Cantores Vagantes rännakul XVIII sajandisse

Saale Fischer

CD „Muusika põhjalast”: soolod, duod ja sonaadid heliloojatelt J. H. Roman, J. A. Scheibe, J. G. Tromlitz, H. H. Zielche, J. G. Müthel. Reet Sukk (flööt), Reinut Tepp (klavessiin), Egmont Välja (tšello). Toonmeister Tanel Klesment. ERR, 2013. Kontsert „XVIII sajandi kvartetid”: J. B. de Boismortier, J. F. Fasch, G. Ph. Telemann, esitajaks Reet Sukk (plokkflööt, flööt), Mari-Liis Vihermäe (flööt), Taavi-Mats Utt (plokkflöödid), Arvo Haasma (viola da gamba), Reinut Tepp (klavessiin). 11. V Niguliste kiriku Antoniuse kabelis. Juba kakskümmend neli aastat hoolitseb varajase muusika stuudio Cantores Vagantes selle eest, et meil meeles püsiks – peale Bachi ja Händeli on olemas ka teisi barokkmuusikat kirjutanud heliloojaid ning tegelikult algab Euroopa kunstmuusika lugu veelgi kaugemalt, keskajast, kuhu viitab ka koosluse nimi. Stuudio eestvedajad Reet Sukk ja Taavi-Mats Utt näivad end muusikategemise ja -õpetamise kõrval isiksustena diskreetselt tagaplaanile hoidvat. Ikka on kontserdikavu tutvustavatele tekstidele alla kirjutanud „keegi” Cantores Vagantes ja interpreetide elulood on hoopis lisamata jäetud, kuigi esiletoomist väärivaid eluloolisi fakte on neil kahel küllaga. Olgu siis näiteks mainitud, et mõlemad on plokkflööti (Reet Sukk ka traversflööti) õppinud Haagi kuningliku konservatooriumi vanamuusikaosakonnas, mille on ellu kutsunud plokkflöödiguru ja dirigent Frans Brüggen. Nagu härra asutajagi teenivad nii kooli õpetajad kui lõpetajad oma vanamuusikuleiva peale rammusaid vorstiviilusid kuulsatel maailmalavadel ja -festivalidel. Taavi-Mats Uti ja Heiko ter Scheggeti kahasse valmistatud plokkflöötide komplekti puhuvad praegu aga teise sama väärika õppeasutuse, Šveitsi Schola Cantorum Basiliensise kasvandikud. Analoogilist komplekti, XVI sajandi pillide koopiaid, saab muuseas nautida stuudio järgmistel kontsertidel „Korda kaks” mai viimasel nädalalõpul Tartus ja Tallinnas. Kahepeale kokku on tandem Sukk-Utt musitseerinud ilmselt peaaegu kõikidel puidust valmistatud „vanadel torudel” ranketist barokkoboeni, saadetuna vastavalt tarvidusele varieeruvast muusikute kooslusest, nende seas viimastel aastatel eriti sagedase ansamblipartnerina klavessinist Reinut Tepp.

Üksteist aastat pärast Cantorese esikplaati „Muusikat ajastute piirimailt”, millel kõlab peamiselt XVII sajandi esimese poole muusika, on neil tänavu valminud uus helisalvestis. Ka siin kombatakse tegelikult jällegi kahe ajastu, baroki ja klassitsismi piire. See on aeg, mil „baroki ideed enam ei toitnud ja klassitsismiajastu muusikalised suurkujud ei olnud veel iseseisvat loometeed õieti alustanud”. Plaadil pealkirjaga „Muusika põhjalast” interpreteerivad üleminekuaja muusikat Reet Sukk, Reinut Tepp ja Egmont Välja.

Heliloojad Johan Helmich Roman, Hans Heinrich Zielche, Johann Gottfried Müthel, Johann George Tromlitz ja Johann Adolph Scheibe, kelle sünni- ja surmadaatumid hargnevad XVII sajandi lõpu ja XIX sajandi esimeste aastate vahel, on oma eluteel pikemalt või lühemalt tegutsenud Stockholmis, Kopenhaagenis, Riias ning Peterburis. Ehkki tükati oleks nagu tegu juba Mozarti ja Haydni kaasaegsetega, on plaadile valitud teoste helikeel võrreldav pigem galantse stiili suurkuju Carl Philipp Emmanuel Bachi käekirjaga.

Uue, klassitsismiajastu vaim on tihkemalt tajutav Zielche Duos G-duur flöödile ja tšellole, mis on vanamuusikaga harjunud kuulajale põnev muidugi juba oma esituskoosseisu poolest. Eriliselt meeldejäävana tuleb esile tõsta Tromlitzi Partiitat e-moll sooloflöödile. Selle esitus, peen artikulatsioon ja dünaamiline kujundamine üksiknootidest tervikuni, paneks J. J. Quantzi kindlasti heameelest käsi hõõruma. Ka Scheibe Sonaat D-duur klavessiinile ja flöödile, eriti tarmukalt ja elurõõmsalt kulgevad kiired osad Allegro ja Poco Presto kütkestavad kuulajat. Ehk oleks aeglastesse osadesse sobinud rohkem tundelisele stiilile omaseid puhanguid, seda just kontrastsema dünaamika ja julgemate ajavõtmiste poolest? Plaadi kavavalikut raamistavad Romani ja Mütheli sonaadid flöödile ja basso continuo’le, oma elujaatavas, suhteliselt pretensioonitus sisus ja kaunis esituses pakuvad need nauditava kuulamiselamuse.

Kui eriilmelist muusikat võib luua ühe sajandi jooksul, näitab mõtteline sild põhjamaise muusika plaadi ning selle ilmumisele järgnenud kontserdi vahel. Jäädes küll XVIII sajandisse, viis Niguliste kiriku Antoniuse kabelis ettekandele tulnud kava kuulaja ajateljel sammukese tagasi, galantsest ja varaklassitsistlikust stiilist saksa ja prantsuse kõrgbarokki. Cantores Vagantes koosseisus Reet Sukk (plokkflööt, flööt), Mari-Liis Vihermäe (flööt), Taavi-Mats Utt (plokkflöödid), Arvo Haasma (viola da gamba) ja Reinut Tepp (klavessiin) interpreteeris sedakorda J. B. de Boismortier’, J. F. Faschi ja G. Ph. Telemanni flöödikvartette.

Kas sonaat kolmele soolopillile basso continuo’ga või siiski kvartett? See küsimus, õieti kvarteti mõiste kiire muutumine XVIII sajandil, on inspireerinud esitajaid kava koostamisel. Esimesed kvartetid ei erinenudki palju kolme meloodiapilliga sonaadist: pillivalik oli suhteliselt vaba ja seltskonnast ei puudunud klavessiin. Just niisugusel kujul, soolohäälte järjestust flöötide ja plokkflöötide vahel varieerides, saadetuna klavessiinist ja viola da gamba’st, need varased kvartetid tol õhtul kõlasidki.

Pärast esimest ehmatust Antoniuse kabeli suures akustikas taltus kõrv siiski kiiresti kolme soolopilli kõrges tessituuris meloodiajooniseid eristama. See polnud raske, sest esitajad mõistsid kõrgetelt kiviseintelt tagasi kaikuva heliga suurepäraselt ringi käia, kiired tempod polnud võetud ülemäära kaelamurdvad ning osade pikalt kaikuma jäänud lõpunoodid lasti ruumis peaaegu kuuldamatuks hääbuda, enne kui neil mõtteliselt sabast kinni võttes musitseerimisega jätkati. Ka basso continuo saade oli kujundatud delikaatselt, potentsiaalset lärmifaktorit ja mahedakõlalisi traversflööte arvestades. Ehk kohati isegi liiga delikaatselt. Kolm kõrget häält panid mõnikord igatsema „bassivõimu” järele. Siin-seal veidi paksemad akordid klavessiinil ning jõulisem, solistlikum toon gambal eriti fugaatilistes osades poleks paha teinud.

Raske on välja tuua nii stiililt kui esituselt ühtlaselt kauni kontserdi kõrgpunkte. Ja teate, miks? Unustasin end avataktidest peale lihtsalt kuulama, märkmete ülestähendamiseks valmis pandud sulepea jõude süles lebamas. Näis, et sama juhtus ka ülejäänud kuulajatega. Pärast kontserdi lõppakordi ja esinejate lahkumist kulus veel õige mitu pikka hetke, kui inimesed fluidumist ärgates ringi vaatama ja liigutama hakkasid ning end lõpuks minekule asutasid. Aastakümneid koos mänginud Cantores Vagantese kontsertidel on kohal alati mingisugune tõsine, ent soe aura. Ühelt poolt respekt ajaloolise esituspraktika vastu, teiselt poolt püüd leida heliloojatega ühist keelt, taasavastada tuhmunud värvid endisaegses kirkuses, teha need lähedaseks praegusele kuulajale, esitada muusikat. Ilma eesliiteta „vana”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht