis esiettekande Keremi kuues sümfoonia.

Hiljaaegu vormus Mihkel Keremi ärevalt äratusliku teose „1984“ põhjal ekraniseering, mis esilinastus märtsi lõpul Hollandi rahvusringhäälingu telekanalil. Helitöö tšellole, lugejale ja ansamblile esitab seal New European Ensemble helilooja juhatusel. See sündmus on paras põhjus, et vestelda nii laiadel kui ka kitsamatel teemadel.

Ajad on ärevad. Kuuldavasti kaaluvad mõnedki muusikud lausa kutsumusliku suuna vahetamist. Mil määral on sellist trendi tajuda teie tutvusringis?

Natuke on. Minu otseses tutvusringis mitte kuigi palju, aga tean, et päris mitu muusikut hakkasid juba aasta tagasi tegelema millegi muuga. Kuna Inglismaal on peaaegu kõik muusikud eraettevõtjad ja kogu kontserdimajandus pandi lukku – juba aasta aega pole suurt midagi toimunud –, siis olen kuulnud ka muusikutest, kes on läinud näiteks pakikandjaks. Aga õnneks pole sellisest saatusest sageli kuulda. Paljud pillimängijad ka õpetavad, seda tööd on saanud vähemalt osaliselt jätkata.

Kuidas jääb siis kutsumusega? Olete kaua tegutsenud helilooja ja interpreedina. Kas need konflikti ei satu?

Kutsumuse puhul on ikkagi selline tunne, et seda lihtsalt peab tegema, aga lõpuks on meil kõikidel vaja maksta ka elukoha ja söögi eest. Õnneks ei sega helilooja ja interpreedi amet teineteist. Isegi kui teenin interpreedina rohkem raha, võin ju samal ajal öösel muusikat kirjutada. Olen hakanud ka dirigeerima. Tegelikult on see kõik mingis mõttes sama asi.

Kas praegusel ajal ongi muusikul enam võimalik spetsialiseeruda? Kas see on vajalik?

Muusikul on ainus võimalus spetsialiseeruda – see töö on tehniliselt nii raske. Peab ju pühenduma aastakümneid, enne kui üldse saab professionaalina välja astuda, sest tase on üle maailma nii kõrge. Spetsialiseerumiseta ei tuleks midagi välja. Sellega seoses on tõesti probleem, et kui tekib soov ka midagi muud teha, siis tuleb sageli langetada karm otsus, kas jätkata muusikuna või valida see muu. Muusiku töö on üsna ööpäevaringne. On ka erilisi inimesi, kes suudavad ühildada kadestusväärselt palju rolle, aga need on väga suured erandid.

Teie enda algus muusikas oli küllalt varajane, ka loomingus.

Tegelikult on see täiesti tavaline alguse aeg. Hakkasin neljaselt natuke pilli katsuma, kuueselt hakkasin korralikult õppima. See ongi õige aeg, sest kõrgkooli ajaks peab olema pillimäng nii selge, et saab hakata ise tööle ja õppida kasutama oma aju nii, et suudaks end kogu ülejäänud elu edasi täiendada.

Mihkel Kerem Orwelli raamatu „1984“ põhjal loodud heliteose kohta: „Läbi aegade on kirjanikud meid sellise maailma eest hoiatanud. Nüüd on tunne, et osalt ongi see teoks saanud.“

Mait Jüriado

Kui tähtis on heliloojale õpetaja? On ju ka selliseid isepäiseid loojaid, kes arenevad igasugusest suunamisest küllalt sõltumatult. Kuidas kujunes teie areng?

Selle kohta ütles mu kadunud õpetaja Jaan Rääts, et heliloomingut ei ole üldse võimalik õpetada. Õpingud on teatud hetkel lihtsalt tore võimalus ühel heliloojal teisele midagi sisukat öelda, sest pärast, kui olete juba mõlemad professionaalid, siis ei julge keegi teise loomingu kohta liiga avatult arvamust avaldada. Heliloojana olen väga õnnelik, sest mu esimene õpetaja Mati Kuulberg oli vähemalt mulle tõesti väga hea ja sobilik õpetaja. Ka William Mival, mu viimane juhendaja Inglismaal, on suurepärane õpetaja: teda huvitas just see, mida mina tahtsin teha, ja siis ta aitas mind. Olen aru saanud ja teistelt kuulnud, et selliseid õpetajaid on suhteliselt vähe.

Õpetus on väga oluline! Mis sellest, et tänapäeval peaaegu ühtegi sellist vana tehnikat ei kasutata. Neid tunda on siiski ülimalt kasulik. Üks asi on mitte teada, teine asi on teadlikult eirata. Teatud mõttes kvaliteedivahe on loomingus tunda, kuigi sellest on väga raske rääkida, sest iga indiviid on isesugune. Ega tehnika ei ole siis paha pärast. Muidugi võib tehnilisi asju ka ise uurida, aga kui keegi oskab otseselt juhendada, on palju parem.

Haaran Mati Kuulbergi nimest. Ta pole praeguses aegruumis paraku eriti tuntud ega mängitud, aga tema looming on vähemalt mulle pakkunud mitmeid põnevaid avastusi.

Jah, Mati Kuulberg kirjutas väga palju muusikat. Eluajal oli ta vägagi tunnustatud nimelt interpreetide hulgas, sest ta kirjutas huvitavalt, pillipäraselt ja kiiresti. Võib-olla üks õnnestunum ja laiemale kuulajate ringile sobiv teos on Kuulbergi neljas sonaat sooloviiulile, mida olen ka ise palju mänginud. See teos näitab väga hästi, mismoodi ta aju töötas, kuidas ta oskas igast küljest leida huumorit, olla muusikas ühtaegu väga tõsine või lüüriline, aga ka tantsuline. Kõige tähtsam on tema muusika juures karakter. Ka minu käest nõudis ta alati, et oleks ere kujund. Sellega meil oli ikka suur probleem, sest seda leida oli väga raske.

Huvitav, mis see ere kujund küll olla võiks? Sama küsimusega murravad kogu aeg pead ka luuletajad.

Kui oskaks öelda, ehk siis oskaks ka teha! Eks ta ole midagi, mis on ühtlasi meelde­jääv ja paljuütlev. Nii kui üritada seda ammendavalt sõnadesse panna, on juba eredus kadunud. Kui ongi tunne, et teosele on see ere kujund leitud, siis mõne aja pärast teose juurde naastes võib olla vastupidine tunne. Seda otsid eluaeg.

Kuidas suhtuda aeg-ajalt üles kerkivasse mõttesse, et klassikaline muusika olevat elitaarne? Eesti muusikaüldsusele mõeldes ei meenu küll peaaegu ainsatki „kõrgesti sündinut“, sageli on väga head muusikud hoopis küllalt lihtsat päritolu. Nad on end sellesse mõneti eksklusiivsesse valdkonda kergitanud oma võimete ja vaevaga. Kas süvamuusika on siis eksklusiivne ja elitaarne?

Asi ongi ses sõnas „elitaarne“, justkui oleks klassikaline muusika üksnes rikaste ja eriliste teadjate jaoks. Muidugi on klassikaline muusika mõneti eksklusiivne, sest ainult vähestele on antud jõudu seda suure süvenemisega õppida. Eks ta ole elitaarne ka seetõttu, et on eriline. Kindlasti pole klassika elitaarne sellest seisukohast, mida üritatakse sellele süüks panna – justkui ei tahetaks hõlmata kõiki inimesi. Vanasti pidi tõesti olema tohutu varandus, et suurest kunstist osa saada, kuid need ajad on ammu möödas!

Küsimus on selles, mida inimene tahab oma elus teha. Siis on muidugi kehvasti, kui umbes kuueaastaselt ei tea, et soovid kõrgel tasemel pilli mängida. Osalt teebki klassikalise muusika elitaarseks see, et muusikud saavad nendest, kes teavad, või siis nendest, kelle vanemad lapse pilli õppima panevad. Mõni teine mõtleb palju hiljem, et tahaks pilli mängida, aga siis on sageli hilja, et kujuneda professionaaliks.

Kontserdikorraldajad mõtlevad päevast päeva, kuidas tuua süvamuusika rohkearvulisema kuulajaskonna südamesse. Tõsi on see, et kõik katsed klassikalist muusikat lahjendada näivad töötavat vastupidises suunas. Crossover’i või žanrilise kõikehaaravuse abil õnnestub harva orkestri või ooperimaja menukust kasvatada. Näen siin mingeid mõttelisi paralleele usu ja kirikuga …

Kõigile justkui meelepärase crossover’iga kedagi kontserdimajja juurde ei too ja need, kes enne seal käisid, enam ei tule. Suur probleem ongi see, kui üritatakse minna tänavale inimestele ütlema, et tulge ja armastage meid. Ma ei ole kogenud, et mõni, kes pole klassikalist muusikat enne kuulnud ja on sattunud kontserdisaali, jookseks sealt ära ja et talle süvamuusikaelamus poleks meeldinud. Muusikas ja kunstis on ju põhiline emotsionaalne sõnum. Kui see on olemas, ei lahku keegi saalist pettunult.

Hiljuti esilinastus teie muusikaga videoprojekt „1984“. Mis see on? Kas see on film, millel on muusika, või hoopis muusikafilm? On see wagnerlikus vaimus Gesamtkunstwerk?

Eks ta ole kõike. Nüüd on ta muidugi film. Muide, suuresti pandeemia tõttu tuli sellest film, kuigi algselt pidime eelmisel sügisel tegema teosega ringreisi. Kirjutasin teose „1984“ umbes neli aastat tagasi. Tahtsin kirjutada loo, kus muusika viib teksti edasi: midagi pole korratud, muusika jutustab lugu, seal, kus muusikat pole, räägib tekst edasi ja vahepeal saavad nad kokku. Koos New European Ensemble’iga hakkasime uutes oludes mõtlema, kuhu see muusika nüüd panna. Kuhu ta mahub? See on ooper, kus keegi ei laula, tšellokontsert, kus on näitleja …

Äraspidisel moel olen pandeemia tõttu kehtestatud piirangutele isegi natuke tänulik, et me ei saanud plaanitud kontserte teha. Seetõttu otsustati teha film. Varsti valmib ka ingliskeelne versioon, mis pannakse uuesti filmiks kokku. See ongi nüüd säärane uus kunstivorm, kus kõik inimesed ei pea olema koos, et teha tervik.

Millist rolli täidab tervikus skandaalse kuulsusega Edward Snowden?

Meil oli kohe päris algusest küsimus, mismoodi kogu seda teost üldse tutvustada. Kas äkki kontserdi teises pooles? Kõik variandid tundusid kuidagi traageldatud ja kummalised. Lõpuks mõtlesime, et keegi võiks ju pidada loengu, kõnelda raamatust „1984“ ja ka laiemalt järelevalvest. Keegi tuli välja mõttega, et miks mitte küsida Edward Snow­denilt. Me kõik naersime. Meie suureks üllatuseks saime temaga ühenduse ja ta oli kohe nõus! Ta valmistas ette meile loengu ja mängib ka filmis. Oleme talle tõesti väga tänulikud.

Miks on Orwelli „1984“ ühtäkki nii aktuaalne? Viimastel aastatel kuuleb viiteid sellele teosele aina sagedamini, kusjuures väga erinevate avalike intellektuaalide ja kultuuri­vaatlejate vahendusel. Kas lääne ühiskond on siis jõudmas mingi täiesti uue totalitarismi lävele? Mingit hirmu ja painet on justkui tunda …

Kui seda teost kirjutasin, siis mõtlesin, et oleme nagu sinnapoole teel. Nüüd on vaja vaid aknast välja vaadata, et mõista – me olemegi seal sees. Küsimus ei ole ainult inimeste konstantses ja totaalses jälgimises, vaid ka selles, et tõde ei ole enam.

Mäletan, kui mu isa luges kunagi George Orwelli raamatut „1984“ ja rääkisime, et see on ju puhas Nõukogude Liit. Kui ise esimest korda Orwelli raamatut lugesin, oli hirmus tunne, aga veelgi hullem löök tabas mind seda teist korda lugedes. Kui raamat läbi sai, mõtlesin, et miks ka mitte, väga hea, nii peabki olema. See äratabamine oli ehmatav, tahtsin siis klaveri alla pugeda ja natuke väriseda. Kui lihtne on iga inimese mõistust moonutada ja väänata! Tabamus tekitas päris suure hirmu ja ajendas ka seda heliteost uuesti välja tooma.

Läbi aegade on kirjanikud meid sellise maailma eest hoiatanud, aga ikka on kiputud aktiivselt selle nimel tööd tegema, et seesugune maailm saaks tõeks. Nüüd on selline tunne, et osalt ongi see teoks saanud.

Totalitarismipainet on kuulda ka teie varasemates teostes, näiteks kolmandas sümfoonias, millega mälestate kommunismiohvreid. Kas see on millegi tõttu teie loomingus refräänina naasev teemaring?

Tuleb tõesti nii välja, kui ausalt fakte vaadata. Oma elu elades ja teoseid kirjutades küll ei mõtle, et see teema mind kogu aeg saadab. Kolmandat sümfooniat kirjutama ajendas mind inimese mõistuse ja mälu probleemistik. Tõuke andis see, et nägin oma kaasmaalasi – eestlasi – juba kümme aastat pärast vabaduse saabumist unustamas seda, mis oli enne, isegi seda taga nutmas. Nüüd ajendas kõik mu ümber võtma taas ette Orwelli „1984“ ja sellest uue teose kirjutama. Vahetevahel on hea säärased mõtted enesest välja kirjutada, justkui mingist needusest vabaneda.

Heliloojate teoseid läbi vaadates on huvitav märgata, kuidas suhtutakse pealkirjadesse. On heliloojaid, kelle pealkirjad on kirjeldavad, lennukad või atmosfäärilised, ja on neid, kellel on aina kas sonaat, sümfoonia või kontsert. Teie näite kuuluvat sellesse teise liiki. Kas seda on ka kuidagi võimalik põhjendada või on tegu juhuste jadaga?

Mul lihtsalt puudub igasugune kujutlusvõime! Tunnen väga tihti suurt kadedust nende heliloojate vastu, kes suudavad häid pealkirju välja mõelda. Aga on ka neid, kes nähtavasti töötavad põhiliselt pealkirja kallal ja vähem muusikaga. Kui on hea muusika ja hea pealkiri, mis tõesti kokku lähevad, on fantastiline. Kuna olen ise muusik ja orkestrant, siis on süidid, sümfooniad ja kontserdid mul kogu aeg silme ees, nii-öelda samastan end nendega. Ma kuulen, näen, tunnen ja maitsen muusikat kogu aeg, aga sõna mitte nii palju.

Keelpillikvarteti žanris on teil juba kümme nummerdatud teost ja veel hulk väiksemaid helitöid kvartetile. Millega see žanr ja koosseis köidab, et olete nii suurel hulgal neid teoseid meisterdanud? Mida sellest suurest hulgast esile tõstate, kui peab piirduma paariga?

Kogu minu muusika on tegelikult väga praktiline: mille sees ma ise olen, seda ka kirjutan. Mängisin ligi kaheksa aastat Tallinnas ja umbes seitse aastat Inglismaal kvartetis. Kuna Levon Chilingirian, minu viiuliõpetaja Inglismaal, on kvarteti­mängija – sedakaudu ma üldse Eestist ära läksin –, siis kvartetimuusika on mul väga hinges. Eks seepärast olen ka nii palju keelpillikvartette kirjutanud. Kindlasti soovitan kuulata oma kõige viimast kvartetti, sest see on kõige uuem. Aga nii mängijatele kui ka kuulajatele pakub ilmselt kõige rohkem pinget „Expressions Suite“, mis on Alban Bergi „Lüürilise süidi“ omamoodi antidoot. See on kuueosaline, lühikestest paladest kokku pandud süit, kus on loodetavasti isegi mõned eredad kujundid.

Tahtsin kirjutada juugendstiilis, nii et muusika oleks selge, aga mitte väga läbipaistev, vaid sõna parimas mõttes natuke väärastunud. Teiselt poolt tahtsin kirjutada midagi, mis oleks mängijatele Alban Bergi ääretult keerukast süidist natuke lihtsam. Juugend on arhitektuuris ja kunstis stiil, mis kõneleb väga tugevalt minu hingega.

Lõpetada võiks ühiskondliku kadentsiga. Mingi üksmeele taandumine on tuntav, üksteise vastu ülesässitamist soosiv kultuurifoon paistab aina laienevat. Ehk vajame nüüd „1984“ eeskujul üht tõsist armastuseministeeriumi? Või peitub lahendus hoopis mujal?

Ja milline jõud see armastuseministeerium Orwelli teoses oli! Püüdsin tegelikult olla väga tähelepanelik, et minu tehtud „1984“ versioonist jääks välja peaaegu kõik ilus või romantiline. Eks see oleks omal moel ka tänapäevase maailma peegeldus. Oleme muutunud masinateks, meilt oodatakse seda ja – mis kõige hullem – me nagu ise lausa soovime olla masinad. Ehk tuleks püüda indiviidina teadlikult sellele vastanduda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht