Brüsseli saadikud Tallinnas

Piret V?maa

Paul Dombrecht

 

Barokkmuusika festival: ansambel IL FONDAMENTO (Belgia) PAUL DOMBRECHTI juhatusel Estonia kontserdisaalis 8. II.

 

Tänu Belgia saatkonnale sai barokifestivali publik kaasa elada maailmakuulsale ansamblile Il Fondamento Paul Dombrechti juhatusel. Nii Dombrecht kui kollektiivi külalisdirigent René Jacobs on tunnustatud barokkinterpreedid ja -asjatundjad. Brüsselis tegutsev ansambel esitab barokkmuusikat autentsetel pillidel kõikjal Euroopas, on oma ala juhtivaid kollektiive. Nende plaadistusi on tunnustatud kõrgeimate autasudega, näiteks viimane plaat Faschi avamängudega – tema kompositsioonistiilist sai nüüd osa ka Tallinna publik – pälvis Diapason d’Or’i kõrge auhinna.

Mikrofraasid, kahe noodi järgnevused, ütlesid flaamlaste esituses paljugi. Mitte ainult kahe noodi vaheline müstiline energiasfäär vaid ka üksikud noodid kõnelesid selgelt tunnetatavas kuuluvuses harmooniaga. Musitseerimises kuuldus palju ilu, nõtkeid fraase ja kordumatuid kõlavärvi kombinatsioone.

Kontserdil olid kavas saksa baroki nii varjus kui valguses seisvate heliloojate teosed: J. S. Bachi kõrval niisiis Graun, Fasch ja Graupner, saksa barokkmuusika itaalialike mõjudega esindajad.

Carl Heinrich Grauni (1703 – 1759) elulugu kaunistab aastast 1740 kuningliku kapellmeistri tiitel Friedrich II õukonnast. Ta on rohkem kui 30 ooperi autor (kirjutanud ka palju nii vaimulikku kui ilmalikku vokaal- ja kontsertlikku instrumentaalmuusikat). Ansambli Il Fondamento esituses kõlas avamäng ooperile “Iphigenia Aulises”, mille esietendus oli aastal 1728 Braunschweigis, kus autor oli tollal õukonnalaulja. Ettekanne veenis kuulajaid, et tegemist on teenimatult varju jäänud helimeistriga.

Tõeliselt huvitav, nauditav helilooming sai viimistletud ja inspireeriva esituse osaliseks. Jagus nii dünaamilisi kontraste kui ka hästi jälgitavat polüfoonilist kudet. Tantsuosade (Gavotte) hüplik ja rõõmus karakter vaheldus uhkelt vonkleva suurte intervallidega meloodiajoonisega (Bourreé). Tähelepanu äratasid keerukad fagotisoolod (Yukiko Murakami) ning puhkpillide virtuoosne II menuett.

Taaskohtumiseks tuttava teosega kujunes Johann Sebastian Bachi Klavessiinikontserdi/Viiulikontserdi d-moll BWV 1052 ettekanne, solist oli Guy Penson. Teoses on mängimisrõõmu nii klavessinistidele kui viiuldajatele: eksisteerivad variandid mõlemale soolopillile. Ettekanne tundus siiski üllatavalt väheilmekas, kohati üksluine, tekkis ka “sordiini tunne” (eriti soolopilli puhul) ning vastupandamatu soov astuda lähemale, et kuulda täpsemalt, “mida see kontsert minust tahab…” Arvatavasti peab põhjust otsima kontserdi koha valikust: veidi suurevõitu saal ei teeninud just hästi barokkinstrumentide peeni nüansse, mis tunduvad märksa mõjusamad õukondliku vestluse kauguselt.

Seevastu leidus põnevamat piano-nüansside poolel. Vaikseimast vaiksem lõik Allegro osas virtuoosse kadentsi lõpus klavessiinilt koos tšellode-kontrabassiga oli selle kujukaks näiteks. Kummalisel kombel oli dünaamiliselt vaheldusrikkam teine osa. Soleeriva klavessiini repliigid “kõnelesid” siin rohkem: orkestri sügavad “ohked” vaheldusid soolopartii “muremõtetega”, sulatades Bachi tunderõhuga kromatismid rikkasse meloodia ja harmoonia kooslusse. Kolmandas osas tuli juurde oodatud intensiivsust ning kõlatäidlust, eriti klavessiini kadentsis.

Johann Friedrich Faschi (1688 – 1758) Kontsert G-duur oboele, keelpillidele ja basso continuo’le, kus solistiks Paul Dombrecht, kõlas rõõmsalt ja läbipaistvalt. Kaunilt mõjus Siciliana’s orkestri helisev pizzicato ning oboe tundeline meloodia. Ka kiiremates osades tundus mõni oboe hästi “välja kõneldud” üksik pikk noot väärtuslikumgi perfektsetest uhketest passaažidest. Johann Kuhnau õpilasel Faschil oli eluajal au olla hinnatud helilooja (tema teoseid leidus ka näiteks Bachi noodikogus).

Christoph Graupner (1683 – 1760) on tohutult produktiivne helilooja, kelle teoste arv ületab 2000 piiri, ka tema oli eluajal hinnatud ning töötas kapellmeistrina Hessen-Darmstadti õukonnas. Ta jõudis töötada ka Saksamaa esimeses ooperiteatris Hamburgis. Graupneri Avamängus Es-duur avaldas muljet puhkpillide virtuoosne koosmäng. Küllap on professionaalsus igal pool norm, ent siin lisandus pillitämbritele eriline soe sära.

Pastorelle’i naiivsuseni värske ja hommikune kõlamaailm viis mõtted muusika visuaalsusele. Meloodiajoonis imiteerib siin karjuseflööti ning viiulite pikad noodid tungisid päikesekiirtena läbi helikoe. Hetkeks ununeski väljas valitsev veebruarikuine külm.