Dmitri Hvorostovski ja Ivari Ilja Tallinnas

Tiiu Levald, Heili Vaus-Tamm

Kontserdiagentuur Artmusic ja Nokia kontserdimaja tegid eelmisel nädalal kingituse meie melomaanidele: kaasaja suurimaid baritone Dmitri Hvorostovski andis kontserdi oma suurepärase ansamblipartneri, pianist Ivari Ilja kodulinnas.

Tippmuusikute duell akustikaga

Ei ole suuremat pidu melomaanidele kui võimalus kuulata meil siin, Tallinnas, Dmitri Hvorostovskit, kes kuulub ehk maailma ooperi- ja kontserilavade tippnimistu viie esimese hulka, partnerluses pianist Ivari Iljaga! Kahjuks ei kajastunud see sündmus meie pressiteadetes küll vääriliselt: ilmselt ei ole meie ajakirjandus veel sellel haritustasemel, et mõista – ka klassikalises  muusikas on suurusi, kelle ilmumine meie väikesesse riiki on suursündmus! Olin täpselt sama romansikava kuulanud 2008. aasta 23. märtsil Riia Rahvusooperi saalis ja lugenud ka selle kava arvustusi ülimalt õnnestunud esituse kohta mullu aprillis New Yorgi Carnegie Hallis. Muu hulgas olid seal kirjas sellised read: „ … need olid vene romansid, kus verisulis armunu ei hulla kevades, vaid on mattunud hämaruse ja südamevalu  valinguisse. D. Hvorostovski kasutas oma luksuslikult sügava ja värvika hääle lõpmatuid varjundeid, tuues esile kurbuse ja kannatuse igatsevaid nüansse … Ta laulis suure paatosega ning tema imetlusväärsed ekspressiivsuse ja dünaamika varjundid peegeldusid vastavalt Ivari Ilja mängus, kes on eeskujulik kontsertmeister. Ta oli võrdselt tundeline kaaslane nii marulisuses kui kui ka ohjeldatuses …”.

Antud kontserdi kava koosnes Pjotr Tšaikovski,  Nikolai Medtneri ja Sergei Rahmaninovi romanssidest. Kui esimese ja viimase romansid on laialt tuntud, siis Medtneri (1880–1951) looming on meie kontserdikülastajale tundmatu. Ja sellest on kahju! Tegemist on äärmiselt põneva, rikka loomefantaasiaga autoriga, kes oli nagu Rahmaninovgi väga ere pianist (kontserteeris hiljem kogu maailmas). Siinjuures pakub huvi fakt, et tema ema, neiupõlves Goedicke (kuulus muusikute dünastia!) oli  pärit Tallinnast ja isa Pärnust! Kuid kuna Medtner lahkus 1921. aastal Venemaalt, ümbritses tema loomingut pikk vaikelu. Kontserdi kava oli äärmiselt hea dramaturgilise ülesehitusega, valitses sisuline sidusus ja kontrastiprintsiip: laulude luules sisalduvad mõttearendused ja kontrastid muusikalises kanvaas hoidsid kuulaja meeled pidevalt heas pinges.

Kuna olen seda kava üksikasjalikult analüüsinud ajakirjas Teater. Muusika. Kino  (nr 6, 2008), siis peatuksin piiratud leheruumil vaid sellel, mis laupäeval lisandus varasemale fantastilisele, kindlasti minu muljetemaastikul ühele olulisimale muusikalisele elamusele. Eeskätt vaimustas laulja ja pianisti jätkuv äärmiselt sulandunud tegevus – sellist „ühist pulssi” ei kohta just tihti! Kuna olin seda kooslust kuulnud Riia RO suurepärases saalis, siis on mul võrdluspilt. Nokia kontserdisaali akustika (vähemasti põranda 9. reas istujale) ei  anna ülemhelide lennuvõimalust ei häälele ega pillile. Kahju, et kaks suurt meistrit pidid liigset energiat kulutama Tšaikovski ülihabraste romansside puhul – loomulikult jäid nad tänu oma meeletutele kogemustele siingi „kilbile”! Kuid vähe sellest, saalis hakkasid välkuma fotografeerimise välgud ja üks „profist” pildistajanna ei pidanud paljuks maanduda lausa lavaserva ja kaks esimest romanssi oma klõpsutamisega  lihtsalt kihva keerata, nii et laulja kõndis lavalt minema …

Naastes palus Ivari Ilja viisakalt kontserdi ajal mitte pildistada. Kui järgmise laulu ajal undas mingi kummaline pikk „kompositsioonilisand” (kas mobiil või mingi kohaliku aparatuuri viperus?), viis see laulja ilmselt niivõrd kontsentratsioonist välja, et tal tekkis mälulünk tema ilmselt kümneid kordi esitatud Tšaikovski „Firenze laulukeses” (op. 38, nr 6). Tavakuulaja ilmselt  ei märganudki, kui elegantselt kaks kogenud artisti olukorrast välja tulid, kuid valus oli vaadata, kuidas laulja lausa tekstiliselt oma šokki väljendas! Loomulikult kogus ta end ruttu ja sukeldus uskumatult kiiresti Tšaikovski imelistesse helidesse talle omase karge mehelikkuse ja erakordselt maitseka fraseerimisega.

Väga asjakohaselt kõlasid Rahmaninovi romansi „On aeg!” (op. 14, S. N. Nadsoni luule) raevukad read: „Teadvus sureb, häbi tuhmub,  südametunnistus magab … Ei ühtki valguskiirt, vaid tühisus tõstab häält!”. Kuna Hvorostovski energeetiline potentsiaal ja vokaaltehniline baas on nii veendunud ning Ivari Ilja pianistlikud võimed suudavad igasuguses ruumis ja igasugusel pillil end kuulama panna, oli seegi kohtumine nende kahega pidupäev. Olen ühel meelel Ivari Iljaga, kes on öelnud, et akustika peab kõla õilistama, ja kahtlen seetõttu, kas antud saal on klassikalisele muusikale sobilik – mitte ainult inimhääl, vaid iga pill saab õitsele lüüa vaid loomulikus ja toetavas akustikas. Siin võib läbi viia neid projekte, kus mängus palju kiidetud viimase sõna helitehnika. Soovinud oleks ka asjakohasemat kavaraamatut: 45 krooni eest ei saanud ostja ei tõsiseltvõetavaid andmeid esitajate ega heliloojate kohta, polnud palade oopusi, laulutekste ja tõlkeid (ei nimetatud isegi mitte  nende autoreid) – nii nagu seda tehakse mujal Euroopas (üldjuhul meiegi kontserdipraktikas) ja ka Ameerikas!

P.S. Äärmiselt ebameeldiv kogemus oli kogu maja „ülehelindamine”: siseneja võttis vastu mingi tümps, sama repertuaari mängiti vaheajal fuajeedeski. Tekkis küsimus, kuhu ma olen sattunud – kas Viru Keskusesse või kontserdisaali selle parimas tähenduses? Mõtlemisainet on siin korraldajatele ja omanikele kapaga. 

Tiiu Levald     

 

Suur kunstnik ja suur kunstnik

Hvorostovski – maailma hinnatumaid lauljaid – kinnitas oma kontserdiga Tallinna publikule, et tema kuulsusel ja müstilistel honoraridel on alust. Esimene, mis tema puhul rabas, oli nii hääle kui ka fraasi erakordne voolavus. Lausa bel canto meistri Mario Lanza laadis. Teine – hämmastavalt pikk hingamine. Farinelli filmis daamid minestasid, kui koos legendaarse  kontratenori pika noodiga tahtmatult hinge kinni pidasid. Hvorostovski tänapäevased austajannad Solarises hüüdsid vaid braavo ja viisid lavale lilli. Ja kolmas, mis andis tunde, et oled Suure Kunstniku kontserdil, oli emotsioonide lõpuni läbitunnetatus. Midagi ei jäänud pooleli ega lahjaks. Samas olid teatraalsed ja eht-itaalialikult raevukad toonid antud vaoshoitult. Lastes aimata, kuidas laulja veel ooperilaval oma emotsioone välja purskaks. 

Hvorostovski süvenemine igasse laulu oli väga jõuline. Kogu tema olemus väljendas äärmist kontsentratsiooni. Kummatigi jättis ta mitmes laulus teravamate tunnete väljendamise pianisti hooleks, liitudes vaid kauni kantileeniga. See näitas meistrite usalduslikku koostööd. Hea ansambel on teineteist vastastikku täiendav kooslus ega rõhu samal ajal samadele väljendusvahenditele – see pole ühte  väravasse mängiv ületrumpamine. Siin tundus mängumaa olevat selgelt ära jagatud. Pianist Ivari Ilja oli võimsale baritonile ideaalne partner – jõuline, fokuseeritud emotsioonidega ja iseseisev. Just iseseisev! Tihti tõmbas klaveripartii tähelepanu endale – ja õigustatult. Kui palju rohkem on klaveripartiis informatsiooni! Juba faktuuri paksus ja nootide hulk, samuti tämbrite ampluaa on ju sellise pilli puhul palju suuremad. Ja loomulikult kasutavad  heliloojad seda ära. Rahmaninovi romansside pikkades soolo-osades sai Ilja võimas pianism täiel määral esile tulla. Samas oli muljetavaldav Tšaikovski laulu „Unustada nii kiiresti” puhul partneritevaheline väike nihe. Pianist ei püüdnudki laulja järgi end sättida, sest klaveris on nii olulised iseseisvad liinid. Ja sedavõrd vaba tõlgenduse juures, nagu need meistrid tegid, nõudis kumbki oma partiile tähelepanu ja vabadust, ja kumbki ei andnud teisele  järele. Tulemuseks tihe ja kummastav tervik – alateadvuse ja reaalsuse kahekõne.

Äärmiselt piinlik, et publik ei mallanud ühe laulu kaunilt välja kuulatud klaveripartiid lõpuni kuulata ja hakkas viimase noodi ajal plaksutama, mis pianisti silmanähtavalt ärritas. Kava oli kokku pandud hea publikutunnetusega, arvestades nii kava vaheldusrikkust kui ka erinevaid publikugruppe. Psühholoogiliste šedöövrite nagu „Unustada nii kiiresti”  kõrval oli leebeid meeleolupilte või rahvast üles kütvaid kiireid-bravuurseid laule. Ja kõik esitatud imetlusväärse vokaalse tehnikaga. Diktsioon jäi küll kohati laia pintsliga hääletekitamise alla. Hvorostovski puhul on selgelt tegemist suure romantikuga. Kaasaegsema helikeelega Medtneri teosed jäid värvivaesemaks. Siin oleks võinud kasutada teravamaid, grotesksemaid toone. Kui aga Rahmaninovi juurde jõuti,  oli kõik nauditav. Publik ei tahtnud kuidagi nii hinnalist õhtut lõppeda lasta, ja nii plaksutati välja kaks lisapala (itaalia laulu). Siin tundus endast terve pika kava vältel maksimumi andnud laulja hääl veidi väsinud.

Tõelise staari käitumist oli Hvorostovski muusikavälises olekus: lavakõnnakus, kauni žestiga lillede vastuvõtmises, lavalt autogrammi andmises. Et Artmusic sellise tõelise kingituse publiku ette tõi, on Eesti jaoks  tohutu saavutus. Arenguruumi on agentuuril kava vormistamise osas. Nokia kontserdisaali meeskonnal aga tasuks tõsise muusika kontserdi ajal tualettruumis diskomuusika kinni keerata, leida võimalus, kuidas kuulajad saaksid esinejatele lavale lilli saata ja kuidas pärast esinemist neid lava taha õnnitlema minna. Siiski tõestasid nii korraldajad kui ka publik, et ka n-ö tõsise muusika suuri tähti tasub Eestisse kutsuda. Uue kontserdimaja puhul aga rõõmustasid avarus, saali planeering ja akustika.

Heili Vaus-Tamm