Džässi verstapostid ja maailmamuusika sulatuskatel

Tänavust „Jazzkaart“ sobib nimetada džässi ja maailmamuusika festivaliks.

MARJE INGEL

Festival „Jazzkaar“ 21. – 30. IV Tallinnas.

Teist aastat järjest peeti „Jazzkaarel“ meeles 50 aasta tagust Tallinna džässi­festivali. Eelmisel aastal elustas Jan Lundgren varalahkunud rootsi pianisti Jan Johanssoni rahvalaulutöötlused, mis avaldasid 1966. aasta Tallinna džässifestivalil kõlanuna muljet ja kestvat mõju mitme eesti muusiku loomingule.

Tänavu astus „Jazzkaarel“ üles kaks 1967. aasta festivalil esinenut oma ansambliga: Tõnu Naissoo ja Zbigniew Namyslowski. Huvitava paralleelina tasub märkida, et kui Tõnu Naissoo kannab Tallinna džässifestivali asutaja Uno Naissoo muusikageeni, siis Zbigniew Namyslowski oli seekord kvinteti koosseisu kaasanud oma tromboonimängijast poja Jaceki.

50 aastat tagasi oma kontserdiga skandaali põhjustanud ja Tallinna maailma džässikaardile kanda aidanud Charles Lloyd sel festivalil ei esinenud, kuid see-eest on ta „Jazzkaart“ väisanud juba kolm korda: 1997., 2005. ja viimati 2013. aastal, kui ta pälvis Tallinnale kuulsuse toomise eest linna teenetemärgi. 1997. aastal, kui tähistati 30 aasta möödumist legendaarsest 1967. aasta festivalist, olid „Jazzkaare“ kavas esindatud nii Naissoo, Namyslowski kui ka Lloyd.

Kõige suurema erikaaluga sõnad mõõtis oma muusikas välja Toomas Rull, kes kasutas oma mitmekihilise loomingu lähtepunktina nappe, kuid tabavaid tsitaate.

Marko Kivimäe

Lustaka lisandusena korraldati tänavu „Jazzkaare“ raames ka Charles Lloydi nimeline vabavisete võistlus. Mäletatavasti ootas Lloydi kvartett 1967. aastal mitu päeva esinemisluba ja vahepeal lõid muusikud aega surnuks hotelli lähedal pargis korvpalli mängides. Nüüd anti festivali külastajatele võimalus Lloydi tabavusprotsent üle lüüa. Huvilisi kogunes piisavalt, nii et võistelda sai naiste, meeste ja ka laste arvestuses. Täpsema käega viskajad said tänu­täheks festivalimeeneid, kuuldavasti läks auhinnana käiku ka Anne Ermi T-särk, millel on Charles Lloydi pilt.

Teine suuremat sorti juubel, mida „Jazzkaarel“ tähistati, oli Ella Fitzgeraldi 100. sünniaastapäev. Esindusliku galakontserdi muusikalise vundamendi ladus Estonian Dream Big Band Siim Aimla juhatusel, šarmantse meeslaulja rolli sobitus lätlane Intars Busulis ning džässi esileedi kingadesse astusid kordamööda Sofia Rubina, Susanna Aleksandra Veldi ja Liisi Koikson. Meeldiv oli tõdeda, et need polnud kellelegi piinlikkust tekitavalt suured. Tunnistan, et enne kontserti oli mul Liisi Koiksonit Ella Fitzgeraldi rollis raske kujutleda, sest tema sirge ja selge laulmismaneer näis olevat Ellale omase häälekäsitlusega karjuvas vastuolus. Paistab aga, et Koikson on lauljana palju kasvanud ja varasema kohatise jäikuse asemele on tulnud lausa imetlusväärne paindlikkus. Ainult ühe laulu puhul ei suutnud ma Koiksoni esitust päris lõpuni vastu võtta: „My Man’s Gone Now“ kõlab mu kõrvus nimelt ikka veel Silvi Vraidi häälega ja kuigi Koiksonil paistis selle laulu tarvis häälematerjali jätkuvat, tundsin puudust emotsionaalsest jõulisusest, mis iseloomustas Vraiti. Tõele au andes tundub ka selle laulu Fitzgeraldi versioon mulle liialt emotsioonivaene, sest rõhk on siin pigem hääle kõlal kui teksti sisul. Niisiis, asi on eelkõige maitses.

Kui teksti kaalukusest juttu teha, siis kõige suurema erikaaluga sõnad mõõtis oma muusikas välja Toomas Rull, kes kasutas oma mitmekihilise loomingu lähtepunktina nappe, kuid tabavaid tsitaate. Ühtaegu nii sõnades kui ka muusikas väljendatud vaimuteravus andis erakordselt nauditava tulemuse. Sama võib öelda ka „Jazzkaare“ lõpetanud Siiri Sisaski kontserdi kohta, mille tekst pärines Uku Masingult.

Eesti muusikute etteasteid oli „Jazz­kaarel“ palju. Huvitavamad olid sündinud rahvusvahelises koostöös: Maria Fausti ja Kira Skovi ühisprojekt „In the Beginning“ ning Kristjan Randalu „Limes Occidentalis“. Ei tea, kas see on minu subjektiivne taju või leidub seal ka mingi tõetera, aga tundub, nagu sunniks erinev kultuuritaust muusikuid mingit sügavamat (kultuuriruumiülest) ühisosa otsima, seega rohkem inimese tuuma süvenema. Võib-olla just seetõttu ongi nood projektid nii ligitõmbavad ja lähevad hinge.

Kui õhtumaa piire otsiv Kristjan Rand­alu ansambel koosnes eri maailmanurkadest pärit muusikuist, kes mängisid praegust džässi, siis õige mitu kooslust tõid Telliskivi loomelinnakusse kaasa maailmamuusika. Tänavust „Jazz­kaart“ sobibki nimetada džässi ja maailmamuusika festivaliks. Väga kaunis ja hingestatud oli Adnan Joubrani ansambli kontsert, kus oud’i-virtuoosile sekundeerisid tšellist ja flöödimängija ning idamaist kõlapilti toetasid tablad ja muud löökriistad. See muusika kutsus mõtlikule sisekaemusele ning omal moel võimendas enesessesüüvimist ka samal ajal õues möllanud lumetorm, mis ähvardas festivali eelviimase õhtu kava segi paisata. Osa muusikuid pidanuks Tallinna saabuma samal päeval, aga lennukid ei saanud sellise ilmaga lennata. Õnneks oli festivali kahe lava vahel vaja õues läbida vaid paar sammukest, seega kord kohale jõudnud publik võis end Vaba Lava ja magusalt vahvlilõhnase Punase Maja vahel liikudes igati hästi tunda. Veelgi õdusamaks tegid koduse raadiokuulaja olemise Klassikaraadio otseülekanded, mida oli just sel tormisel laupäeval (justkui ilma vingerpusse ette aimates) kaks: lisaks Adnan Joubrani kvintetile läkitati eetrisse ka armeenia päritolu pianisti Tigran Hamas­jani soolokontsert. Seegi oli pigem vaikse süvenemise muusika, mis tekitas aja peatumise tunde.

Mõistagi leidus „Jazzkaare“ kavas ka särtsakamat muusikat. Mulle meeldis väga Yemen Bluesi nime kandva koosluse etteaste: tegelikult ei mänginudki nad bluusi ja päritolumaaks oli bukletis märgitud hoopis Iisrael. Ansambli liider Ravid Kahalani osutus tõeliseks energiapommiks ning läks kontserdi edenedes üha enam hoogu. Teda jätkus lava igasse serva ja paigal püsida suutis ta ainult senikaua, kuni mängis gimbrī’t, lautoga sarnanevat pilli. Kontserdi lõpul hüppas ta muusika rütmis hoogsalt kaasa, jättes üleskeeratava inimkirbu mulje. Kõige tipuks ei paistnud tema hääleulatusel algust ega lõppu olevat: ta valdas suurepäraselt nii madalaid noote kui ka kõrget falsetti, kõlades kohati vägagi Prince’iga sarnaselt. Yemen Blues sulatas oma helikeelde maailmamuusika, džässi, hard rock’i, bluusi ja souli ning see segu vedas jalad nagu magnetiga tantsuplatsi poole, olles samal ajal piisavalt kütkestav ka intellektile ja lastes südamesse pugeda bluusist ja soulist tuttaval igatsusel.

Juba ammu on „Jazzkaarest“ kitsa suunitlusega džässifestivali asemel kujunenud eri stiilide sulatuskatel ja see on suurepärane. Mõeldamatu oleks leppida ahta väljavaatega avara (s)ilmapiiri asemel. Festivalikülastaja maailmapilti on rikastanud ja silmaringi laiendanud „Jazzijutud“, tänaval kulgejale meenutasid festivali lähedust linnaruumiprojekti ettevõtmised ning kümned inimesed said „Jazzkaarele“ vabatahtlikuna oma panuse anda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht