Braavo, Thomas Wiedenhofer!

TIIU LEVALD

Imre Kálmáni operett ?Krahvinna Mariza?. Lavastaja Thomas Wiedenhofer, dirigent Lauri Sirp, kunstnik Silver Vahtre.Osades: Pille Lill (Krahvinna Mariza), Mati Kõrts (Krahv Taszilo), Urmas Põldma (parun Koloman Zsupan), Kristina Vähi (Liza), Maimu Krinal (Vürstinna Bozena), Karmen Puis (Manya), Jaan-Willem Sibul (Vürst Moritz Dragomir), Tõnu Kattai (Penieek) jt. Esietendus Vanemuise ooperiteatris 25. III Emmerich (Imre) Kálmán sündis 1882. aastal Balatoni järve ääres, õppis klaverimängu, mis katkes käevigastuse tõttu. Jätkas õpinguid õigusteaduskonnas, kompositsiooni ning muusikateooriat õppis Budapesti konservatooriumis. Teenis leiba muusikakriitikuna ning laulude kirjutamisega vastloodud kabareeteatrile Imre Kálmáni pseudonüümi all.

Esimene suurem edu tuli ?T?aarda?i vürstinnaga? (meil tuntud ?Silva? nime all), 1915. aastal. Järgnesid ?Bajadeer? 1921, ?Krahvinna Mariza? 1924, ?Tsirkusprintsess? 1926, ?Montmartre?i kannike? 1930 jne. Kuna Viinis oli Franz Lehár saavutanud 1905. aastal oma ?Lõbusa lesega? meeletu menu, polnud Kálmánil tema kõrvale astuda just kerge. Kuid Kálmán saavutas oma kaunite meloodiate, ungari rahvamuusika temperamentsete rütmide ja emotsionaalselt väga mõjusa mustlasprisma sissetoomisega kindla võidukäigu. Kestma on jäänud need kaunid muinaslood oma õnneliku lõpuga, siiski sellise kätketud sisulise iva tõttu: teemaks inimese tõeline, seisuslikkusest tulenev ebaõiglus ja inimlik variserlikkus. Ooperi ja hea opereti vahe publiku jaoks on vahest selles, et esimese lõppedes on lava täis laipu, teise puhul lüüakse ?ampanjaklaase kokku, mõlemaid elamusi tullakse teatrisse otsima.

Olles muu hulgas ka kirglik draamakunsti austaja, saanud Vanemuises tihti just selles vallas häid emotsioone (viimati Ch. Jonesi ?Mesimees?), soovin teatrit õnnitleda väga õnnestunud muusikalise lavastuse puhul. Kuna kuulun generatsiooni, kes on näinud Estonia laval nüüd meie hulgast lahkunud lavastaja Paul Mägi Lehári operetti ?Lõbus lesk? ja Straussi ?Viini verd?, kus laval toimuvast õhkus tõelist viini opereti kergust, heamaitselist nalja, elegantsi ja glamuuri, siis on, millega võrrelda. Viimasel ajal lavale toodust julgeks sinna kõrvale panna vahest Estonia mängukavast Straussi opereti ?Viini veri? (M. Wiesleri lavastus).

Vanemuine on leidnud Thomas Wiedenhoferi (Saksamaa, EMA ooperistuudio juhendaja) näol selle ?anri jaoks äärmiselt tugeva tegija (juba Donizetti koomilise ooperi ?Armujook? lavastuses Vanemuise väikesel laval mõned aastad tagasi sai nautida head elutervet huumorit ning tugevat stiilitaju).

On ju klassikaline viini operett täis maitsevääratuste karisid ? küll koomiliste situatsioonide ülemängimine, küll olupoliitiliste naljade esitamine (kuulub selle ?anri traditsiooni). Kõik sõltub sellest, kas lavastaja on ka näitejuht, aitab tugevatel karakternäitlejatel hoiduda stampidest, noortel algajatel leida ?anrile omast elegantsi, seesmist lusti, mis oma loomulikkusega nakatab ka publiku. Hea nalja tegemine on üks väärt omadus ? ja seda sai sellel etendusel nautida päris palju. Lopsakad karakterid on loonud Jaan-Willem Sibul ja Urmas Põldma. Esimesel peaaegu stambivaba, väga plastiline ja ülihea tekstiandmine. Samas on Põldma noor, alles EMAs õppiv algaja laulja, keda tema lavalisuse ja hääleliigi (tenor!) tõttu võib-olla ennatlikult liiga palju rakendatud. Siin peab aga rõõmuga nentima, et see roll on tehtud kindla vokaali ja teksti valdamisega. Ja muidugi on tema sünnipärane koomikuanne rakendunud täies mahus ja püsib heas raamis. Kena ja särav partner on talle Kristina Vähi, kes rõõmustab samuti oma tahtekindla ja pidevas tõusujoones liikuva arenguga (hiljuti oli võimalus kuulata-vaadata tema debüüti Mozarti ooperis ?Don Giovanni? Zerlina rollis ? siiralt soe naiselikkus, mis teostatud hea vokaalse tehnikaga).

Kuna siiani on jutt tiirelnud vaid koomika ümber (vist jääb meie elus vajaka heast, soojast huumorist!), siis tahan ära märkida ka Pille Lille loodud Mariza rolli selle tahu, mis ilmneb etenduse viimases osas. Tal on tugev soodumus nautida laval koomilisi situatsioone ja võime publikut kaasa haarata. Küll aga julgeks soovitada andekal inimesel edaspidi üles leida oma loodusliku kauni hääle registrivaba, ühtlane käsitlus ja süüvida sellele ?anrile omasesse elegantsi.

Ja ongi aeg rääkida etenduse säravaimast kangelasest, Mati Kõrtsi Taszilost. Kui mõnede tema viimaste rollide puhul tekkis mõtteid, et üks paljutõotav tenor on kuidagi mugavalt loorberitele puhkama jäänud, siis sellel etendusel kõrv puhkas ja silm nautis. Taszilos oli kirge, sarmi ja soojust (suhe õesse, stseen lastega), kõlav tekstiandmine, üllatav kergus tantsudes ja, mis peamine, hea stiilitunde ja fraseerimisega laulmine. Kiidusõnu peab laulmise eest ütlema ka Karmen Puisile Manya rollis, küll aga tasub edaspidi veel otsida mustlastüdruku karakteri iva ? võib-olla on ka tema Taszilosse kiindunud?

Orkester jättis sellel õhtul küllaltki mobiilse mulje, toetades kõike laval toimuvat heas dünaamilises vahekorras. Meeleolud olid väljapeetud, tempod mõnusad ja särtsakad (muutumata kuskil läägelt sentimentaalseks) ning kunstniku soov viia vaataja konkreetsesse kunstivoolu ajastusse on tänuväärne tegu ? väga meeleolukalt mõjub vahe-eesriie, kaunis on kostüümide ja valgusmängude värvivalik. Küll aga oleks soovinud kujunduses jätta veidi rohkem õhuruumi koorile ja hoogsatele tantsudele ning ? üks väike naiselik vihje ? kas ei võiks kunstnik ära kasutada tema võimuses olevat vägevat vahendit, võimet luua pettepilti. On ju kunstniku teha, kas kostüüm rõhutab tegelase figuuri puudusi või voorusi.