Eesti-Soome jazzisild

Joosep Sang

 

Kuigi selle aasta “Jazzkaare” sügishooaja üks märksõnadest on mitmesugune “crossover”, mahub augustist novembrini ulatuvatesse kavadesse napilt ka jazzi kaasaegset peavoolu esindavaid projekte. Üks selletaoline, heas mõttes traditsiooniteadlik ja liigse eklektika ahvatlusi tõrjuv kontsert toimus 22. oktoobril Eesti Raadio I stuudios, kus lavale astusid järjekordsed sillaehitajad soome ja eesti jazzieliidist: kitarrist Ain Agan, saksofonist Manuel Dunkel, kontrabassimängija Mihkel Mälgand ja trummar Markku Ounaskari.

Eesti muusikud on soome jazzimehi juba mõnda aega imetluse (ja vahel kadedusega) kuulanud. Kui meil on alles tekkinud või veel tekkimas professionaalse jazzmuusiku tüüp, kes valdab kõiki stiile ega tunnista oma teel mängutehnilisi takistusi, siis Soomes on selliseid mängijaid juba ammu ja palju. Selle tüübi puhul on mõistagi oht muutuda “tükitööliseks”, kellel puuduvad oma hääl ning vaatenurk (seda heidab tänastele noortele ette enamik viiekümnendate-kuuekümnendate kuldajastu jazziveteranidest), kuid Dunkelit ja Ounaskarit see häda ei kummita. Dunkel on täiusliku tooniga solist, kes oskab kujundada reljeefseid soolosid, Ounaskari aga tähelepanelik ansamblipartner, kes ei tiku kunagi vales kohas oma ego ja tehnilise arsenaliga laiutama.

Kontserdi peakangelane oli siiski Ain Agan, selle projekti ellukutsuja ja tagasihoidlik liider. Kvarteti kavas olidki Ain Agana ja ka Manuel Dunkeli lood, üks seade soome rahvaviisist ning jazzistandard “I’m An Old Cowherd”. Nii Agan kui Dunkel on head heliloojad ning nende erinevus tuleb ühtemoodi välja nii pillimängus kui loomingus. Agan on lüürilisem, introvertsem muusik, kelle käekiri seostub rohkem euroopaliku jazzi mõistega (lüürilisemat vaatenurka tõotab ka Agana veel ilmumata plaat koostöös Tallinna Kammerorkestriga). Dunkeli mängust ja eriti kompositsioonidest kumab seevastu läbi bebop’i mõju, kuigi vahel ilmub tema soolodesse ka ehtsoomelik melanhoolia. Kvarteti eesliin mängis kontserdil suurema osa soolodest, kuid oma võimeid said demonstreerida ka Markku Ounaskari ning kaks kauni tooniga soolot mänginud Mihkel Mälgand.

Kahe eesti ja kahe soome muusiku ühine etteaste jättis hea mulje ega  sundinud kuulajat võrdlema, kuidas “meie omad” selles valguses paistavad. Saati veel muretsema, kuidas nad välja veavad (vahel olen minagi mõnda rahvusvahelist ansamblit kuulates pöialt hoidnud, et aga “meie mees” vaid puhta intonatsiooni ja muusikaliste tobedusteta oma soolo mängitud saaks).

Päris “jalad-maast-lahti”-elamust ma kontserdilt siiski ei saanud. Ilmselt oli selles süüdi ka kontserdi toimumiskoht: enne algust valitses saalis steriilne stuudiovaikus, inimesed sosistasid nagu pühapaigas ning piisavalt ei soojenenud publik üles kontserdi lõpukski.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht