Barokist Buenos Airesesse ehk Ring läbi aasta

Kristi Hinsberg

Jaakko Kuusisto ja Tallinna Kammerorkestri kontserdil sai kuulda aastaaegade vaheldumist läbi kolme helilooja teose. Pean veidi piinlikkust tundes tunnistama, et enne 25. septembrit oli Jaakko Kuusisto minu jaoks lihtsalt nimi. Teadsin küll, et tegu on soome muusikataeva noorema põlvkonna tähega, viiuldaja, dirigendi ja heliloojaga, kuid senini ei olnud ma käinud ühelgi tema kontserdil. Niisiis olin Mustpeade maja ilusas saalis rohkearvulise publiku hulgas istudes täiesti äraootaval seisukohal.

Lavale kogunes Tallinna Kammerorkester ning kohe ilmus ka dirigent ja solist ühes isikus ise – mõjudes pisut tõsiselt ning kuidagi äärmiselt asjalikult. Ja kontsert algas.

Esimestest helidest peale oli rõõm unustada, et saali ees mängib suhteliselt suur arv inimesi, solisti ning orkestri koostöö lihtsalt toimis niivõrd hästi. Tohutult huvitav (minule isegi pisut kõhedust tekitav) oli jälgida Kuusisto dirigeerimist. Kuna tema kui solist seisis suurema osa ajast näoga publiku poole, siis tundus, nagu dirigeeriks ta orkestrit mingil müstilisel viisil seljanahaga… Või nagu juhiks kõikide helide koostoimimist tegelikult tema suurepärane 1702. aastal loodud Goffrilleri viiul. Nimetatud pilli puhtad säravad helid tasuvad meenutamist ning selle piano’dest läks mul silm niiskeks näiteks Antonio Vivaldi „Sügises” tsüklist „Aastaajad” – keset talupoegade lõikuspühiseid, pisut Bakchose märjukesest inspiratsiooni ammutanud rõõmupuhanguid.

Mingis mõttes võiks tolleõhtust esitust nimetada tõeliseks reality-kontserdiks – kuulda sai ühte aastaringi sellisena, nagu ta on: kevadest talveni koos üleminekutega. Kava niisugune järjestikune paigutus oli tore ning lisas mõtteruumi. Antonio Vivaldi aastaajad, vaheldudes Astor Piazzolla omadega, ning neid ühendavad Kuusisto kolm ülemineku-aastaaega täiendasid üksteist suurepäraselt, pakkudes samal ajal ka meeldejäävaid ja virgutavaid kontraste. Kuidagi väga meeli ergastav oli Vivaldi säravalt baroksest „pärlmuusikast” Piazzolla sulnitele Buenos Airese tangoradadele suunduda. Kahe niivõrd erineva stiili vahel moodustasid Kuusisto „Kevadsuvi”, „Sügissuvi” ja „Sügistalv” minu arvates oma pisut sibeliuslikult mõjuva põhjamaisusega ideaalse silla.

Usun, et ma kuigivõrd ei liialda, kui ütlen, et Jaakko Kuusisto võlus publiku ära juba esimese poognatõmbega. Täisväärtuslik pillivalitsemine – isegi Goffrilleri viiul ei mängi ju ise! – ja näiliselt lihtne, ent väga tajutavalt seestpoolt kiirgav emotsionaalne kargus oli see, mis pani publiku ligi kaks tundi kestnud kontserti avatud hingega kuulama ning esituse lõppedes väsimatu visadusega ka lisalugu nõudma.

Hea dirigent kohe ei saa eksisteerida ilma hea orkestrita. Siinkohal tahan tähelepanu juhtida Tallinna Kammerorkestri jätkuvalt heale tasemele. Sealsed tunnustatud muusikud orienteerusid võrdse osavusega kõikides loomestiilides, lastes värskena paista Vivaldi palju kuuldud „Aastaaegadel”, kandes suurepäraselt välja tango nõudliku muusikalise loomuse Piazzolla helitöös ning luues erilise sumeda kõlaatmosfääri Kuusisto enda loomingus.

Aga tõrvatilk meepotis? Selleks oli värviline ja vahelduv taustavalgus, mille otstarbekust ning haakumist kontekstiga ma kuni kontserdi lõpuni aduda ei suutnudki. Värvide vahetumine, eriti esitatavate osade keskel, oli liiga tihe ning segas seetõttu muusikale keskendumist. Teisest küljest võis ju silmad ka kinni panna ning vahest aitas see värvilisus lisada kujundlikkust laste jaoks, keda publiku hulgas istus rõõmustavalt palju. Mõned nende hulgast olid lausa päris väiksed – loodetavasti oli nende näol tegu Eesti tulevaste suurte keelpillimängijate pealekasvava generatsiooniga.

Kontsert algas ja lõppes nii, nagu aastaringidki tulevad ning lähevad. Igas aastas on aga oma erilised hetked, mis ei tule selleks, et kaduda, vaid et jääda. Eelmise nädala neljapäeva „Virtuooside” kontsert oli igatahes päris kindlasti üks sellistest hetkedest.