Eestis on kõige parem elada!

Ingely Laiv: „Sümfooniakontserdil köidab just oboe tihtipeale inimese tähelepanu. Juba korraks oboed kuuldes tekitab see kohe väga erilise tunde.“

KAI TAAL

Ingely on ilmselt Eesti kuulsaim oboemängija. Kes on jälginud ETVs „Klassikatähtede“ saadet, neile pole vaja teda tutvustada. Ta on 25aastane, õppinud Saksamaal ja tuli Eestisse tagasi elama ja töötama. Temast ei saanud sportlast, ehkki ta noorena seda soovis – ta armus ära pilli, millest ta väiksena unistadagi ei osanud, ja nüüd näeb teda tihti Estonia teatri etendustel orkestris mängimas. Oma musitseerimise poolest nii ingellik ja olemuselt nii elav – kas saab ühel inimesel olla oma loomusega veel sobivamat nime?

Mis on su esimene mälestus muusikast?

Kui ma nüüd ausalt ütlen, siis ma ei mäleta sellist esimest šokki. Olen pärit väga muusikakaugest perest. Ema on küll rääkinud, et juba kolmeaastasena köitis mind sümfooniaorkester: alati kui seda televiisorist nägin, olin nagu ekraani ette naelutatud, mulle meeldis kõiki neid pille vaadata. Sel hetkel ei osanud ema sellest ilmselt midagi arvata, aga tagantjärele võib siin tähendusrikkust leida. Olen Rakvere tüdruk. Üks orkester tuli sinna esinema ning läksime emaga kontserdile, orkestri kuulamine ja vaatamine tekitas vaimustust. Olin kohe lummatud – ema on mulle seda rääkinud, ma ise ei mäleta. Küll aga meenub see, kui tulin õppima Tallinna muusikakeskkooli ja kuulsin oma klassi­kaaslasi mängimas ja harjutamas, siis sain aru, et harjutamine on äge. Alles TMKKs avanes see maailm. Soov muusikuks saada tekkiski mul alles TMKKs. Siis sain aru, et teist varianti ei ole, see kool, see keskkond suunas mind väga.

Miks just oboe? Mis on selle pilli kõlas sellist, mida sa mujalt ei leia?

Tegelikult ma ei valinud seda ise, tahtsin hoopis flööti õppida. Sõbranna mängis flööti ja mina tahtsin ka. Sellist pilli nagu oboe, nii nagu ilmselt enamik inimesi, ma üldse ei teadnud. Üks perekonnatuttav, kes tegi Lääne-Virumaal noorte­orkestrit, soovitas oboed proovida, öeldes, et flöödimängijaid on juba niigi palju. Ta tõi mulle ühe plaadi oboe­muusikat kuulata ja mulle meeldis. Ema ka kohe toetas – talle meeldivad asjad, mida tavalised inimesed ei tee. Ta ütles, et kui see on eriline, siis muidugi võta see pill. Mida rohkem ma oboed kuulasin, seda rohkem sellesse armusin ja praegu arvan küll, et oboe on kõige ilusam.

Selle pilli kõla on igal mängijal eriline. Juba ühe noodiga saab väljendada nii palju, mida väga paljude teiste pillidega ei saa. Mängid kõigest ühe noodi ja see võib kuulajat väga sügavalt puudutada. Orkestrimuusikas on oboele kirjutatud nii meeletult ilusad soolod, see pill suudab paari noodiga kuulama panna ja külmavärinaid tekitada.

Räägitakse, et oboe on inimhäälele kõige sarnasem pill. Beethoven kasutas viiendas ehk nn „Saatusesümfoonias“ oboekadentsi, et kujutada inimese vastandumist oma saatusele.

Sümfooniakontserdil köidab just oboe tihtipeale inimese tähelepanu. Juba korraks oboed kuuldes tekitab see kohe väga erilise tunde – muidugi kui on hea mängija.

Lapsest peale on Ingely Laivile väga meeldinud matkata, sporti teha ja looduses olla.

Erakogu

Tegelikult on su lemmikpill hoopis oboe „sugulane“ inglissarv. Aasta tagasi rääkisid, et soovid saada endale oma inglissarve ehk „ingelysarve“. On see soov täitunud?

Jaa, see pill on veel ilusam. Mul pole veel oma inglissarve. Töötan praegu teatriorkestris ja seal on pillid olemas. Mulle meeldib ta kõla veel rohkem, see on mahedam ja madalam kui oboel, veel erilisema tämbriga ja samal ajal ka kergem mängida – vähem stressi.

Kes on olnud sinu senise elu kõige suuremad mõjutajad ja miks?

Minu esimesed mõjutajad olid kindlasti minu vanemad, eriti ema. Tema alati suunas mind kõiki võimalusi vastu võtma, kõike proovima. Ja muidugi oboeõpetajad. Minu esimene õpetaja Rakveres oli Edvin Lips, kes pole tegelikult üldse oboemängija, ning väga tänulik olen ka hilisematele õpetajatele Tulike Looritsale ja Aleksander Hännikäinenile TMKKs.

Sa pole kunagi õppinud Eesti muusika- ja teatriakadeemias.

Ei ole jah, kohe pärast TMKK lõpetamist läksin õppima Saksamaale ning seal sai minu õpetajaks Thomas Indermühle. Professionaalses mõttes oli ta mu väga suur mõjutaja. Enamiku oboeteadmistest ja tehnilise baasi olen saanud temalt.

Räägime matkamisest. Kui kaua see on su elu osa olnud ja miks see sind köidab?

See on mind alati köitnud! Lapsest peale on mulle väga meeldinud matkata, sporti teha ja looduses olla, see kõik on mulle väga tähtis olnud. Juba kooliajal üritasin sõpradega matku korraldada, minna seljakottidega loodusesse. Aktiivsemalt hakkasin sellega tegelema ülikooli ajal Saksamaal: koolivaheaegadel, suvel või ka lihtsalt nädalavahetustel läksin paariks päevaks metsa. Eredaim matkamälestus on Oandu-Ikla retk. Paraku üle nädala järjest matkata ei saa, muidu jääb pillimängu liiga suur paus.

Kus on parem matkata, kas Saksamaal või Eestis?

Mulle meeldib kõige rohkem Eestis, sest siin pole mägesid! (Naerab.) Olen palju matkanud ka Prantsusmaal, aga sealse kuumusega on see suvel ikka karm katsumus. Igal pool maailmas on ilusat loodust, aga kõige südamelähedasem on ikka sünnimaa. Eesti rahu ja nukrus, mingis mõttes melanhoolne vaatepilt köidab mind, Eesti on mulle väga eriline paik. See metsik loodus on midagi sellist, mida mujal eriti ei kohta.

Kas sul ei käinud Saksamaal õpinguid lõpetades peast läbi mõtet, et võikski jääda välismaale elama ja töötama?

Eks mul ikka oli selliseid mõtteid, kuid niipea kui olin tagasi tulnud, sain aru, et Eesti on mulle ikka kõige õigem koht. Tegelikult ma väga igatsesin Eesti järele, ma ei tunne ennast kusagil nii hästi kui Eestis. Igal pool võib olla õnnelik, kuid Eesti on oma ja kodu, miski ei korva seda. Need inimesed siin ja tunne, et olen oma keskkonnas … Tunnen ennast siin vajalikuna, Saksamaal ma seda ei tundnud. Tunnen, et saan Eesti heaks midagi teha.

Välismaal oleks ilmselt rohkem enese­teostusvõimalusi, aga tähtsam on olla seal, kus on süda, kus on hea olla.

Jah, seda tunnen eriti nüüd, kui ma tagasi olen. Praegu tunnen küll, et olen sada protsenti õiges kohas.

Kas Eestis on hea elada?

Jaa, Eestis on nii hea elada!

Mis on Eestis paremini kui näiteks Saksamaal?

Mulle väga meeldivad Eesti inimesed, oma emakeel ja kogu eesti kultuur! Öeldakse küll, et oleme omavahel tülijalal, kuid minu meelest oleme siiski väga kokkuhoidev rahvas ja mulle meeldib, kuidas me oma riiki ja rahvust hoiame. Saksamaal jään ikka ja alati välismaalaseks. See tunne, et olen kodus omade seas, on väga eriline.

Oled väga palju tegelenud spordiga.

Minu esimene unistus oli sportlaseks saada! Mäletan väga selgelt, kuidas elasin Erki Noolele kaasa, kui ta olümpiamängudel võistles. Umbes seitsmeaastasena hakkasin hommikuti jooksmas käima, lihtsalt oma huvist. Hiljem läksin kergejõustikutrenni, seda tegin päris pikalt. Käisin paar aastat TMKK kõrvalt ka Audentese spordikoolis, aga siis jäi aega vähemaks, muusika muutus aina tähtsamaks ning sport kaotas oma tähtsuse. Kuid ka praegu meeldib mulle väga sporti teha: käin jooksmas, ujumas, suusatamas, meeldivad pallimängud, vahel käin jõusaalis. Matkamine on ka sport. Mulle lihtsalt meeldib väga liikuda.

Osalesid eelmisel aastal saates „Klassikatähed“ ja jõudsid seal kolme parema hulka. Miks sa sellesse saatesse läksid ja millise kogemuse sealt said?

Läksin sinna sellepärast, et tahtsin oboed tutvustada – see oli üks eesmärk. Kõik teavad flööti, aga oboed ei teata. Tahtsin, et väikesed lapsed oskaksid tahta õppida oboed – minu ellu tuli see pill juhuslikult, aga see ei pea ju nii olema. Eestis ei ole palju oboemängijaid ning järelkasvu oleks vaja. Teine põhjus oli see, et olin Eestist nii kaua ära olnud ning „Klassikatähed“ oli hea võimalus ennast näidata ja uuesti kontakte luua. See oli põnev väljakutse, aga kohati ka päris hirmus. Teadmatus nende ülesannete ees oli ikkagi suur, olgugi et see ei olnud saate esimene hooaeg.

Mis oli kõige väärtuslikum, mis sa sellest saatest said?

Kindlasti esinemisjulgus. Eneseväljendusoskus, meediaga suhtlemine. Tänapäeva muusikule on seda kindlasti väga vaja ning mujalt on seda väga raske saada – „Klassikatähed“ on selles mõttes hindamatu kogemus. Saab kontakte, esinemiskindlust. Sellist konkurssi on kindlasti vaja, et tänapäeva inimesele klassikalist muusikat lähemale tuua. See on kindlasti tänuväärne konkurss.

Käisid hiljuti ka ühel teisel konkursil – võitsid vabariiklikul puhkpilli­mängijate konkursil oboe kategoorias esikoha. Kas sulle meeldivad konkursid?

Tegelikult ei meeldi. Kunagi pole hea olla konkursiolukorras, kontsert on tuhat korda meeldivam. Need on siiski vajalikud, sest saab kontakte luua, ennast näidata. Juba konkursile eelnev on igas mõttes nii arendav – ükskõik, kuidas konkursil ka läheb, olen juba igal juhul väga palju võitnud.

Töötad praegu Estonia orkestris. Kas sinu unistus ongi olnud teatri orkestris töötada?

Minu kunagine unistus oli mängida ERSOs. Siis avanes aga võimalus teatri­orkestris töötada ja praegu olen sellest väga lummatud. Mind võlub juba repertuaar, näiteks Puccini ooperid on meeletult ilus muusika. Väga palju saab kogu aeg mängida, erinevad etendused, teatris on väga sõbralik ja tore õhkkond. Aga orkestranditöö pole sugugi lihtne. Minu unistus on saada veel palju paremaks muusikuks, areneda. Mul on veel palju õppida, tahan oma tööd teha nii hästi kui võimalik.

Kas plaanid edasi õppida?

Jaa, tahaksin kindlasti magistrantuuri minna. Kõige parema meelega jätkaksin õpinguid Saarbrückenis: seal on noor oboemängija Philippe Tondre, kes ise mängib väga hästi ja olen temalt eratunde saanud. Ta motiveerib mind väga, mulle meeldib tema energia ja oboemängu käsitlus. Ta on mänginud Leip­zigi Gewandhausorkesteris ja praegu on SWRi sümfooniaorkestri esioboe.

Kas sul on peale matkamise ja spordi veel hobisid?

Oboele trostide tegemine on suur hobi, mis võtab palju aega! (Naerab.) Mulle meeldib väga suhelda, sõpradega kokku saada. Õnneks on mu töö ka suures kollektiivis. Mulle meeldib lõbus elu, meeldib õnnelik olla.

Milline näeks välja sinu ideaalne päev?

Ideaalse päeva juurde kuuluks kindlasti üks väga hea hommikusöök ja kohv. Mulle meeldib kokata, just kellegagi koos. Eriti meeldib taimetoit, katsetada ja proovida eri asju. Väga meeldib talvine ilm ja minu ideaalsel päeval võiks kindlasti päike paista – mulle meeldib vaadata, kuidas päike lumel sillerdab. Meeldib külm ilm, –15 °C pakane. Siis võiks õue suusatama minna, nautida loodust ja värsket õhku. Kindlasti kuulub ka pillimäng ideaalse päeva juurde – proov, etendus või kontsert. Ja loomulikult kuulub ideaalse päeva juurde ideaalne trost! (Naerab.) See mõjutab alati väga tugevalt kõigi oboemängijate tuju, oleme sellest väga sõltuvuses. Mulle meeldib ka teatris ja kontserdil käia, filme vaadata. Väga palju selleks paraku aega ei jää, kuna õhtuti mängin sageli etendustel. Tahaksin väga näha juba kas või kõiki neid lavastusi, kus ise mängin – et mis seal lava peal ka toimub. (Naerab.) Mulle meeldib lugeda, eriti vene kirjandust – Bulgakovit, Dostojevskit. Remarque on alati olnud lemmik, tema teosed on väga põnevad ja paeluvad. Mind huvitavad maailmasõjad, sõjaaegne Euroopa on alati huvitanud, ajalugu laiemalt. Mu isa on ajalooõpetaja, ilmselt sealt see huvi. Ideaalses päevas oleks kindlasti loodust, muusikat ja inimesi. Ja saun!

Klassika või popp? Mida sulle meeldib kuulata?

Klassika ja džäss. Kuulan väga erinevat muusikat. Nüüd meeldib ka väga ooperi­muusika, varem kuulasin rohkem sümfoonilist ja kammermuusikat. Olen vaadanud Metropolitan Opera ülekandeid, meeletult meeldib Puccini muusika, aga ka Mozart ja paljud teised. Mul ei ole tegelikult kindlaid lemmikuid, tihtipeale meeldib kõige rohkem see, mida parasjagu mängin. Ka balletimuusika meeldib, Tšaikovski ning näiteks Tubina „Kratt“ – see on väga hea muusika.

Soleerid ERSO ees 15. märtsil, mängid Mozarti oboekontserti. Kas oled ERSOga varem mänginud?

Mängisin ERSOga „Klassikatähtede“ finaalis ja nüüd vabariikliku konkursi finaalis, mõlemal korral Richard Straussi oboekontserti. Kaks kõige kuulsamat oboekontserti ongi Straussi ja Mozarti omad. Barokkajastust on muidugi palju kontserte, ka Martinůl ja Vaughan Williamsil on, aga need on väiksema orkestriga.

Mida see kontsert sulle tähendab?

Oi, see tähendab mulle väga palju! Mozarti kontserti on vist kõik oboemängijad mänginud, see on nn standardrepertuaar. Ometi on seda väga raske mängida, vist üldse kõige raskem. Mozartiga muljet jätta on palju keerulisem kui mõne nüüdisaegse teosega. Esiteks tehniliselt – mängida tuleb puhtalt, sillerdavalt, üleolekuga. Mulle on selle helilooja teos väga suur proovikivi ja samal ajal on see väga suur võimalus. Mozart on Mozart, see on väga hea lugu! Kui on võimalus ERSOga mängida, siis tundub Mozart ainuõige valik. See on ka esimene kord, kui mängin orkestriga seda kontserti tervikuna, esimest osa olen varem mänginud TMKK orkestri ja Pärnu Linnaorkestriga. Ega orkestriga mängimise võimalust palju ei ole. Sügisel avaneb võimalus Estonia orkestri ees mängida ja seda ma väga ootan, saan oma koduorkestriga mängida!

Esined ka kammerkoosseisudes.

Jaa, hiljuti on olnud just väga palju kammerkontserte. Esinen koos oma elukaaslase, flöödimängija Oliver Girardiniga, mängime flöödi ja oboe duorepertuaari, sellele koosseisule on kirjutatud palju head repertuaari. Meil oli väike tuur, kontserdid Saaremaal, Hiiumaal, Lõuna-Eestis ja mujal. Koos pianist Rasmus Andreas Raidega olid meil Eesti Kontserdi korraldatud triokontserdid Tallinnas, Pärnus ja Jõhvis. Pärast „Klassikatähti“ on rohkem esinemisvõimalusi tekkinud.

Kuidas siis tundub, kas oboe on nüüd populaarsemaks saanud?

On küll. Ma arvan, et nüüd teatakse, et oboe ja klarnet ei ole sama pill. (Naerab.)

Nii et sinu missioon on täidetud?

Loodan vähemalt!

Millise muusikateose võtaksid kaasa üksikule saarele?

Ma ei tea. See on liiga raske küsimus. Ilmselt ikka mingi pika teose, mingi sümfoonia või ooperi. Võib-olla mõne Mahleri sümfoonia, näiteks neljas meeldib mulle väga. Või Bachi muusikat. Või Puccini – viimane avastus tema muusikast on „Tütarlaps kuldsest läänest“. Igasuguseid asju võiks kaasa võtta. Tõesti on väga raske üht ja ainust välja valida.

Mis on su hiljutine suurim elamus kontserdisaalist?

Suur elamus oli mängida ERSOs Mahleri neljandat sümfooniat Arvo Volmeri dirigeerimisel. Nautisin seda väga. Juba see soolo kolmandas osas, need kümme sekundit on nii palju väärt! Ooperiorkester on ka muidugi sümfooniaorkester, aga enamasti siiski saaterollis. Ideaalis võiks mängida nii ooperis kui ka sümfooniakontsertidel. Hea meelega kuulaksin kontserte palju rohkem, aga endal on päris palju mängimisi. Ootan väga aprillis toimuvat Paavo Järvi kontserti Eesti Festivaliorkestriga, ostsin juba pileti ära.

Elame ajal, mil kunst ja kunsti nautimine on tehnikast ja virtuaalsest maailmast läbi imbunud. Kunstinäitustel on mul olnud suuri raskusi, et leida neid minuteid, et vaikselt pilti vaadata ja luua teosega oma suhe – pidevalt on kõrval pildistavad ja filmivad näitusekülastajad, kes pilte üldse ei vaatagi, vaid talletavad kõike oma aparaati. Olen ikka mõelnud, mida see annab. Energia ju ei talletu! See kõige tähtsam, mis tekib vahetult kunstiga samas ruumis olles, jääb tekkimata. Sama on muusikaga: väga palju kuulatakse muusikat kõik­võimalike tehnikavahendite abil. Mis sa arvad, kas kontsertidel on üldse tulevikumaailmas kohta?

Seda elamust, mis saadakse kontserdisaalist, ei saa võrrelda CD-lt kõlava muusikaga, vahetu emotsioon on kõige tähtsam. Ka muusikakaugetele inimestele on kõige tähtsam elamus ning vahetult kohapeal kogetav pole võrreldav plaadilt või internetist kuulamisega – elav esitus on palju tugevam. Jah, paljud valivad interneti ja plaadid ning see tekitab mõneti hirmu. Ometi, kui palju toimub klassikalise muusika kontserte, juba kas või meil Eestis. Mõnikord on kolm kontserti päevas, ja publikut jätkub. Tundub lausa, et publikut on juurde tulnud. Ma loodan väga, et kontserdid jäävad. Ma usun seda!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht