Barokk barokis

TOOMAS VELMET

Sari ?Akadeemiline kammermuusika Kadrioru lossis?, Julia Lurye (viiul) ja Marju Riisikamp (klavessiin) 30. V. ?Akadeemilise kammermuusika? sarjas Kadrioru lossis esines seekord külaline Peterburist, viiulikunstnik Julia Lurye koos klavessinist Marju Riisikampiga pealkirja all ?J. S. Bach & itaallased?. Mõlemad interpreedid võivad uhkust tunda oma instrumentide üle nii eraldi kui koos kõlades, vaatamata asjaolule, et pillide vanusevahe ületab igatahes paari sajandit. Lurye barokkviiul on tiroollane ja pärit XVIII sajandist, aga Riisikampi klavessiin ? Joop Klinkhamer. Holland, aastast 2000. Julia Lurye ei ole eesti publikule uudis ning uudis ei ole ka tema professor Leningradi konservatooriumist Aleksander Fischer, kelle juures Lurye aastal 1987 lõpetas. A. Fischer töötab nüüd ka Rootsis Malmös ja sel suvel võib teda kohata Haapsalu suvekursustel.

Möödunud kontserdil, kus kavas vaheldumisi J. S. Bach, Vivaldi ning Corelli, vaheldusid ka klavessiinimuusika ja duoteosed, raskuspunktiga ikkagi Bachil. Kontsert algas Antonio Vivaldi kena ja pretensioonitu Sonaadiga viiulile ja basso continuo?le a-moll. Basso continuo ehk generaalbassinstrument ehk numereeritud bass ehk numberbass. Siin pakun välja veel ühe variandi, näiteks ?digibass? ning sellest lähtuvalt ?digibasspill? ? viimane imponeerib eriti oma hea rütmiga. Vivaldi sonaadist sai selgeks interpreetide suurepärane kõlaline ansambel ja ühtne harmooniline mõtlemine ning agoogiline väljendusviis. Kirjutusviisis peaks aga sonaadi viimane osa välja nägema kas prantsuskeelsena ?Allemande? või hispaaniakeelsena ?Aleman(d)a? versus kavalehe ?Allemanda?, aga see kukkus nüüd irisemisena välja, sest eks ta ole lihtne näpukas.

Kontserdil järgnes J. S. Bachi Concerto d-moll BWV 974. Selles teoses (aluseks B. Marcello oboekontsert) demonstreeris Riisikamp oma instrumendi võimalusi ning need olid nauditavad. Eriti võimenduvad lossi saalis klavessiini keskmine ja sealt madalamad registrid, kohati saali resonants isegi tapab ülemist registrit (Adagio), kuid selle eest on see keskmine vapustavalt kena ja sametise tämbriga. Lausa kustumatult kõlavad üksikud noodid väikese oktaavi d ? a, see selgus järgmise Bachi klavessiiniteose Canzona d-moll BWV 588 esitusel. Tekkis uskumatu tunne, et keegi tõesti laulab neid noote kaasa! Kahju, et pilli häälestus hakkas reageerima vastikult külmale ja niiskele ilmale, aga eks head asjad ju ongi kapriissed.

Arcangelo Corelli C-duur Sonaadis op. 5 nr. 3 lubas Lurye endale sonaadi kahes Adagio?s suuremaid ja põnevamaid kaunistusi kui Vivaldis ja need olid kenasti pakutud ning hästi jälgitavad. Ka tiroollase alumine register kõlas selles saalis fantastiliselt, lausa vioolaliku, aga väga värvilise tämbriga. Bachi As-duur prelüüd ja fuuga (HTK I) oli kas tahtlikult range või tahtmatult kramplik, kuigi selgelt jälgitav, aga eelneva ja järgnevaga võrreldes otse öeldes igav. Kuid igavus võib ka kuulaja kõrvades tekkida ning seegi on emotsionaalne seisund.

Kontserdi lõpetasid Bachi F-duur Kontsert klavessiinile (originaalis Vivaldi viiulikontsert G-duur) ja lõpuks Bachi Sonaat G-duur viiulile ja digibassile (khm!) BWV 1019. Bachi kuus viiulisonaati saatega on üks põnev peatükk ja esitatud G-duur on küll enamikus väljaannetes viimane, st. nr. 6, kuid autori loomingus jälle esimene kuuest. Esitatud sonaadist on mitmeid variante ning seekordne oli variant, kus kolmas osa on klavessiini soolo ja osi kokku viis ning viimane, viies, ei ole mitte esimese kordus, vaid uus materjal. Bach oli lahke mees ega seadnud erilisi tingimusi oma teoste esitamiseks. Vahel nimetab ta ka neid sonaate triodeks (+ viola da gamba), vahel annab võimaluse duoks, viola da gamba se piace, kuid ütleb ka nii: für ein Melodieinstrument und obligates Cembalo. Nii see ka esitati ja see oli priima. Iga asi omal kohal ? nii ka barokkmuusika barokksaalis.