Eesti pianismi helge kuju

Johan Randvere naerusuisus kumas läbi terve klaveriõhtu, ent emotsionaalsetes toonides ei puudunud tumedamad värvid ja sügavus.

MAARJA TYLER

Johan Randvere klaveriõhtu interpreetide liidu ja Eesti Kontserdi sarjas „I nagu interpreet“ 26. II Estonia kontserdisaalis. Kavas Sergei Prokofjevi, Einojuhani Rautavaara, Pjotr Tšaikovski ja Alisson Kruusmaa (esiettekanne) muusika.

Leivapurust ja kalaluudest pole jälgegi. Äsja suurejoonelist aastapäevapidu võõrustanud Estonia kontserdimaja on jälle oma loomulikus olekus. Kohe on algamas pianist Johan Randvere klaveriõhtu. Estonia kontserdisaal on eriline koht ja Eesti kõige tähtsam kontserdisaal. Sellel laval on mänginud sajad maailma tipp-pianistid, siin on oma karjääri hiilgehetki, aga ka kõrgel temperatuuril praadimist tunda saanud meie pianismi paremik. Kuuldavasti on pianistile Estonias soolokavaga ülesastumine kompliment, märk usaldusest, et ta saab nõudliku kunstilise ülesandega hakkama, aga ka närvesööv pingutus, kuid edu puhul võib nautida pikaajalise pühendumise magusaid vilju.

Mäletan, kuidas muusikakeskkoolis sai saatusekaaslastega kaeveldud, kui raske on ikka pianistide elu – palju hullem, kui teistel muusikutel, ja just soolo­õhtute tõttu. Mitte ükski teine instrumentalist ei pea taluma seda tunnet, mida kogeb pianist, kui tuleb istuda ihuüksi lambivalguses ning esitada suures koguses muusikat, mis sisustab kahe poolega soolokontserdi. Kirjeldatud situatsiooni on sisse kirjutatud tuhat ebaõnnestumise võimalust. Pianistile on soolokontsert suur intellektuaalne, emotsionaalne ja füüsiline pingutus, mis eeldab paljude asjade positiivset toimimist samal ajal. Sellesse võiks suhtuda kui teatud liiki imesse – see on inimese vaimse ja hingelise potentsiaali võimas avaldumine.

Vahel satun hommikul vaatama „Terevisiooni“ ning seal näen ikka üht ja teist popartisti oma uut albumit tutvustamas. Mõtlen, et küll oleks tore näha seal rohkem klassikalise muusika esitajaid, kes räägiksid oma elust, heitlustest ja võitudest, vahel ka verest ja pisaratest, mida nõuab soolokontserdi ettevalmistamine. Selle tausta avamine ärataks lugupidamist ning tekitaks paljudele kauge maailma vastu huvi. Randvere kontserti kuulas küll soliidne arv inimesi, ent on ju juhtunud, et hoolikalt ette valmistatud kava kõlab hõredalt täidetud saalis, mis on kurb ja kahetsusväärne. Vahest tooks muutuse kaasa laiemale auditooriumile suunatud tutvustavad intervjuud telemeedias? Tundub, et produtsentidel tööruumi jagub.

Johan Randvere kontsert toimus interpreetide liidu ja Eesti Kontserdi sarjas „I nagu interpreet“, mille fookuses on interpreet, silmapaistev muusik, kelle isiksus, stiil ja tõlgitsuslaad äratab huvi. Need, kes on Johan Randverega vähegi kokku puutunud, teavad, et inimesena on ta helge loomuga ja jutukas. Kui teda muusikaakadeemias või tänaval kohata, naeratab ta alati ning vahetab paar lauset. Mõni iroonik võib küsida, kuidas sobib selline loomuomane lustlikkus kokku müüdiga, et tõeline sügavus sünnib vaid kannatava kunstniku hämarates südamesoppides. Randvere naerusuisus kumas läbi terve klaveriõhtu, ent emotsionaalsetes toonides ei puudunud tumedamad värvid ja sügavus. Kontserdi ajal saali kandunud positiivsus polnud kuidagi punnitatud, vaid iseeneslik, sünnipärane sarm. On täiesti võimalik, et muusikul endal ei ole sellest aimugi.

Kontserdi esimesse poolde oli pianist valinud Prokofjevi ja Rautavaara etüüdid, teises pooles kõlas Alisson Kruusmaa uudisteos ning Tšaikovski „Suur sonaat“ op. 37. Selliste teoste kokkupanek tekitas minus küsimusi. Tavaliselt püütakse õhtu esimest ja teist poolt omavahel ühisosa või just vastanduse kaudu siduda, luua mingisugune loogika ja suhe. Juhul kui pianistil oli kava koostamisel kontseptsioon, siis ei tulnud see piisavalt selgelt välja ja teoste valik jättis juhusliku mulje. Rahulolematuks jäin eelkõige esimese poolega. Kõlasid Prokofjevi op. 2 ja seejärel Rautavaara op. 42, kokku kümme tehnilist pala, mis olid karakterilt liiga sarnased ega kestnud kokku üle 25 minuti.

Prokofjevi neli etüüdi möödusid pisut müdistades. See on inimlikult arusaadav, sest kui kontserdi esimeses teoses otsustavad sõrmed iseseisvat elu elama hakata, siis teeb adrenaliin oma töö. Tekkinud kõhedustunnet peab pianist millegagi kompenseerima: enamasti aitab plaanitust jõulisem mängulaad, n-ö hästi klaveri sees mängimine ja raskem jalg pedaalil. Nõnda oligi, et krõbedat piano’t ja naksis sõrme oleks võinud olla rohkem, nii oleks Prokofjevi vimkalikkus ja iroonia paremini esile tulnud. Teises etüüdis oleksin soovinud aga enam pinget voolava ja rahulikult sammuva muusikalise materjali vahel. Etüüdide esitust tuleb siiski kiita, sest Prokofjev kõlab Randvere esituses sümpaatselt. Tehniliste väljakutsetega sai pianist hakkama, puudust polnud ka motoorsest energiast ja bravuurist.

Rautavaara kuus etüüdi keskenduvad intervallidele: iga etüüd on omaette värvilaik, mille sees leidub erinevaid varjundeid ja tonaalseid tsoone. Koloriidi leidmisega oleks võinud kaugemale minna, aga taas oli terviktsükli interpretatsioon mõjus. Kontserdi esimene pool oli märkamatult möödas, avaosa jäi lühikeseks. Raskuskese oli seatud õhtu teise poolde. Esmalt kõlas Alisson Kruusmaa uudisteos „Paberlilled“ (2019). See õrna faktuuriga teos, kus vastanduvad kõrges registris sillerdavad messiaenlikud kõlavärvid ning soojemates toonides akordid keskmises ja madalas registris, suutis lühikese ajaga luua nostalgilise ja võluva kõlaruumi. Teose isikupärane tundetoon tekitas publikus meeldiva tunde, mida kinnitas teose lõppedes minu kõrval istunud kuulaja kahetsev ohe.

Otsekui soovides rõhutada kahe teose mahulist ja laadilist erinevust, alustas Randvere Tšaikovski sonaadi võimsate akordidega kohe pärast Kruusmaa teose peale kõlanud aplausi. „Suure sonaadi“ esimestest taktidest oli tunda enesekindlust ja haaret, tekkis tunne, et viimaks ometi kohtus muusik kauaoodatud sõbraga, kellega pikalt ja südamlikult vestelda. Tšaikovski sonaadiga kinnitas Randvere, et kuulub õigustatult Eesti pianismi paremikku. Seda näitab kas või tõik, et teose staatus on klaverimängijate seas nigel ja selle muusikalist väärtust on seatud kahtluse alla. Randvere esituses mul sääraseid mõtteid küll ei tekkinud. Vahel tundsin puudust kiirete käikude esitamise selgusest ja veel õhulisemast pedaalikäsitlusest, ent teisest küljest avaldas muljet kõlajõu organiseerimine orkestraalsetes lõikudes ning sügav forte massiivsetes korduvates akordides. Lisapaladena kõlasid Artur Lemba „Fantaasia eesti rahvaviisidele“ ning Jaan Räätsa „Tokaata“, mis on kujunenud Randvere leivanumbriks ning mida ta esitas tõelise naudingu ja vabadusega.

Johan Randvere esindab Eestis jätkuvalt kõrget pianistlikku taset. Tal on hea kõlakultuur, tehnilist paindlikkust, sisukust ja stiilitunnet. Kuuldust kajas vastu tema pikaaegsete õpetajate Marja Jürissoni ja Ivari Ilja käekiri, kelle panus pianistide järelkasvu on asendamatu. Randvere trumpideks võib pidada ratsionaalsust ja positiivsust raskete hetkedega toimetulekul ning loomupärast päikselisust, mis on siinsel laiuskraadil üsna haruldane.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht