Emotsionaalselt, aga vaoshoitult

Kuigi Eesti Festivaliorkestri iga pillirühm on äärmiselt kõrgel tasemel, laskis see kava särada puhkpillirühmal.

ÄLI-ANN KLOOREN

Eesti Festivaliorkester ja dirigent Paavo Järvi 21. IV Estonia kontserdisaalis. Kavas Sergei Prokofjevi viiulikontsert nr 1 D-duur op. 19 (solist Sayaka Shoji, Jaapan), Pjotr Tšaikovski sümfoonia nr 5 e-moll op. 64, Erkki-Sven Tüüri „Tormiloits“ ja Jean Sibeliuse sümfoonia nr 2 D-duur op. 43.

Paavo Järvi juhatatud Eesti Festivali­orkestri kontserdi lõppedes oli tunne, et midagi sellist ei ole ma varem kogenud. Ju olen seda mõtet ka varem mõne kontserdi puhul mõelnud ja mõtlen ka edaspidi, aga on kindel, et sellise elamuse saab klassikalise muusika kontserdil harva. Energia ja emotsioon, mis selle orkestri mängust saali kandus, oli lausa füüsiliselt hoomatav ning omane pigem mõnele rokikontserdile. Kohati tuli tunne, et Estonia kontserdisaali lava jääb nii emotsionaalsetele orkestrantidele kitsaks ning saalis tuleb sellise energialaengu vastuvõtmiseks õhust puudu.

Sergei Prokofjevi esimeses viiulikontserdis D-duur soleeris jaapanlanna Sayaka Shoji. Viiuldajale ei ole teos kerge: kuna puudub klassikalisele kontserdile iseloomulik orkestri ja solisti vaheldumine, tähendab see solistile peaaegu katkematut mängimist.

Kaupo Kikkas

Eks iga õnnestunud klassikalise muusika kontsert tähenda head dirigendi ja orkestri üksteisemõistmist, kuid EFO ja Paavo Järvi koostöös on midagi erilist. Orkester ei käi ju pidevalt koos ning selle koosseis saab iga kord natuke erinev. Võib-olla just see on üks põhjusi, miks püsib suhe kogu aeg värske ning selle orkestri puhul ei ole näha „töö ärategemise“ märke. Järvi üdini positiivne hoiak kandub üle ka orkestrile ning orkestrandid justkui ahmivad temalt iga detaili ja nüanssi, peale selle võib harva kogeda sellist musitseerimisrõõmu. Kuigi orkestri iga pillirühm on äärmiselt kõrgel tasemel, laskis see kava särada puhkpillirühmal. Kiitma peab ka orkestri üldist kõlakultuuri, keelpillide mahlakat tooni ning äärmiselt detailitäpset mängu. Nii ulatusliku kavaga tullakse samuti harva välja: nagu klassikalisel kontserdil ikka, kõlas üks pala, üks kontsert, sümfooniaid aga oli kavas lausa kaks, lõpus veel lisapala. Peaaegu kolmetunnisest kontserdist hoolimata ei näidanud dirigent ega orkester mingeid väsimusmärke ning esituspinge ei kadunud kontserdil kõlanud viimse noodini.

Huvitav valik oli kavas Sergei Prokof­jevi esimene viiulikontsert D-duur, kus soleeris jaapanlanna Sayaka Shoji. Seda teost ei esitata just tihti, kuid põhjust ei oskagi leida. Tegemist on äärmiselt fantaasiarikka teosega, kus ülilüürilised lõigud on kõrvuti tüüpiliste prokofjevlike nurgeliste käikudega. Kui teos Pariisis 1923. aastal esiettekandele tuli, nimetati seda lausa halvustavalt mendelssohnlikuks. Jään siinkohal eriarvamusele, sest ka Prokofjevi lüürikas on alati omad „konksud“, mis ei lase muusikal kunagi muutuda liiga magusaks või sentimentaalseks. Viiuldajale ei ole teos kerge, kuna seal puudub klassikalisele kontserdile iseloomulik orkestri ja solisti vaheldumine, ja see tähendab solistile peaaegu katkematut mängimist vaid üksikute hingetõmbepausidega. Samal ajal annab see kontsert viiuldajale võimaluse näidata üles nii tehnilist kui ka emotsionaalset mitmekülgsust, mida Shoji ka tegi. Imetlusväärne oli viiuldaja ümberlülitumine lüürilistest laulvatest lõikudest grotesksetele ja tehniliselt nõudlikele kujunditele. Kui eespool mainisin orkestri emotsionaalsust, siis kõrget taset näitab ka see, et vajadusel osatakse mängida äärmiselt vaoshoitult, nagu on sobilik Prokofjevi kontserdile. Kokkuvõttes kujunes esitusest suurepärane tervik ja jääb vaid loota, et seda kontserti esitataks siinmail tihedamini.

Sümfooniatest tulid ettekandele kaks ülimalt tundelist ja tuntud teost: Pjotr Tšaikovski viies sümfoonia e-moll ning Jean Sibeliuse teine sümfoonia D-duur. Tšaikovski on minu meelest üks kummaline helilooja. Tema muusika on ilus, aga igasugu kanaleid pidi nii palju kuuldud ja ära leierdatud, et tundub nagu kummaline minna seda kontserdile kuulama. Nüüd siis äkki sattusin sellisele kontserdile, kust väljusin veendunud Tšaikovski fännina. Kahtlen, kas mõne teise orkestri esituses läheksin tema muusikat kuulama, aga kui seda peaks veel mängima EFO ja Paavo Järvi, siis kindlasti.

Viies sümfoonia ongi selles mõttes just Tšaikovski muusika tüüpiline näide, et ei mäletagi, kui palju seda üldse on kontsertidel kuuldud, samal ajal on teos peaaegu takthaaval peas. Ega nii tuntud teose esitamine kerge ole: kuulajal võib kergelt tekkida mõnusa äraolemise tunne, nii et mõnikord vajub sellistel puhkudel ka silm kinni. EFO puhul seda ohtu ei olnud, sest juba visuaalselt oli nii huvitav nende mängu jälgida. Emotsionaalsus oli tõesti laes ja seda see sümfoonia oma lainetava tundelisusega ka eeldab. Varitseb oht, et tundlemisega minnakse liiale ning esitus valgub laiali, kuid EFO säilitas kogu ettekande ajal äärmise mängulise täpsuse. Eriti hakkas see kõrva puhkpillide puhul, kellel on selles sümfoonias mängida palju lühikesi solistlikke lõike. Need olid intonatsiooniliselt suurepäraselt esitatud ning sulandusid kuidagi eriliselt ülejäänud orkestrimängu. Sellist metsasarve soolot, nagu sai kuulda teise osa alguses, olekski võinud kuulama jääda. Orkestri üldine kõlapilt oli hästi jõuline, samal ajal siiski pehme ja ülimalt dünaamiline.

Sibeliuse sümfoonia, hoolimata selle laiast tundeskaalast, eeldab oma põhjamaise kargusega teistmoodi lähenemist kui Tšaikovski teos. Sümfoonias on palju emotsionaalselt vaoshoitud, aga tempolt kiireid ja muutlikke lõike, kus dirigent hoidis vastaspooluste kontrolli alla saamiseks justkui pidevalt pidurit peal, muutumata ometi loiuks. Eriti oli seda tunda teise osa alguses, kus keelpillide pizzicato’s kõndimine peab kandma endas pinget, aga vältima kiirustamist. Ja muidugi tuleb ka selle teose puhul tõsta esile puhkpillide sooritust – üks suurepärane soolo järgnes teisele.

Kontserdil kõlas ka kaks lisapala. Erkki-Sven Tüüri „Tormiloits“ ongi just selle mõttega kirjutatud Bambergi Sümfoonikutele, kes tellisid oma projekti „Lisalugu“ raames üle maailma lühipalasid, mis on lisapalaks sobilikud. Tüür on oma teose kohta naljatamisi öelnud, et käitus seda pala luues nagu popmuusikaareenilt pärit hititreial ning kasutas oma enim ette kantud teoste „Insula deserta“ ja „Illusion“ materjali. Sel kontserdil ei kõlanud teos küll lisapalana, vaid teise poole alguses. Tegemist on lühikese ja lööva, ülimalt rütmika teosega ning oli huvitav jälgida, kuidas mõned orkestrandid viisid end juba enne oma partii algust õigele, kelmikale lainele. Päris lisapalana kõlas vist küll kontsertidel kõige sagedamalt sellena kasutatud Sibeliuse „Valse triste“, mis sobis seekord tema sümfoonia jätkuna ideaalselt. Ühtlasi peab ütlema, et nii vaevukuuldavat piano’t kui sel esitusel, kuuleb harva.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht