Elegantne kevadtervitus

Alo Põldmäe

„Contrabasso con amore”: Mati Lukk ja Siret Lust (kontrabass), Henry-David Varema (tšello) ja Nata-Ly Sakkos (klaver) 30. III Vanemuise kontserdimajas.  Veenmaks publikut, et kohmakaks instrumendiks peetav kontrabass võib olla sama võluv soolopill kui teisedki, on mitmed suured muusikud pühendanud oma elutöö. Keskne roll on siin olnud XIX sajandi itaallastel Giovanni Bottesinil ja Domenico Dragonettil. Mõlemad  saavutasid kontrabassil ennekuulmatu virtuooslikkuse ja propageerisid seda instrumenti oma helitöödega. Eesti muusikutest jõudis kontrabassi maailma mastaabis propageerijaks Ludvig Juht. 

Et meil praegugi veenvaid kontrabassi eestvõitlejaid, võis kuulda õhtul pealkirjaga „Contrabasso  con amore” 30. märtsil Tartus (kava korrati ka Tallinnas ja Jõhvis), põhisoleerijaks Mati Lukk. Elegantselt kaasahaaraval ja, mis kontrabassi puhul ülioluline, puhtalt musitseeritud õhtul kuulsime tõepoolest armastusega samale lainele viivaid helimaailmu. Kava oli koostatud nii, et mõjule pääseksid kontrabassi kui soolopilli parimad omadused ja selleks sobisid hästi eelnimetatud itaalia heliloojad. Vaheldust pakkusid duetid koos tšellist Henry-David Varema  ja kontrabassist Siret Lustiga. Praegu Londonis õppiv Lust oskas hästi esile tuua kontrabassi kantileeni ja paistis tehniliseltki silma. Kohe kontserdi alguseks kõlas XIX sajandi kammermuusika üks lemmiklugusid, Gioachino Rossini graatsiliselt-virtuooslik Duo, kontrabassi ja tšello omavahelistest vestlustestimitatsioonidest koosnev värvikas teos. Varema oskas siin veenvalt need pildid sobitada ja lähendada tšello kõlamaailma kontrabassi  omaga. Sama saab öelda moodsa muusika valda kuuluva Alfred Schnittke „Hymn II ” esituse kohta.       

Lukist oli julge ettevõtmine esitada Dragonetti soolokontrabassile mõeldud 12 valssi (1840). Valss kui eraldiseisev muusikaline žanr oli alles tuure kogumas nii nagu ka Johann Strauss seenior ja pisut hiljem Strauss juunior  oma kuulsate orkestrivalssidega. Ju soovis ka 77aastane vanameister Dragonetti kuulajaile demonstreerida, mida kõike saab valsi abil soolokontrabassist välja pigistada. Lukk tuli igatahes keerulise ülesandega toime veenva elegantsiga.       

Omaette muusikaliseks maiuspalaks kujunes Bottesini „Gran Duo Passione Amorosa” – kahe kontrabassi dialoog, mis kasvas tõeliseks muusikaliseks tulevärgiks. Mati Lukk ja Siret Lust moodustasid siin suurepärase ansambli. Delikaatse ja kogenud klaveripartnerina esines  kontserdil Nata-Ly Sakkos. Ta oskas Bottesini „Fantaasias” veenvalt kontrabassi varjust välja tuua ka klaveri muusikalise materjali ja „kahe suure” võistumängimiseks kujunenud Bottesini „Gran Duos” olla nii varjus kui tugevaks toeks ühtaegu.       

„Suure viiuli” kui atraktiivse ja süvahoovusi omava pilli propageerimiseks on seesuguse õhtu korraldamine lausa tänuväärne. Mati Lukk on sellelaadse tegevusega seotud olnud aastakümneid. See kontrabassi kuulajaile lähemale toov mees saab homme 50aastaseks. Soovime  talle sel puhul palju õnne!