Eesti muusikateadus laiendab rahvusvahelist haaret

Tiina Mattisen

  Foto: PIIA RUBER Eesti Muusikateaduse Seltsi infolehe mulluses, 17. numbris kirjutas Kerri Kotta, et teaduslike tekstide publitseerimine on Eesti tänasel teadusmaastikul kuum teema ja eriti humanitaarvaldkondade teadlased on mitmel pool väljendanud oma rahulolematust Eesti Teadusinfosüsteemi (ETIS) peale surutud  kriteeriumidega. Arutluses muusikateadusliku ajakirja võimalikkuse üle, ütles seal Urve Lippus: „Sellise ajakirja väljaandmine Eestis oleks vajalik, aga momendil tundub realistlik regulaarselt ilmuv aastaraamat, retsenseeritav ja võõrkeelsete resümeedega. Päris ajakiri tahaks uurimuste kõrvale ka teisi rubriike, eelkõige arvustusi. See peaks ilmuma kolm-neli korda aastas – iga kord peale sisuartiklite saamise ja retsenseerimise ka keeletoimetamine, resümeede tõlkimine, küljendamine, trükikojaga asjaajamine ja levitamine, raha taotlemine ja aruannete kirjutamine. Vähemalt üks võimekas inimene peaks olema  päriselt selle töö peal, pidama kontorit ja kirjavahetust. Olen 12 aasta jooksul trükki toimetanud kaheksa köidet Eesti Muusikaloo Toimetisi ja kujutan seda tööd üsna hästi ette, aga muude tööde kõrvalt regulaarset ajakirja siiski ei tee”. Nüüdseks on EM TSi ja EM TA muusikateaduse osakonna ühise aastaraamatu Res Musica esimene number just tema eestvedamisel ilmunud. See ja muusikateadlaste tegemised laiemalt ajendaski vestluse kahe professori, EM TA muusikateaduse osakonna juhataja Urve Lippuse ja EM TSi esimehe Toomas Siitaniga.  

Paar numbrit tagasi meenutas Tiia Teder Sirbis omaaegset täht-muusikateadlast Ofelia Tuisku ja kirjutas muu hulgas: „Neid vanu raadiosaateid kuulates tundub uskumatu, kui tähtis oli 1960-1970ndatel kultuuripildis helilooming, muusikateadus ja kontserdielu. Näib, et need positsioonid on  tänapäevaks juba loovutatud”. Mina arvan, et meie muusikateaduse tase ja haare on märgatavalt kasvanud, pigem on muutunud selle mõiste sisu ja väljundid.

Urve Lippus : Kõigepealt alustaksin sellesama Ofelia Tuisu juurest. Tema muusikaline haridus pärines omaaegsest Moskva konservatooriumist, ja muusikateadus, nii nagu seda Nõukogude Liidus arendati ja vajati, koosnes kahest poolest: muusikapropagandast ja -haridusest.  Muud tehti väga vähe, muusikateadust selle tõsisemas mõttes peaaegu ei olnudki. Ja Ofelia Tuisk, nii nagu ma teda mäletan, oli üks tõeline muusikapropagandist … Muusikute seltskond oli siis kitsam, rohkem heliloojate liidu ümber koondunud ja kui keegi raadios või heliloojate liidus sõna võttis või Sirbis kirjutas, siis tundus, et kogu ühiskond saab teada. Ja suur osa haritlaskonnast saigi teada. Aga selleks, et tegutseda teadlastena, on meile oluline leida  vastukaja humanitaarteadlaste hulgas, mitte niivõrd muusikute ja heliloojate liidu ringkonnas.

Toomas Siitan : Seltsi asutamine 1992. aastal oligi meie eneste jaoks pigem identiteedi küsimus. Ja tänane olukord on ikkagi veel natukene selle kunagise heliloojate liidu alla kuulumise järelm. Sellel ajal oodati meilt tõesti valdavalt publitsistlikku eneseavaldamist ja seega ka tööd praeguse muusika vallas, kaasaegse muusika reflekteerimist. Suured muutused – muusikaakadeemias muusikateaduse osakonna loomine ja samuti seltsi asutamine – andsid meile võimaluse süüvida nendesse niššidesse, kus varem töö oli üsna õhuke olnud või pigem puudunud. See on meie enda muusikalise mineviku uurimine, muusikateoreetilised uuringud ja kontaktivõtmine kogu maailma selle valdkonna mõtlemise ja tekstidega. Kahtlemata on selle teine pool see, et me tõesti tegeleme tänapäeval vähe praeguse  muusikaga. Kuigi ka siin on muutusi: näiteks on meil praegu alanud üks doktoriprojekt, mille keskmes uusim muusika, peamiselt Tüür. Selles mõttes on meie distants uuest muusikast – seda on meile ette heidetud – ka kindlasti vähenenud.       

Paljud muusikateadlased on ühteaegu nii EMTSi kui ka EHLi liikmed, miska mingit võõrdumist ei peaks olema.

T. S.: Ma arvan, et see lihtsalt pidi nii minema, et EHLis enam ei tegutse muusikateaduse sektsioon nii, nagu see varem oli. Selle sammu õigsus on hästi kontrollitav läti ja leedu kolleegide olukorra najal. Lätlased üritavad alles praegu alustada muusikateaduse seltsi loomist  ja põhjus on see, et neil pole siiamaani olnud niisugust struktuurset identiteeti, mis oleks andnud neile laiema kõlapinna ka teiste maade kolleegide hulgas.       

Ka EMTA rahvusvahelised kontaktid on ju väga tugevad, õppejõudude ja üliõpilaste vahetus aktiivne.

U. L.: Seda küll, aga enamasti kuulub muusikateadus ülikoolide juurde, ent EMTA-l on sidemed eeskätt teiste muusikaakadeemiate ja konservatooriumidega. Muidugi saab EM TA sõlmida lepinguid ka ülikoolidega, aga siin tekib muid probleeme nagu erinevused õppekavade ülesehituses jms. Seetõttu ongi meil  vaja suhelda ka teiste institutsioonide kaudu ja siin aitab EMTS.

T. S.: Muusikateaduse seltsi üks väljund on publikatsioonid, millele me kaasa lööme, kuid need on siiski pigem muusikateaduse osakonna hoole all. Aga üks akadeemiline selts korraldab ka inimeste kokkusaamisi, millest kõige olulisemad on meie regulaarsed konverentsid ja ettekandekoosolek kaks korda aastas. Võtsime lausa põhikirjaliseks kohustuseks  otsida kontakti Tartu inimestega, sest tundsime ühiselt puudust sidemetest teiste humanitaaralade inimestega. Ja just iga-aastasel Tartu päeval püüame mitte jääda väga kitsalt muusikateaduslikuks, vaid haarata kavva teisi muusikaga haakuvaid valdkondi. Samuti püüame jõudumööda korraldada rahvusvahelist koostööd. Nii toimus mullu Tallinnas päris soliidne muusikaajaloo-teemaline, just XIX sajandile pühendatud, järjekorras juba 41.  Balti muusikateaduse konverents, kus osales uurijaid Baltimaadelt, Skandinaaviast, Inglismaalt ja Saksamaalt. Sellel pinnal ilmub Saksamaal ka üks rahvusvaheline artiklikogumik Olmsi kirjastuse juures. Kuna tänu TA-le on meie tegevusvõimalused märgatavalt kasvanud, siis arvan, et meie tegevuses saab rahvusvaheline suhtlus ka järjest olulisemaks.   

Keskendumegi nüüd trükitud uurimustele, sest emakeelsete trükiste arv on paaril viimasel kümnendil rõõmustavalt kasvanud. Meenutame siinkohal 1995. aastal Urve Lippuse algatatud uurimuste sarja Eesti Muusikaloo Toimetised, mille seni viimast,  IX vihikut Sirbis aprillis tutvustati. Või sel hilissügisel üllitatud EMTSi ja EMTA muusikateaduse osakonna esimest aastaraamatut Res Musica. Kui suure osa meie muusikateadlase igapäevatööst moodustavad nimelt uurimused ja trükiste ettevalmistamine?

U. L.: Väga-väga olulise osa. Ma ütleksin, et õpetamise kõrval on vähemalt 50 protsenti erialasest tööst (kuidas kellelgi see tasakaal on) just uurimused. Meie tööd ju hinnataksegi selle  järgi, kui palju me publitseerime, ja sellest sõltub, kas saame oma järgmiste uurimisprojektide jaoks raha. Eriti hea oleks, kui publitseeriksime ainult välismaal ja inglise keeles. Aga me ise, nii nagu kogu Eesti humanitaarid, peame väga oluliseks eesti keeles publitseerimist. 

Kas väliskontaktid ja publitseerimisvõimalused lubaksidki oma teadlase-elu elada võõrkeelses maailmas?

U. L.: Heade publikatsioonide all mõtlesin siin publikatsioonide olulisust hindajate jaoks, mitte et avaldamisvõimalused välismaal paremad on. Kuigi, kui piisavalt palju konverentsidel käia, siis koguneb ka avaldamisvõimalusi  rohkem kui häid artikleid kirjutada jõuad. Ja oma artikleid siia-sinna saata on kindlasti lihtsam kui omaenda toimetiste kokkupaneku, trükkimise ja levitamisega jännata.

T. S.: See on orientatsiooni küsimus: kui tõesti orienteeruks võõrkeelsele kirjutamisele ja välismaistele väljaannetele, oleks see kindlasti võimalik. Aga see oleks ühtepidi siinse muusikaüldsuse suhtes vastutustundetu: me ei looks tekste, mille najal oleks võimalik siinsetel noortel õppida, ega looks seega ka omakeelset sõnavara kogu selle mõtlemise jaoks. Nii et selles mõttes peame ikkagi väga suures osas orienteeruma eestikeelsele kirjutamisele.       

Repliigi korras: milline on emakeelse muusikaterminoloogia hetkeseis?

U. L.: Minu arust ei ole see küsimus, millele saaks omaette vastata, et hea või halb. Kõige olulisem muusikateadusliku keele arengus on see, et meil oleksid korralikult toimetatud tekstid: et kui keegi kirjutab, siis teised loeksid ja küsiksid, mida sa sellega mõtled. Et kas või väikeses ringis käiks pidevalt diskussioon ja arutlus – ainult selle käigus sõnavara areneb. Mingisugust valmis terminoloogiat ei ole kusagilt võtta ja mitte ükski terminoloogia ei saagi ju kunagi valmis. See on nagu elus asi, mis kogu aeg kasvab ja muutub. Ja selleks peab olema mingi kriitiline mass inimesi, kes neid sõnu vajavad ja tarvitavad.       

Sellest seisukohast on iga uus trükis äärmiselt oluline ja arendav. Tuleme nüüd neist värskeima, Res Musica juurde. Loen tiitlipöördelt tegijaid: Urve Lippus (peatoimetaja), Kerri Kotta (muusikateooria), Žanna Pärtlas (etnomusikoloogia), Jaan Ross (muusikapsühholoogia), Toomas Siitan (muusikaajalugu), Anu Sõõro (toimetaja). Kuidas eesti muusikateadlased oma esimese aastaraamatuni üldse jõudsid?

T. S.: See ajakiri valmib muusikateaduse osakonna ja seltsi ühistöös. Tegelikult meie tegevus ongi sedavõrd seotud, et sagedasti pole võimalik nende vahele piiri tõmmata. Selle ajakirja juures on meie jaoks kõige olulisem, et siin on tõesti tegu teadusliku publikatsiooniga, mille põhiartiklid on kõik eelretsenseeritud, kusjuures tegu on rahvusvahelise retsensentide  kolleegiumiga. See annab meile ühelt poolt kindlustunde, et peame oma publikatsioonidega sammu mitte ainult teiste maade muusikateadusega, vaid ka teiste humanitaaraladega. Siin on reflekteeriv pilk meie tööle mitmelt alalt. Samas ei ole meile vähe oluline, et see annab võimaluse tõsta oma töid n-ö teadusbürokraatia silmis, kes arvestab tõsiteaduslikke publikatsioone.       

Kas humanitaarteadustel on suhteliselt raskem end teadusbürokraatiale nähtavaks teha, nagu näitab kas või EMTSi infoleht, millele viitasin artikli algul? 

T. S.: On, sellepärast et see süsteem on üles ehitatud loodusteaduste sisemise loogika ja nõuete järgi. Ja mitte ainult muusikateadlased, vaid humanitaarid üldse – ja mitte ainult Eestis – võitlevad selle situatsiooniga, kus konkureerime teadusrahale loodusteadustega ebavõrdses olukorras. Meie vajadused on hoopis teistsugused nagu on teistsugune ka keskkond, kus töötame ja mõtleme.

U. L.: Ma tõmbaksin selle ajakirja puhul seda  tõsiteaduslikkust natukene tagasi selles mõttes, et kuigi me ei tee kunagi järeleandmisi uurimise, artiklite kirjutamise ja retsenseerimise tasemelt, ei tähenda see, et planeerime seda ajakirja kitsale muusikateadlaste ringkonnale. Või nagu sageli mõeldakse, et kui teaduslik, siis igav, ja kui ei ole teaduslik, siis huvitav … Näiteks esimesse numbrisse on koondatud ajalooalased artiklid, mis keerlevad kõik muusikaõpetuse ümber ülikoolis XIX  sajandil – ja siin näeme potentsiaalsete lugejatena kõiki ajaloolasi, sh kirjandusajaloolasi ja üldse kultuurihuvilisi inimesi. Ja kui keegi ajakirja sirvib, siis märkab ta kindlasti, et selles numbris peaaegu pole noodinäiteid – mitte et see oleks mingisugune pluss või miinus, teatud arutluse puhul on noodinäide vajalik ja siis ta peab ka olema. Kuid sageli lähenevad teiste erialade inimesed muusikaraamatule eelarvamusega, et nagunii ma sellest aru ei saa, sest  seal on noodinäited ja muusikaterminid. Selles mõttes võib seda numbrit küll rahulikult lugeda, mis ei välista edaspidi muidugi spetsiifilisemaid numbreid. Ajakirja kavandades aga oleme küll silmas pidanud ka muusikateaduse tutvustamist eesti kultuurimaastikul, mitte mingi suletud ringi sisekommunikatsiooni. 

Kas aastaraamat ongi kavandatud alati mingi temaatilise teljega, mitte lihtsalt erialaste artiklite kogumikuna?

U. L.: Kui kunagi hakkab laekuma nii palju kaastöid, et võime valida kõige paremad artiklid  ükskõik mis vallast ja aastaraamatu kokku panna, siis ma ei välista ka temaatilise teljeta kogumikke. Esialgu on sinna pikk maa minna ja kaastööde laekumine nõuab ka toimetusepoolset organiseerimist, väljaande tutvustamist potentsiaalsetele autoritele. Res Musica valmib paari inimese kõrvaltööna ja ilmselt anname esimestel aastatel seda välja nii, et igal numbril on oma koostaja ja seetõttu ka natuke erinev põhiidee. Kui esimese artiklivalimiku algtõukeks oli 2007. aastal Tartu ülikooli raamatukogus peetud konverents „Ülikooli muusikadirektori amet 200”, siis näiteks järgmine number on kavandatud Eesti doktorantide artiklitest, kus nad tutvustavad oma uurimistööd, kusjuures need ei ole ainult muusikadoktorandid, ka teistel aladel on doktoritöid, kus puudutatud muusikat.       

Vaatan, et esimese numbri sisukorras pole sugugi ainult eesti autorid: kui laialt kaastöid otsite?

U. L.: Ikka üle maailma! Samuti on kolleegium koostatud nii, et siin on teadlasi nii meilt, meie naabermaadelt kui ka Ameerika Ühendriikidest. Põhimõte on teha täiesti rahvusvahelist ajakirja ja nii üllatav, kui see ka ei ole, nende muusikateadlaste hulk, kes Tormisest, Pärdist või mõnest teisest teemast ajendatuna on võtnud ette õppida eesti keelt, kasvab pidevalt. Kõik meie kolleegiumis eesti keelt ei räägi, suurem osa aga mingil määral loeb. Samas ei piira me seda ajakirja ühe keelega: teeme sõltuvalt teemast päris pika resümee või kui avaldame artikli mõnes teises keeles, siis teeme  muidugi eestikeelse kokkuvõtte. Meie huvi on, et väljaanne leviks. Ja tõenäoliselt see eesti muusika huviliste ja meie muusikateadlaste kontaktide kaudu ka levib.       

Levitamine ongi mu järgmine küsimus: Eestis võib teha päris tähelepanuväärseid asju, aga nendega n-ö maailma pääsemine on ikka üsna keeruline. See puudutab ka heliplaatide või muusikaraamatute müüki teistes riikides.

U. L.: Maailma muusikaraamatukogudesse ei ole raske jõuda – sinna võib ka ise saata. Lugejaid leida on raskem. Adressaat sõltub natuke teemast. Kui esimeses numbris on suur hulk  saksa ja soome muusikateadlastest autoreid, siis kindlasti on huvi eeskätt nendes ülikoolides, kus need autorid töötavad ja kus neid teemasid uuritakse. Rahvusvahelise lobby moodustavad muidugi Eesti-huvilised, meie muusika ja kultuuri huvilised. Nüüd, kui esimene number on olemas, hakkasime looma ka võrguväljaannet. Olen kogenud, et näiteks minu enda kodulehekülje kaudu on ootamatultki ilmsiks tulnud inimesi, keda huvitab  mõni eesti muusika või kultuuri probleem. Ja muidugi on selle ajakirja tellijaskonnaks meie muusikateaduse selts, kus meil on 61 liiget, nende seas 4-5 välisliiget.

T. S.: Ajakiri sünnib tegelikult meie teadusprojektide külje all. Samuti on väga oluline see, et mõni aasta tagasi (2004) assotsieerus EM TS teaduste akadeemiaga, kelle tugi meid samuti aitab.     

 Kas kogu muusikateadusliku tegevuse ja kõigi nende trükiste sügavam eesmärk on eesti muusikaloo kirjapanek, milleks nüüd on ju kindel tärmin maas?

U. L.: Ma võtaksin siiski lahku meie aastaraamatu ja muusikaloo toimetised. Sest esimene ühendab ikkagi muusika ajaloo,  teooria, psühholoogia, pedagoogika jms valdkonnad. Teine asi on Eesti Muusikaloo Toimetised, mida on üheksa köidet ilmunud ja mida võib-olla jätkame ka tulevikus – need on üksikuurimuste publikatsioonid. Kui me nendega rohkem kui kümme aastat tagasi (1995) alustasime, siis trükkisid soomlased just oma suurt muusikalugu. Aga neil on ka muusikateadus olnud distsipliinina viies ülikoolis 1950ndatest saadik! Nii et lihtsalt see  tööde pinnas, millelt nemad said hakata sellist akadeemilist väljaannet tegema, oli mitu korda suurem. Praegu tundsin vähemalt mina (teised autorid on kõik nooremad), et nüüd lõpuks on ka meil aeg alustada seda suurt kokkukirjutamist, kui tahetakse enne pensionileminekut mingeid resultaate näha. Eks siis nooremad võivad öelda, et on halvasti ja tuleb uuesti teha – see on nende võimalus. Igatahes esitasime sel aastal projekti ning  saimegi „Eesti keele ja kultuurimälu” riikliku programmi raames küll mitte väga suurelt finantseeritud. Aga see tähendab kohustust, et aastaks 2013 midagi kokku saaks. Võib-olla pole see nii range, et just kõvakaaneline raamat peab juba riiulis olema, minu arvates oleks päris hästi, kui tolle aasta lõpuks oleks meil käsikirjad enam-vähem koos. Ja see tundub peaaegu reaalne. 

Millises staadiumis praegu olete, kas autorite ring on koos ja ülesanded jagatud?

T. S.: Jah, ja väga palju on ikkagi eeltööd tehtud. Kokkukirjutamine ise ei olegi ju nii suur töö kui selleks pinnase loomine. See on käinud  peaaegu kakskümmend aastat ja ma arvan, et pinnas on niisuguse vilja kasvatamiseks valmis.

U. L.: Sa küsisid ülesannete kohta: olulisem jutustus hakkab reformatsioonist. Ma ei tea, kas kõik tahavad oma nime avaldada, aga omavahel oleme kokku leppinud, et Toomas Siitani rida on kõik kuni XVIII sajandi lõpuni, edasi, XIX sajand on Kristel Pappeli kirjutada ja XX on siis minu vastutada. Oleme kokku leppinud, et lõpetame umbes 1990. aastaga, lihtsalt sellepärast, et ajalookirjutuseks peab olema mingigi ajaline distants.     

Teie kolmekesi panetegi kogu muusikaloo paberile või kaasate mõne peatüki puhul teisigi autoreid? 

U. L.: Jah, arvatavasti meie kirjutame lõpliku teksti.

T. S.: Ikkagi on see koostöö magistrantide ja doktorantidega, nii endiste kui praegustega, nii et käigusolevate töödega on haaratud mõnevõrra suurem ring inimesi. 

Kas juba on selged ka hõredamad kohad meie muusikaloos, mis ähvardavad kõige suurema tööga? 

U. L.: Ütleksin, et kõige problemaatilisem on kõige uuem aeg, 1970. – 1990. aastad. Aeg 1970ndateni on uurimustega natuke rohkem kaetud.

T. S.: Ja see päris varane aeg ka: allikate vähesuse tõttu on seda jutustust üsna raske kokku saada. Näiteks üllatavalt vähe on allikaid XVIII sajandist, hoopis vähem kui XVIIst (me ju teame selle situatsiooni ajaloolisi põhjusi). Ma arvan, et me tahame oma jutustamise  stiilis erineda väga mitmes aspektis kõigest varem kirjutatust. Me ei jälgiks oma kultuurimaastikku mitte kitsalt rahvuslikult pinnalt: just varasemate sajandite puhul on väga oluline kaasa haarata baltisakslaste muusika panus, millest meie rahvuslik kunstmuusika on tegelikult välja kasvanud. Samuti on saksa kultuuriruumist pärit meie muusikaelu kõik olulisemad institutsioonid ja struktuurid.

U. L.: Ka XX sajandi osas oleme otsustanud, et  ei kirjuta heliloojate ja teoste keskset muusikalugu, vaid püüame nendega võrdselt oluliste kangelastena käsitleda ka interpreete ja muidugi institutsioone. Niisugune lai, natuke panoraamne vaade.

Üles kirjutanud Tiina Mattisen

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht