Avangard sööb iseennast
“NYYD ‘05”: LONDON SINFONIETTA ja John Constable (klaver), Simon Haram (saksofonid, lühilaineraadio), Mira Calix (Warp Recordsist) Franck Ollu dirigeerimisel Sakala keskuses 15. X. Kuuldes sõna “ühisprojekt”, tulevad kõigepealt meelde kaubanduslikud kaalutlused, näiteks mitme sihtgrupi korraga hõlvamine.
“NYYDi” kavas “WARP Works ja XX sajandi meistrid” olid kokku köidetud aastakümneid nüüdismuusika interpreteerijana ilma teinud London Sinfonietta (kaheksateist instrumentaalsolisti ja kaks Sound Intermedia elektroonikut) ning elektroonilise klubimuusika firma Warp. Kunstiliseks sihiks oli igikestev XX sajandi projekt: helikunsti(de) “piiriületus” ja dialoog.
Avangardi meistritest olid kavas György Ligeti (“Sümfooniline poeem 100 metronoomile”, Kammerkontsert), Conlon Nancarrow (Etüüd), John Cage (sonaadid ettevalmistatud klaverile), Karlheinz Stockhausen (“Spiraal” saksofonidele, lühilaineraadiole ja live-elektroonikale) ning Charles Ives (“Vastuseta küsimus”).
Traditsiooni lihvimisel ja arendamisel põhineva “meistrikultuuri” alla ei tahaks neid muusikamängureid siiski paigutada. Ühel või teisel moel vaidlustasid nad ju “meistrikultuuri” põhialused: muusikalise aja, kõla, vormikujunduse ja materjalivaliku põhimõtted ning kontserdirituaali. Iseasi, kas piiriületuse põhjuseks oli iga kord mingi intellektuaalne vaimuvälgatus või hoopis kultuuriinerts, näiteks väga tavaline “loomulik” diletantism, kaubanduslik populism või multikultuursusest tulenev eksootikalembus.
Sellise algloomulikkuse esindajaks võib pidada minimalismi eelkäijat Conlon Nancarrow’d, kelle etüüdid mehhaanilisele klaverile on oma lihtsameelsete intonatsioonide ja riukaliku rütmimustriga tänagi väljakutse muusika ülevuse ja arenduslikkuse põhimõtetele. Intonatsiooni hüljates rikkus reegleid ka György Ligeti “Sümfoonia sajale metronoomile” (1962), mille kord lonkav, kord ühilduv tiksumine võttis publiku vastu juba saali sisenedes. Hulk inimesi ilmselt ei teadvustanudki kohe, et tegemist on “teosega”… Ligeti Kammersümfoonia (1969/70) mikropolüfoonilised põimingud hülgasid veel ühe traditsiooni, vertikaali ja horisontaali koordinatsiooni põhimõtte. Eksootilisi tämbreid ja rituaalmuusika rütme matkivad John Cage’i sonaadid õõnestasid tuntud žanrit seestpoolt.
“Meistrikultuuri” hõngu oli ehk vaid Karlheinz Stockhauseni teoses “Spiraal” (klarnetile lühilainesaatjaga, 1968), mille melanhoolselt laulev klarnetipartii, elektroonilised kõlapilved ning tardunud maastikke näitav videopilt lõid eksistentsiaalse aja- ning ruumitunde. Või ka Charles Ives’i “Vastuseta küsimuses”, mille kontseptuaalset tähendusrikkust rikastas veel ka vana intoneerimiskultuur.
Akadeemilise avangardi loetletud tähtteoste sekka kõlasid inglise komponistide Morgan Hayesi ja David Horne’i arranžeeringud pseudonüümide taha peitunud klubimuusikafirma Warp autorite teostest: Squarepusheri, Aphex Twini ja Boards of Canada lood ning Mira Calixi “Nunu”, elektroonikat ja akustilisi instrumente ühendav “putukamuusika”. Kontserdikavaga koos ja pika vaheaja täiteks olid muusikavideod.
XX sajandi avangard on üht-teist suutnud. Muusika ei ole enam ja üksnes intuitiivne ning empaatiat eeldav “tundekultuur”. Muusika võib olla filosoofia, esteetiline vingerpuss, tehnoloogiline eksperiment, ideoloogia, narkootikum massidele, ideaalne valem või mis tahes. Tõstes esiplaanile “leiutatud” kõlad ning hüljates traditsioonilised muusikalised “psühhologismid”, muutis avangard sügavuti ka esitustraditsiooni.
Analüütiline, leiutav või muusikat multimediaalsesse tervikusse integreeriv kõlakäsitlus on iseloomulik nii vanale avangardile kui ka tänasele elektroonilisele tarbemuusikale. Nii mõeldes võib projektis “WARP Works ja XX sajandi meistrid” tõesti sõlmumispunkte leida. Paraku on hädadki ühised: leiutuslikkus ja tehnoloogiline vahendatus tähendab muusika “elususe” kaotsiminekut. Warpi ja London Sinfonietta ühisprojekt oli veelkordne näide, et intonatsiooni elususe puudumist ei kompenseeri helivõimendus või võimalus vallutada kuulajat mitut meelekanalit pidi – lisaks helidele ka videopildiga.
Põhjus on lihtne: avangard sööb iseennast, leiutamise ja intrigeerimise lõpp sisaldub neis endis. Teatud mõttes on mis tahes avangard, olgu juba hangunud või see tõeline, surnud juba sünnihetkel. Elus on see, mis suudab edasi anda inimkeha tukseid ja hinge värelusi.