Ene Üleoja: „Kreeki ei ületa praegu keegi”

T. M.

2008. aastal ilmus Loomingu Raamatukogus kuningas Taaveti „Laulude” uustõlge, vahendajaiks heebrea keelest Vello Salo ja Indrek Hirv. Mullu kuulutasid heliloojate liit ja Pirita klooster välja heliloominguvõistluse nende uute tõlgete viisistamiseks. Laekunud töid hindas žürii koosseisus Olav Ehala (esimees), Ene Üleoja, Veljo Tormis, Margo Kõlar, Ülo Krigul ja Iris Oja. Sirp uuris, kust tuli „Taaveti laulu” korraldamise idee ja julgus – viimasel ajal pole  uute koorilaulude võistlused enamasti loodetud saaki andnud.

ENE ÜLEOJA: Võib-olla sellepärast ei olegi tulnud häid töid, et võistlused on suunatud kindlale sihtgrupile – siis on helilooja vabadus mõnevõrra piiratud. Selle konkursi mõte on sündinud psalmide tõlgete kogumikust, mille on välja andnud kirjastus Maarjamaa, tõlkijaiks isa Vello Salo ja Indrek Hirv, kes oligi selle idee püsti pannud. Vello Salo haaras sellest kinni,  sest tema info põhjal oli vanas Pirita kloostris kunagi enne Põhjasõda niisugune kord, et nädala jooksul lauldi läbi terve psalteerium, kõik need 151 psalmi – konkurss oleks mingil määral ühe vana traditsiooni mäletamine. Koostöös heliloojate liiduga see idee ellu viidigi. Pirita klooster andis oma ruumid, mis olid väga sobivad atmosfääri ja ka akustika mõttes – sellel väiksel kooril oli seal väga hea kõla.

Minu meelest on väga hea, et korraldajad  ei seadnud mingisuguseid piiranguid, mis muidugi laskis ka heliloojate fantaasial ohtralt lennata. Ja kui vaadata autoreid, kes meile selgusid siis, kui võistlus läbi, on need valdavalt noored heliloojad, kas äsja lõpetanud või alles õppivad, nii et oma ideedega astus välja uus põlvkond. Töid laekus 22, välja valisime kaheksa. Need tõi ettekandele Voces Musicales oma praeguse dirigendi Endrik Üksväravaga. See oli tähelepanuväärne saavutus: lühikese  aja jooksul (detsembri keskelt veebruari alguseni) tuli neil õppida täiesti uut repertuaar, mis oli kohati äärmiselt raske. Noored heliloojad on vaimustunud inimhääle diapasoonist ja nii nagu noortele omane, kombatakse äärmisi piire (sopranil isegi II oktavi si-bemoll ja kolmanda oktavi do).Valdavalt on nende tööde puhul tegemist kontsertmuusikaga. Siiski võiks öelda, et oli kaks küllalt kontrastset lähenemist: üks oli tõsi- või poolprofessionaalsetele  kooridele suunatud komplitseeritud helikeel, aga oli ka väga lihtsaid, isegi primitiivseid laule.

Laulu adressaat oli kõige selgem esikoha töös, Pärt Uusbergi „Taaveti psalm nr 121: Ma tõstan oma silmad mägede poole” on igati sümpaatne ja lootustandev saavutus. Peab ütlema, et Uusberg ei liialda keerukustega, tal on hea dramaturgia ja kõige suurem pluss on see, et tema muusika võimendab sõna. Psalmide  puhul on meil tegemist väärtuslike filosoofiliste tekstidega, mida ei tahaks hägustada igasuguste „põnevate” võtetega, ja tema töös on sõnal ja muusika hea tasakaal.

Teise koha vääriliseks hinnati Mari Amori „Jehoova valitseb – toredus ta rüü!”. Ta on leidnud väga toreda, sõnast lähtuva ostinaato ja ehitanud kogu loo üles selle rütmi peale, mis pidevalt areneb ja kasvab, jättes seetõttu tervikliku mulje. Teos on täis sütitavat energiat,  helikeel on suhteliselt kättesaadav, aga mõjub seejuures väga kaasaegselt. Minu meelest on see niisugune laul, mida hakkavad laulma noortekoorid. Iris Oja ütles väga toredasti, et see on natuke laulupeolaul – on jah!

Kolmas koht kuulub noorele heliloojale Martin J. Sildosele teosega „Taaveti laul nr 146”. Tegemist on keerulise looga, mille suureks plussiks on dramaturgiline arendus – see oli võidutöödest kõige kõnekam. Autor imiteerib  oma helikeeles vene kirikukellade mängu ja teeb seda väga andekalt, leides huvitavaid värve ja rütmikujundeid. Samas võttis selle loo väärtust natuke maha liigne keerukus ja noore helilooja soov kombata piire. Eripreemia pälvisid Tõnis Kaumanni „Paabeli jõgede kaldail”, kus autor on leidlikult kasutanud laade ja saavutanud väga põneva koloriidi, ja Evelin Seppari „Taaveti laul nr 88”, mis jättis samuti päris hea mulje. Ma pean  ütlema, et need kaheksa tööd, mis me välja valisime, olid tegelikult kõik niisugused, mida koorijuhtidel tasub vaadata, uurida ja kasutada. Tööde hulgas, mis avavoorust edasi ei pääsenud, on aga materjali, mis võiks vähese kohendamisega sobida taidluskooridele. Nii et aitäh kõigile, kes osa võtsid!

Kokkuvõttes on see minu meelest värskendav tuul meie koorimuusikas, kuigi peab ütlema, et Kreeki ei ületa praegu keegi! Kui žürii läks hindama, siis lauldi  publikule Kreeki – temal on olnud geniaalsust leida sõna ja muusika ideaalne tasakaal ja olla samas värske ja huvitav. Mida kaugemale ta meist jääb, seda rohkem hakkad teda imetlema.