Avanenud hooaeg, avanenud romantism

Igor Gar?nek

Tallinna Filharmoonikud, Läti Raadio Koor ja solistid Eri Klasi dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 18. IX. Hooaja avakontserte võib korraldada mitmeti, ent alanud kontserdihooaja üks meeldejäävamaid oli kindlasti Eesti Kontserdi ja Tallinna Filharmoonia ühisprojekt. Tallinna Filharmoonikud, Läti Raadio Koor ja märkimisväärsed solistid ning dirigendipuldis Eri Klas ? elamused olid garanteeritud juba ette.Ning elamusi ka mitmeti mõistetavalt ? kui teada, et väljakuulutud USA tipp-pianisti Bella Davidovit?i (keda enne kontserti tabas lennukis raske haigushoog) asendas viimasel hetkel meisterlik Ralf Taal.Selle muusikaõhtu jooneks oli muusikaline romantism ? seda nii kogu kavas kui ka esitusmaneeri üldises toonuses. Sest kui juba panna ühise romantilise esituskaare alla nimed nagu Weber, Chopin ja Puccini, siis just viimane võiks põhjustada mitmeti mõistetavusi. Seda küllap tekkiski, kuid alustagem Weberi (1786 ? 1826) avamängust ooperile ?Oberon? (1826). Uvertüüri sissejuhatuses mängis Eri Klas tempod küllap nimme ülimalt väljapeetuks, et siis lasta energiline põhikujund justkui lingust heidetuna lendu. Orkestri artikulatsioon oli kiirele tempole vaatamata täpne kõigis pillirühmades, seda nii sissetulekutes kui punkteeritud rütmifiguurides.Chopini Klaverikontsert nr 1 e-moll op 11 Ralf Taali esituses ? pinev olukord, kus meie pianistil oli vaid (kümmekond) tundi aega see väga raske kontsert ?tänu? Davidovit?i ootamatule haigestumisele ette valmistada, on igale interpreedile kõike muud kui tänuväärne. Ent ometi Ralf Taal mitte ainult et ei päästnud olukorra, vaid jõudis esitada koos maestro Eri Klasi ja Tallinna Filharmoonikutega oma tervikliku nägemuse teosest ? ja siin on, millest mõelda.Kui esimese osa Allegro maestoso orkestri ekspositsiooniosa andis soleeriva klaveri sissetulemisele tõepoolest majesteetliku eelhäälestuse, siis jätkas Taal sealt märksa romantilisemas võtmes. Parema käe oktavites meloodiajoonis sai pastelse toetuse delikaatsetelt figuratsioonidelt ? samas lisas sundimatu agoogika esitusele kui tervikule rütmilis-impulsiivset vabadust. Kõige hingestatumalt kõlas põhiteema küllap esimese osa lõpus, kus esituse emotsionaalne skaala avardus erilisse spliini. Samas oli pianisti pedaliseerimine täpne ja passaa?ides peen, mis välistas heliarabeskide ähmastumise-segunemise.Teises osas (Larghetto) moodustas klaver orkestri puhkpillidega hästi tasakaalustatud ansambli. Minoorne keskmine episood sai küll korraks dramaatilise varjundi, kuid Chopini muusika helge kirkus jäi seda osa ka lõpus raamistama. Ent mõneti vabam agoogika andis sellele nüüd n-ö uue hingamise.Ja finaal näitas pianisti veenvat karakterikujundamise vilumust: muusikalised stseenid vaheldusid tantsulisest-burlesksest pastoraalseteni. Artistliku tempolise tagasitõmbega oli ette valmistatud lõpueelne äkiline modulatsioon, mis mõjus värskendavalt kui selle teose ainus retooriline ?est.Kui nüüd mõelda resümeerivalt Ralf Taali küllaltki ekstreemsetes tingimustes toimunud Chopini-esitusest, siis ? emotsioone mõistagi jagus, kuid liialdusi siiski mitte. Teiste sõnadega polnud sisutühja retoorikat, ent artistlikkus selle mõnevõrra subtiilsel kujul kindlasti mõjuv ning küllap on see subtiilsus ka tema hästi läbi tunnetatud Chopini-tõlgenduse võti. Mõned väikesed tehnilised ebatäpsused olid selle kõrval üsna tähtsusetud.Giacomo Puccini (1858 ? 1924) on tuntud mõistagi ooperiheliloojana, ent kuidas tema vaimulik muusika nagu ?Messa di Gloria? (1880) sellesse konteksti sobib? Ja sobibki, ent väga omapärasel moel, nagu võis kuulda kõnealusel kontserdil. Tegemist on helilooja noorpõlveteosega, kus traditsioonilised missaosad pole omavahel pikkuselt päris proportsioonis: kesksed on Gloria ja Credo. Teised osad tundusid mõnevõrra marginaalsemana.Kyrie?s mõjus esmamuljena ning Puccini kohta harjumatuna ehk polüfooniline koorifaktuur ja kogu see sakraalne tõsidus, mida sellelt ooperiheliloojalt poleks oodata osanudki. See-eest lustlikult energiline Gloria tundus alguses küll katkendina mõnest Puccini ooperikoorist. Läti Raadio Koor näitas siin nii täpset tekstiartikulatsiooni kui hiljem ka avarat kantileeni, eriti sopranite kõrges registris. Jõuliselt ja väljendusrikkalt kõlas ka tenor Jan Oja ?Gratias?, võib öelda, et lausa ooperliku dramatismiga, veidi eksalteeritultki. Üldse peab tõdema, et muusikalised meeleolud vaheldusid Gloria?s kõik üsna kaleidoskoopiliselt, ent ometi ooperlikult kaasahaaravalt. Eri Klas kujundas siin ühtse esitusliku arengujoone, mis tipnes osa säravas lõpukulminatsioonis.Kuulates Credo?s koorihäälte tasakaalu, tekkis siiski mulje, et Läti koori sopranite ja tenorite kõrval jäi bassirühm kõlaliselt mõnevõrra nende varju. Samas oli Credo?s aga bass-bariton Aleksandr Mihhailovi esimene soolonumber, mis pani kuulama oma sisendusjõulise dramatismiga. Sanctus?es avanes Mihhailovi ampluaa ka lüürilisest küljest. Oja-Mihhailovi ainus duett oli Agnus Dei?s heas kõlalises tasakaalus, ent mis eriti kummastav ? Agnus Dei ise ei mõjunud mitte missa tõsise lõpuosana, vaid ebaproportsionaalselt lühikese, valsirütmis muusikalise epigrammina.Niimoodi avaneski siis mitte ainult uus kontserdihooaeg, vaid ka muusikaline romantism mõnevõrra ootamatustki aspektist.