Eesmärgiks uudse kodustamine Eesti kultuuriruumis

Leonora Palu

Leonora Palu intervjuu PNP peakorraldaja Andrus Kallastuga 15. jaanuari kontserdiga Pärnu uue kunsti muuseumis pandi punkt tänavustele Pärnu nüüdismuusika päevadele (PNP). Seekord olid fookuses eesti heliloojate uudisteosed. Repoo Ensemble kandis ette Andrus Kallastu, Malle Maltise, Hans-Gunter Locki ja Monika Mattieseni teoseid. Kuidas kommenteerid tänavust saaki? Kas kuulda sai ka midagi üllatavat või nüüdismuusika kontekstis märkimisväärselt uudset? Andrus Kallastu: Seekordne PNP oli oma kontseptsioonilt uus, kuna seni ei ole Eesti Arnold Schönbergi Ühing eesti heliloomingu ettekandmisega otseselt tegelnud. Siiski ka nüüd ei ole plaanis võtta ära tööd Eesti Heliloojate Liidult või muudelt eesti uut heliloomingut vahendavatelt organisatsioonidelt. Arnold Schönbergi ühingu eesmärgiks jääb uudsete kontseptsioonide, uute meetodite, uute tehnikate ja uudse esteetika „kodustamine” eesti kultuuriruumis. Selle nimel ei pea PNP heliloojate töötoas olema vaatluse all tingimata eesti muusika. Pean seekordset töötuba omamoodi katseprojektiks, mis alles otsib oma õiget vormi. Praktilistel tingimustel, näiteks rahastamisotsuste hiline selgumine, on ürituse kvaliteedile otsest mõju. Liiga hilja said valmis ka uued helitööd, mis samuti takistas töötoa läbiviimist kavandatud vormis.

Kõlanud lugude väärtuse ja ajaproovile vastupidamise hindamise osas olen ettevaatlik, kuna olin ise üks töötoast osa võtnud heliloojatest ning tihedalt seotud ka lugude interpreteerimisega. Kuna on olemas teoste salvestised ning neid on plaanis esitada ka Eesti muusika päevadel ja Tartu heliloojate festivalil, siis võivad helitööde kvaliteeti hinnata juba kriitikud.

Kui rääkida üllatavast või nüüdismuusika kontekstis märkimisväärselt uudsest, siis tuleks paratamatult piire kitsendada ja vaadelda asju Eesti kontekstis. Maailm on täis kontseptsioone ja praktikat, mille kohta meil puuduvad isegi eestikeelsed mõisted. Üldiselt võib öelda, et meie kultuuriruumis kirjutatakse siiski veel suhteliselt vähe formaalsetel struktuuridel põhinevat muusikat. Mitte et selline muusikale lähenemine oleks mingi ainuvõimalik kvaliteedi garanteerija, kuid tugevam strukturaalne mõtlemine lisaks minu meelest eesti põhiliselt vaistust, intuitsioonist lähtuvale muusikakontekstile uusi tahke ja rikkust.

Seekord ei olnud tegu n-ö tandemfestivaliga, kunstifestival „IN-graafika” toimub tänavu kuuldavasti hoopis Tartus. Kas eraldumine on lõplik või on plaanis edaspidi koostööd jätkata?

Koostöö kujutavate kunstnikega ning eriline tähelepanu performance’i žanrile kuulus nüüdismuusika päevade ühte perioodi. Selles suhtes pole mõtet rääkida eraldumisest, sest teatud asjad saavad lihtsalt otsa. Pärnakana on mul loomulikult kahju, et eredad üritused Pärnust lahkuvad, kuid ilmselt on see paratamatu. Inimesi ei saa vägisi kinni hoida, kui mujal on tegutsemiseks paremad tingimused. Interdistsiplinaarne koostöö kunstnikega siiski jätkub, sest näiteks järgmisel aastal on plaanis tegelda taas futurismi ideedega ning kaasatud on väga lai ring kunstnikke ja uurijaid.

Meenub eelmise aasta festival, kus luubi all oli samuti futurism ja üritus päädis väga ainelise tulemi – uute pillidega, mis sündisid Eesti kunstiakadeemia õppejõudude ja tudengite fantaasiarikka loominguna. Toona jäi võib-olla puudu professionaalsete heliloojate lähenemisnurgast neile pillidele. Kas edaspidi võiks kaasata rohkem komponiste, kes oleksid reaalselt seotud niisugustele põnevatele instrumentidele loomisega?

Jah, see on tõesti üks ideid. Laiendada lisaks uutele kompositsioonimeetoditele ka kasutatavate kõlade kogumit ning kaasata uutele pillidele kirjutama ka professionaalse muusikukoolituse saanud heliloojaid ja interpreete. Minu meelest on nende pillide hulgas juba praegu selliseid, mida võiks hakata isegi tootma.

Kindlasti, kui arvestada vajadust, mida tekitaks konkreetsele pillile kirjutatud teosed. Tundub, et kunstnikega toimib ideede vahetus ja koostöö tihtipeale justkui kiiremini ja tulemusrikkamalt kui muusikute endi ringis. Kas näed teatavaid kääre tänapäevase muusikakultuuri ja kunstimaailma fookuses?

Keeruline öelda, kuna ma ei tunne eriti hästi tänase kunstimaailma põletavaid küsimusi. Saan aru, et vähemalt eesti kunstis on oluliseks trendiks loobumine materiaalsest ning keskendumine kontseptsioonile. Helide maailm on juba piisavalt mittemateriaalne ja John Cage’i teosest „0’00” kaugemale pole selles suhtes ilmselt võimalik minna. Muusika uudsed võimalused võiks olla interdistsiplinaarsuses, aistingute mõttekas sidumises. Visuaalvaldkonna aistingud jäävad siin kindlalt ühtede tähtsamate hulka.

Muusikute teatav konservatiivsus on ilmselt seotud muusikute koolituse konservatiivsusega: õpitakse süvitsi väga kitsaid oskusi ja jäädakse tihti neisse kinni. Kunstnike koolitus tundub olevat rohkem idee- ja vähem vahendikeskne.

Pärnu nüüdismuusika päevade eripära ongi teiste muusikafestivalidega Eestis ja kitsamalt nüüdismuusikafestivalidega võrreldes ilmselt kontseptuaalne suhe muusikaga ja ka n-ö muusikateose taha (või alla, peale) vaatamine, s.o muusikateoreetilised, filosoofilised, ajaloolised jms vaatenurgad. Kas oled sama meelt?

Õige tähelepanek. PNP on eelkõige haridus- ja teadusüritus, mille oluline lisatahk on uudsete elamuste ja kogemuste pakkumine. Kui PNP algusaegadel oli Eestis puudu eelkõige infost kui niisugusest, siis praegu on põhiprobleem kõikjalt kättesaadava info „söödavaks”, kasutuskõlblikuks tegemine, selle mõtestamine. PNP eesmärgiks on alati olnud muutuste ajendamine eesti muusikas – uudsetele lahendustele ärgitamine eesti heliloomingus, interpretatsioonis ja muusikauurimises.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht