Ellerlased, edasi!

Helilooja 132. sünniaastapäeval välja kuulutatud Heino Elleri Sihtasutus hakkab koordineerima kogu Ellerisse puutuvat materjali.

TAAVI HARK

Teatri- ja muusikamuuseumi masajate müüride embuses tähistati 7. III Heino Elleri 132. sünniaastapäeva. Selleks puhuks oli kokku kutsutud ümarlaud, mille kesksete teemadena võeti ette Elleri orkestrimuusika ja noodimaterjali kättesaadavus. Avasõnad lausus Kristo Matson, kes tutvustas muuseumi kirjastatud uusi tänuväärseid trükiseid „Capriccio“ ja „Fantaasia g-moll“.

Orkestrite noodimajanduse telgitaguseid valgustas Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri direktor Kristjan Hallik. Ilmneb, et korralike orkestripartiide puudumine takistab Elleri ja paljude teistegi eesti heliloojate sümfoonilise loomingu esitamist. Nõukogude ajal kirjastati küll mitme teose partituurid, aga orkestrile vajalik esitusmaterjal jäi mõnelgi puhul trükkimata või ilmus rohkete vigadega. Hallik andis ka ülevaate Elleri teoste osast ERSO repertuaaris läbi ajaloo. Rõõmustava sõnumina kõlas Elleri sümfoonilise loomingu salvestamise plaani jõudmine teostusjärku. Neid vilju saavad muusikasõbrad maitsta juba lähiaastatel.

Elleri muusika esitamise raskustest ja rõõmudest kõneles Olari Elts, kelle initsiatiivil mastaapne salvestusprotsess hoo sisse on saanud. Esimene plaat ERSO, viiuldaja Baiba Skride ja Eltsi koostöös ilmus suurema meediakärata juba möödunud aasta lõpus.

Ametliku osa järel palusin elleriaanlikku keskustelu pidama neli muusikameest, kel on suurkuju loominguga esitamise või teadusliku uurimise kaudu lähedane puude: pianist Sten Lassmann, dirigent Olari Elts, muusikateadlased Mart Humal ja Aare Tool.

Poliitilist õhustikku vaagides kerkib aina pähe mõte, et meie aja rahvusluse põhjaks võiks saada oma kultuuri tugevuse väljamängimine ja toetamine, uhkustunne, mitte punnitatud vastandumine või polarisatsioon. Kuidas teie näete rahvuslikke jooni Elleri loomingus või kodumaises muusikas ja kultuuris laiemalt?

Olari Elts: Rahvusliku muusika vallas oleme oleviku ja lähiminevikuga väga hästi tegelenud. Arvan, et nüüd, mil taasiseseisvumisest on möödunud aastaid, on aeg pöörata pilk selle eesti muusikakultuuri osa poole, mis jääb kahe maailmasõja vahele. See valdkond on jäänud tagaplaanile. Teine asi on, kuidas koordineerida nende asutuste tööd, kes peaksid, võiksid või on huvitatud selle valdkonnaga tegelemisest.

Sten Lassmann: Rahvuslikkust otsisid omal ajal kõik heliloojad. Veel võrdlemisi hilja, 1930ndate lõpus, tunnistas Eller, et me keegi päris täpselt ei tea, mis see rahvuslikkus on. Me keegi päris täpselt ei tea, aga samal ajal teame, et Eller jõudis sellele kõige lähemale.

7. III tutvustati ETMMi kirjastatud uusi Elleri trükiseid „Capriccio“ ja „Fantaasia g-moll“.

ETMM

Elts: Tol ajal kindlasti. Teame, mis siin Tormise ajal juhtus: Tormis jõudis selles osas võib-olla veelgi lähemale. Aga instrumentaalmuusika vallas on Eller kindlasti väga mitmeski selle mudeli looja.

Lassmann: Tal õnnestus edukalt ühildada isiklik helikeel, modernismipüüdlus, aga samal ajal hoida rahvuslikku aspekti. Selline kolmnurk oli tema loomingus pidevalt. Need hetked, kus väga tugev modernism, rahvuslus või isikupära otsimine kippusid esiplaanile, ei ole parimad hetked. Parimad hetked on need, kui kolme algimpulsi vahel valitseb balanss.

Praegu on meil muusikalisele enese­identiteedile võrdlemisi lahtine pilk. Teame küll kõik „Kodumaist viisi“ või „Koitu“, aga räägime vähe Ellerist kui meie rahvusklassikust. Kui kirjanduses ja kunstis on rahvusklassikuid kajastatud näituste, uurimuste ja monograafiatega, siis muusikas on Eller võib-olla kõige drastilisem näide sellest, kuidas meie rahvusklassiku puhul laiutavad kõigis aspektides valged laigud või mustad augud.

Elts: Mis puudutab instrumentaal- või orkestrimuusikat, siis alles hiljuti oli ju Elleri juubel. Selleks puhuks valmisid saated, filmid ja intervjuud, kust kuulsime, kui oluline orkestrihelilooja Eller oli. Ometi isegi nendes filmides me orkestrimuusikat peaaegu ei kuulnudki.

Lassmann: Rõhutaksin Elleri puhul veel seda paradoksi, et näeme oma kultuuriheerostena eelkõige inimesi, kes kirjutavad vokaalmuusikat. Koorimuusika, laulu­peod ja vokaalmuusika on meie poliitilisele etnosele palju lähemal kui instrumentaalmuusika. Eller on sealjuures suur erand. Ta on ju peaaegu eranditult instrumentaalmuusika looja. Instrumentaalmuusika kui linnaline kultuur kontserdikultuuri osana – selles osas lõi Eller professionaalse helikunsti nii oma loomingu kui ka pedagoogilise tegevusega.

Mart Humal: Jah, professionaalses instrumentaalkunstis on Elleril põhiliselt kolm valdkonda: kammermuusika, mis oli ilmselt ta lemmikvaldkondi, siis sümfooniline ja muidugi klaverimuusika, mis jäi tal võib-olla natuke kaugemale, aga on selle eest kõige arvukam osa. Igal juhul on selge, et Eller vastandas ennast täiesti teadlikult koorimuusika kultuurile. Talle oli isegi vist natuke vastumeelne kogu see mentaliteet, mis oli seotud koorimuusika harrastamisega. Ta püüdis meelega ja täiesti teadlikult arendada muusikas teistsugust valdkonda, mis oli meil veel puudu.

Elts: Ja see ei olnud vähem rahvuslik!

Humal: Jah, muidugi mõista!

Elts: Me ju teame, et instrumentaalmuusika puhul on intellektuaalne pingutus hoopis teine kui vokaalmuusika puhul, kus võti on väga selgelt silme ees.

Humal: Ma tahan öelda ka seda, et rahvuslikkus ei olnud tal kunagi omaette eesmärk.

Elts: Kuigi ta rääkis sellest väga palju.

Humal: Ta rääkis seda ilmselt teiste mõjul. See oli tal mingi loomuomane helikeele karakter, aga kas see oli otseselt eesti rahvuslik … Ta pidas väga lugu terminist „põhjamaine“. Tema suur eeskuju oli Sibelius.

Lassmann: Ma ütleksin, et „põhjamaine“ tähendaski „eestimaine“. Eller kasvas ju üles suure venestamise ajal tsaaririigis, kus lausa seadusega oli keelatud sõna „Eestimaa“ kasutamine igasuguses mõttes. Poeetilise metafoorina kasutati „põhjamaad“, mis läheb välja XX sajandi lõpuni. Ülo Vinteri „Laul Põhjamaast“ toimis sellise sublimatsioonina Nõukogude ajal. Selle põhjamaisuse juured on just ajastus, mil kodumaa sünonüüm oli põhjamaa.

Elts: Elleri vastandumine polnud niivõrd otsene konflikt vokaalmuusika kultuuriga. See vastandumise joon läks amatöörmuusika ja professionaalse muusika tegemise vahelt. Seda kaevikut on siin kaevatud aastakümneid hiljemgi. Sellel on omad põhjused mõlemal poolel.

Lassmann: Me peaksime julgema öelda, et Eller on eesti professionaalse rahvusliku muusikakultuuri rajaja. Just need mõlemad: professionaalne ja rahvuslik. Selles osas on asi väga selge. Tobiase puhul on see „rahvuslik“ küsitav.

Aare Tool: Kui peame silmas Tobiase loomingut, siis see ei olnud nii väga rahvuslik, aga kui loeme tema kirjutisi ja artikleid, on rahvuslik aspekt täiesti märgatav. Tobiaselt tuleb ka professionaalse instrumentaalmuusika vastandumine amatöörlikule koori- ja laulupeo­traditsioonile. Tobiase artiklitest ilmneb, et ta oli laulupidude suhtes vägagi skeptiliselt meelestatud. Siiski tunnistas ta laulupidude suurt väärtust ja innustavat jõudu.

Üldiselt oli XX sajandi alguse kultuuri­suundumustes korraga kaks hoovust. Esimene neist seostub loomulikult Noor-Eestiga ja nende ülitsiteeritud mõttega saada eurooplasteks, aga jääda ka eestlasteks. Mida see eurooplaseks saamine muusikas tähendas? Eelkõige seda, et hakati viljelema neid instrumentaalmuusikažanre, mida siin varem ei tuntud. Sümfooniline poeem ja Eller on eriti tähelepanuväärsed seepärast, et mõne üksiku erandiga oli Euroopas sümfoonilise poeemi kõrgaeg juba möödas.

Elts: Eesti professionaalse muusikakultuuri rajamine käis aastakümneid ikkagi üle kivide ja kändude. Esimestest pääsukestest, kes Peterburist tulid, alates Tobiasest ja Lembast jõudsid nad kõik sinnamaani, et neid ikkagi ei mõistetud. Orkestrist, mis oli tol ajal välja pakkuda Tartus, oli selgelt näha, miks Tobias maandus lõpuks sinna, kuhu ta maandus. Ka Elleri helikeel muutus pärast 1920.–1930. aastaid lihtsamaks mitmel praktilisel põhjusel. Ja teoste redaktsioonid muutusid praktilise surve tõttu.

Humal: See võib küll olla niiviisi, aga mulle tundub, et mingisugune sisemine kriis saabus tal siiski 1920. aastate keskel või lõpus pärast esimest keelpillikvartetti ning „Viirastusi“, sest juba „Varjus ja päikesepaistel“ või „Sümfooniline burlesk“ ei ole enam kaugeltki nii keerukad ja modernistlikud. Rahvuslikule momendile hakkas ta alles sel ajal tähelepanu pöörama, varem seda peaaegu ei olnud. „Ööhüüetes“, „Sümfoonilises legendis“ ja „Viirastustes“ on rahvuslikkust väga vähe leida.

Lassmann: Paralleele võib tõmmata kujutava kunsti ja kirjandusega. 1920. aastatest leiame väga vähe konkreetset rahvuslikkust ja 1930ndatel saab see valdavaks.

Elts: See oli Zeitgeist. Kui paneme Elleri 1920. aastate teosed põhjamaisesse konteksti, siis need on komplekssed, avangardsed šedöövrid ja laiemalt võrreldavad saksa kultuuriruumi heliloojatega, näiteks Franz Schrekeriga. Eller piirneb minu meelest Schrekeri ekspressionistliku servaga. Minu arvates teeb tema muusika eriliseks mõjutuste kombinatsioon Euroopa avangardismist ja skrja­binlikust sumedusest. Väga huvitav on see ootamatu, peaaegu trotslik kontrast, mis tuleb sisse teoses „Varjus ja päikesepaistel“: see on mingisugune väga suur sisemine pööre.

Humal: Huvitav on ka see, et pärast teoseid „Varjus ja päikesepaistel“ ja „Sümfooniline burlesk“ kirjutas ta veel teise kvarteti ja „Eleegia“, mis on mingis mõttes samuti modernistlikud, aga natuke teistmoodi modernistlikud kui see, mis ta oli teinud 1920. aastatel.

Elts: Jah, samal ajal on „Eleegia“ Lääne-Euroopa ekspressionismile veelgi lähedasem ja üks tema huvitavamaid orkestriteoseid.

Tänapäeva tagasi tulles on mul rõõm tõdeda, et Olari Eltsi eestvedamisel ilmus väga tervitatav plaat Elleri orkestrimuusikaga. Kas võib loota, et mõni neist teostest, mida seni on peetud üleliia avangardistlikuks või keerukaks, võiks seeläbi saada kontserdipublikule lähedasemaks?

Elts: Jah, oleme plaadifirmaga Ondine teinud algust Elleri orkestriteoste salvestamisega, esimene plaat on juba välja tulnud. Nendest keerukamatest töödest tahangi kohe mainida „Sümfoonilist legendi“, mida Eesti Riiklik Sümfooniaorkester oli viimati mänginud 1938. aastal. Paar aastat tagasi mängisime ERSOga seda taas kontserdil.

Lassmann: Ma olin sel kontserdil kohal ja minu arvates võeti see hästi vastu. See oli väga suur avastus, sest omal ajal, kui ma vehkisin Elleri kohta oma tööd kirjutada, siis oli „Sümfooniline legend“ tema suurtest teostest ainukene, millest mul polnud aimugi. Teose avalõik on niivõrd kaunis ja originaalne! Kullaproov on juures.

Elts: Vaadates selle partituuri mõistan, miks see jäi nii pikaks ajaks seisma. Kujutades ette, milline oli seis 1938. aastal ja kuidas see siis kõlada võis, jõuame jälle valmisoleku juurde. Samamoodi on praegu, et mõnd nüüdisaegset teost kuuleme tõenäoliselt hästi mängituna alles paarikümne aasta pärast.

„Sümfooniline legend“ oli mulle see päästik, miks tahtsin kindlasti hakata Ellerit salvestama. Partituur tundus kogu Euroopa muusika kontekstis nii huvitav ja omapärane! Just „Sümfooniline legend“ andis tõuke esimese plaadi sünnile. Loomulikult on mul väga hea meel, et Baiba Skride, maailma viiuldajate absoluutne tipp oli nõus Elleri viiulikontserdi spetsiaalselt ära õppima ja see sai salvestatud tema hiilgavas esituses.

Sten Lassmann: „Heino Elleril õnnestus edukalt ühildada isiklik helikeel, modernismipüüdlus, aga samal ajal hoida rahvuslikku aspekti.“

ETMM

Milline oli orkestri reaktsioon nendele teostele? Neid partiisid ei ole ilmselt kuigi hõlpus ega mugav omandada.

Elts: ERSO on juba pikka aega orkester, kes oma riigi muusikasse suhtub hoopis teistmoodi kui paarkümmend aastat tagasi. Eesti muusikasse ja selle salvestamisse suhtutakse väga tõsiselt. ERSO ongi universumis ainuke orkester, kes peab sellesse muusikasse tõsiselt suhtuma ja ka hindab seda vääriliselt. Näiteks „Sümfoonilise legendi“ puhul olid meil kasutada käsitsi kirjutatud partiid, millest enamik maailma orkestreid ei oleks nõus mängima. ERSO võttis selle eelkõige patriotismist ja lugupidamisest Elleri muusika vastu ühtegi küsimust esitamata ette.

Lassmann: Me peame suhtuma nii, et meie kohus on oma muusikat mängida nii, nagu see on vähemalt sama hea muusika kui kõik muu muusika!

Elts: Kui meie oleme siin esimese plaadi juures, siis Sten on oma Elleri klaverimuusika salvestamisega jõudnud juba üheksandani. Ma ei ole kindel, kas me nüüd lähemal ajal jõuame talle järele.

Lassmann: Eller peaks orkestriteoseid juurde kirjutama, siis võib-olla saaksite järele! Möödunud kalendriaastal sain välja antud kuuenda plaadi sellest seeriast. Mul on nüüd kõik salvestatud, aga kogu projekti lõpetamine on osutunud keerulisemaks, kui oskasin ette näha. Ühest küljest on hea meel, et loominguline töö on läbi, olen tõesti stuudios üheksa plaadi jagu materjali sisse mänginud. Nüüd oleks vaja mingi eraõigusliku, sihtotstarbelise, tulevikku suunatud aatelise ühingu eestkostet. Et saada projekti lõpuleviimiseks vajalikku rahastust, on vaja eraõiguslikku juriidilist kehandit.

Just Elleri 132. sünniaastapäeval kuulutasite välja Heino Elleri Sihtasutuse loomise. Mis on sellele lähema viie aasta sihiks seatud?

Elts: Kõige tähtsam, miks ühing sai loodud, on see, et infotegevus ja muud jooksurajad pole koordineeritud. See on üldisem eesti klassikalise muusika probleem. Eelkõige Elleri puhul tundus meile, et on vaja asutust, kes koordineeriks kogu Ellerisse puutuvat materjali ja teeks igal tasandil noodimaterjali nii maksimaalselt kättesaadavaks, kui see on tänapäeva tehniliste vahenditega võimalik. See on meie kaugem eesmärk. Sihtasutus tegeleks ka Elleri muusika salvestamisele kaasaaitamisega. Kindlasti aitame koordineerida kirjastamist, kaugem eesmärk ei ole ainult nootide kirjastamine, vaid ka suuremahuline Elleri monograafia. Üldse on jutt eesti muusika kättesaadavusest.

Lassmann: Toon välja neli konkreetset punkti, mille peaks lähiaastatel töösse võtma. Kõigepealt nootide väljaandmise esmased probleemid: orkestripartiid korda, kammermuusikast seni ilmumata väärtteosed trükki. Teiseks tuleb lõpule viia käimasolevad salvestusprojektid, mis on siiski esmased ja tähtsad algdokumendid. Salvestis ei ole ainult ühe loovisiku eneseväljendus, vaid see peab olema tehtud ka muusika uurimise ja propageerimise alusdokumendina. Kolmas punkt on Elleri positsiooni rõhutamine Eesti ühiskonnas. Meil kasvavad peale põlvkonnad, kellele Elleri nimi kipub nii muusikaavalikkuses kui ka kogu kultuuriruumis jääma tagaplaanile, ja selle vastu püüame võidelda.

Elts: Me ei võitle millegi vastu, me võitleme Elleri kultuse poolt!

Lassmann: Ja neljanda punktina tuleb töösse saada Elleri infoportaal. Minu silmis on see ülim asi, mis peab olema korralik, viimase peal tehnoloogiliselt disainitud ja atraktiivne. See peab olema ka muusikateaduslikult kõrgtasemel ja tuginema allikmaterjalile.

Elts: Just! Püüame kokku viia kõige parema teadmise, mis meil eri valdkondades on: interpretatsioon, kirjastamine, muusikateadus ja ka muusikakriitika.

Lassmann: Oma muusikategevuse kroonika pidamine, uurimissuunad, institutsioonide vaheline ühistöö – see kõik peaks olema nii loomulik. Me ei saa enam ammu öelda, et kultuuris ei ole raha.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht