Arvo Pärdi ja pominaräpi aasta

Helena Tulve: „Arvo Pärdi keskuse avamine on kindlasti üks neist sündmustest, mille tegelik tähendus meile alles avaneb.“

MARIA MÖLDER

Muusika-aasta 2018 on olnud nõnda kirju, et kokkuvõtete tegemine näib võimatu. Muusikapreemiate laureaadid panid siiski mõned tähtsamad muljed kirja. Oodatud olid nii kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali kui ka Eesti muusikanõukogu muusikapreemia laureaatide mõtisklused ning õnneks leidis neist suurem osa jõulueelses tuhinas ka aega mõnele küsimusele vastata. Aasta suurimate õnnestumiste ja elamuste üle arutlevad pianistid Mihkel Poll ja Diana Liiv, kitarrist Jaak Sooäär, kammerkoori Collegium Musicale dirigent Endrik Üksvärav, heliloojad Jüri Reinvere ja Helena Tulve ning kriitik Alvar Loog.

 

Millised olid teie selle aasta kõige säravamad ja üllatavamad muusika­elamused?

Endrik Üksvärav: Üks särav muusika­elamus oli kindlasti Erkki-Sven Tüüri üheksanda sümfoonia „Mythos“ esiette­kanne juubeliaasta „EV 100“ alguses. Tüüri loomingu nautimiseks on vaja loomulikult ka häid esitajaid, mida Eesti Festivaliorkester Paavo Järvi dirigeerimisel kindlasti on. Olen väga tänulik, et see teos esitati peale Brüsseli, kuhu see oli esiettekandena mõeldud ja tellitud, ka Tallinnas. Isiklikus plaanis pakkus elamuse Hollandi profikoor Cappella Amsterdam, kelle ees tegin neli kontserti Hollandis eesti muusika kavaga, sh Pärdi, Kõrvitsa ja Tüüri teoste Hollandi esiettekanded. Nende pühendumus ja tahe, samuti koostöö minu kui dirigendiga (lauljana tunnevad nad mind juba kaua) jääb kindlasti meelde. Teine samasugune koostöökogemus oli Poola NFM Leopoldinumi kammerorkestriga. See on väga kõrgetasemeline orkester ning loodan väga, et meie koostöö nelja ühise kontserdiga ei lõpe. NFM Leopoldinumi kammerorkestriga oli võimalus esitada Tüüri „Reekviemi“, mis on suurepärane teos ja kõlas tänavu üle väga paljude aastate taas Eestis. Collegium Musicale lauljad tõid aastat kokku võttes välja ka Tobiase „Joonase lähetamise“ ettekande suve hakul, Tõnu Kaljuste juhatamisel.

Mihkel Poll: Kõigepealt tahan esile tõsta Eesti interpreetide liidu esimese festivali „Virmalised. Eesti klaverimuusika läbi sajandi“, kus tegid särava etteaste kuusteist Eesti klaverikunstnikku. Eredalt jäävad meelde pianistide Sergei Babajani ja Leif Ove Andsensi klaveriõhtud. Suure elamuse sain Royal Concertgebouw’ orkestri kontserdilt Estonia kontserdisaalis.

Jüri Reinvere: Ines Maidre ja Kristel Aeru kontserdid Tallinna rahvusvahelisel orelifestivalil – ja kohe kindlalt. Eesti orelimaastikust aastaid eemal olnuna viibisin daamide kontsertidel üle hulga aja. Kunagise organistina pean mainima, et mõlemad daamid oleksid oma tasemelt võimelised haarama organistide maailmalavade tipu. On hämmastav – nagu kogesin suvel Pärnus –, et eesti muusikaüldsus peaaegu ei teagi, millised tippvirtuoosid meie hulgas elavad. Elamuslikud olid ka Piotr Pławner ja Piotr Sałajczyk mängimas Ignacy Paderewski viiulisonaati (neil tuli sellega äsja välja ka CD) Międzyzdrojes Poolas, samuti „Lõbus lesk“ Frankfurdi ooperis, esietendus juunis.

Jaak Sooäär: See aasta on olnud meeldivalt tihe ja teiste tegemiste jälgimiseks ei ole väga palju aega jäänud. Sügishooaja meeldejäävamad kontserdielamused olid prantsuse kitarristi David Chevallier’ trio kontsert NO99 Jazzklubis Nantes’i ja Eesti jazzliidu koostööprojekti raames ning eelmisel nädalal „Jõulujazzil“ Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontsert koos norra trompetisti Arve Henrikseni ning meie Robert Jürjendali ja Madis Metsamardiga.

Alvar Loog: Lõppeval aastal Eestis külastatud kontsertidest pakkusid mulle suurima elamuse Crowbar ja Talbot „Hard rock laagris“, Sonic Death ja Conan Sveta baaris, Tsygun klubis Rockstar’s ning Deceitome Tapperis. Sündmus on mullu avatud alternatiivse tantsumuusika klubi Hall jõudmine maailmakaardile ning tänavu sügisel Tallinna kesklinnas avatud tiheda kavaga rokiklubi BarBar. Teeb rõõmu, et Eesti popmuusikal (eelkõige Tommy Cash, Talbot ja Trad.Attack!) läheb maailmas paremini kui kunagi varem.

Ooperiaasta tippsündmused olid minu meelest Händeli „Ustav süda, sa loodad tühja“ Nargeni festivalil, Michał Dobrzyński nüüdisooperi „Tango“ külalisetendus Estonias Varssavi Kammer­ooperi ettekandes ning Marc-Aurel Florosi ja Andrei Djakovi „A Bad Man’s Life“, mis oli Narva ooperipäevadel Rheinsbergi kammerooperi festivali lavastus. Lootuse helgemaks tulevikuks andis tänavu loodud Opera Veto ning nende esiklavastus, Ermanno Wolf-Ferrari „Susanna saladus“. Suurt heameelt tegi Gustav Ernesaksa ooperi „Tormide rand“ 1950. aastatest pärineva terviksalvestuse jõudmine CD-le.

„EV 100“ muusikasündmustest võib esile tõsta näiteks balleti „Keres“ (koreograaf-lavastaja Teet Kask, heliloojad Timo Steiner ja Sander Mölder, libretist Andri Luup, kunstnik Ülar Mark).

Jack Devant

Helena Tulve: Karlheinz Stockhauseni „Donnerstag aus Licht“ ehk „Neljapäev“ tsüklist „Valgus“ Pariisi koomilises ooperis. Igas mõttes sügav mitmekihiline elamus, suurepärane maagiline lavastustervik, hämmastavad mitmekülgsed muusikud, võime ja võimalus pühenduda. Kvaliteet, mille mõnu peab lihtsalt kogema, isegi kui selleks tuleb minna üsna kaugele. Samas sarjas on oodata ka teisi hiigeltsükli oopereid rütmis üks ooper aastas, loodan, et antakse võimalus neid ettekandeid silmas pidada.

Kodust kaugele minemata rõõmustas mind Toivo Tulevi autoriplaat ja eelmise elamusega sarnased omadused: keskendumine, pühendumine, terviklikkus, mõjuv aastatega setitatud omailm.

Diana Liiv: Mulle jäi eriti meelde Eesti muusika päevade lõppkontsert, erilise üllatusena Helena Tulve teose „ligne d’horizon“ ehk „silmapiirijoon“ Eesti esiettekanne Yxus Ensemble’i esituses. Ma ei saanudki aru, kust lõppes teose erilisus ja algas interpretatsiooni erilisus – igal juhul oli tulemuseks väga eriline seisund, mis teebki minu meelest nüüdismuusika kuulamiselamuse väga kütkestavaks.

 

Millised olid teie meelest tänavu kõige rohkem muusikaelu muutnud sündmused ja isikud?

Tulve: Sähvatused on toredad ja lisavad elule omajagu vürtsi, aga pikema perspektiiviga toimetamise juures ilmutab end teatud sügavus ja mõtestatus, mida lühikeses ajahetkes ei pruugi alati tajuda.

Arvo Pärdi keskuse avamine on kindlasti üks neist sündmustest, mille tegelik tähendus meile alles avaneb. Lähtumine teatud sisemistest tuumväärtustest ja nende silmaspidamine igas väljendumise vormis, terviklikkusepüüe on nii hädavajalikud meie hooga tasakaalust välja purjetavas maailmas.

Ansambel U: – otsingulised inimesed, kes on pühendunud oma tegevusele, kollektiivne kompromissitu lähenemine ja koostöö selle parimas tähenduses. Väheste uue muusika pioneeridena siinkandis ei ole nad lasknud end siiani veel heidutada riiklikust nišistaatusest. Kui kaua nad jaksavad elu meie ümber mõjutada ja muuta?

Sooäär: Eesti džässis on väga oluline klubi Philly Joe’s pidev areng ning suutlikkus tipptasemel rahvusvahelist programmi pakkuda. On olnud nädalaid, kui Tallinnas on peaaegu igal õhtul võimalik kuulata nüüdisaegset kõrgtasemel džässi – ja see on meie oludes täiesti uus tase.

Liiv: ERSO sada kontserti üle Eesti – see võiks olla norm. Kõrgtasemel klassikalise muusika viimisel üle riigi on eesti kultuuri säilimisel ja arenemisel suur roll. Seda üritame ka meie – Kammermuusikute (koolikontsertide) sarjaga „Mõisamängud“.

Reinvere: See, kuidas režissöör Axel Ranisch on muutnud ooperikultuuri Saksamaal: rehabiliteerinud avalikult, otse laval, komöödia ja narratiivi, taastanud perekonnateatri intelligentsuse. Katharina Wagneri tegevus Bayreuthis: oma perekonna arhiivide avamine teadlastele ning sellega perekonna tähtsuse-monopoli loovutamine üldsusele.

Loog: Huvitavam ja ajastuväärilisem osa muusikaelust on alati toimunud seal, kuhu riiklik tellimus ja ettehool ei ulatu – ega ka korporatiivsete suurplaadi­firmade tootmisplaanid ning produtsentide soov suunata, ennetada või kinnistada publiku maitset. Ajastuvääriline kunst sünnib alati kuskil „halva“ maitse piirimail, kui realiseerub stiihiliselt miski, mida keegi ei osanud ette ennustada. Unustades hetkeks kõrgkultuuri ja popkultuuri piirid, julgen väita, et lõppev aasta oli Eesti muusikaelus pomina­räpi (ning artistidest eelkõige Nublu) aasta: see stiil on kõige rohkem nüüd ja praegu, see väike low-tech-sub­kultuur on jõudnud popkultuuri peavoolu ning toonud eestikeelse popmuusika juurde suure hulga noori inimesi, kelle playlist’i kuuluvad muidu eelkõige võõrkeelsed artistid ja palad.

Üksvärav: „EV 100“ tähistamine on kindlasti see, mis seda aastat iseloomustab ja eriliseks teeb. Paljud sündmused ei oleks selleks eraldi ette nähtud rahalise toeta saanud toimuda. Kui palju see pikemas perspektiivis meie muusikaelu muutnud on või muudab, on raske öelda. Tahaksin aga väga, et kõrgemal tasemel saadaks aru, et kultuur ei ole tähtis ainult siis, kui seda on vaja kõnepuldist öelda, vaid kultuur, sh muusika ja ka täiesti traditsiooniline klassikaline muusika, ongi päriselt oluline. Püüdsin sellele tähelepanu juhtida ka muusikapäeva väikeses kõnes. Tormise teosega „Unustatud rahvad“ toimunud retked nende rahvaste juurde on avanud mu silmad ja südame. Need kohtumised on olnud siirad ja soojad, ometi käib iga kord valus jõnks südame alt läbi … ja teadmine meie hõimurahvaste olukorrast teeb hinge raskeks.

 

Kuidas jääb teile meelde juubeliaasta „EV 100“?

Üksvärav: Kindlasti säravana. Collegium Musicalele andis sel aastal 40 kõrge­tasemelist kontserti, sh osales „EV 100“ tähistamisel Liibanonis, Kreekas, hõimurahvaste juures Venemaal, Lätis ja Poolas. Elevust lisasid ka väikesed toredad ettevõtmised, nagu koos valitsusega hümni laulmine teiste riikide 100 aasta juubeli tähistamiseks. „EV 100“ välisprogramm oli kahtlemata mitmekesine ja mahukas. „EV 100“ muusikasündmustest tõstan esile balleti „Keres“ ja džässiprojekti „9 hümni vabadusele“.

Tulve: Kõige olulisema lisamõõtme on eesti kultuurile sel aastal andnud suurenenud toetus eesti kultuuri välismaale viimisel. Pidev toetus eesti muusika ja kogu kultuuri ekspordile ei tohiks katkeda, vaid siitsamast tuleks jätkata programmiga „EV 110“.

Liiv: Usun, et sellisel määral rõhuasetus kultuuril on käivitav tõukejõud veel pikaks ajaks. Mulle jättis väga sügava mulje Rakvere teatri ja Fine Five’i ühisprojekt „Puudutada kuud“.

Poll: Juubeliaasta „EV 100“ jääb meelde kui meie senise kultuuri ja ajaloo tähtsaim ja säravaim pidupäev. On suur õnn sel ajal elada ning seda momenti kogeda.

Sooäär: „EV 100“ välisprogrammis käisid eesti džässmuusikud esinemas seitsmel olulisel Euroopa festivalil. See pälvis väga head vastukaja nii meedias kui ka sealselt publikult. See on kahtlemata murranguline sündmus, sest sellises mastaabis ei ole meie muusikud nendele festivalidele varem esinema pääsenud ning ennast tutvustada saanud. Eesti džässmuusika on aina enam rahvusvahelisele pildile pääsenud ning kindlasti on „EV 100“ välisprogrammil selles oluline panus.

Reinvere: Olin võib-olla liiga vähe kohapeal Eestis, kuid rõõmustasin meie omariikluse sajandal aastapäeval koos eestlastega. Oli hea meel esindada Eestit selle raames rohkelt mujal, kas või Soome Raadio sümfooniaorkestri kontserdil Helsingis või Frankfurter All­gemeine Zeitungis.

Loog: See, et saime tähistada Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva Eesti Vabariigis, on mõistagi tore (ja kõike muud kui ajalooline enesestmõistetavus), kuid suurele juubelile pühendatud kultuurisündmuste arutult suur hulk andis lõpuks soovitule vastupidise efekti. Riik oli ettehoolet teostava instantsina kuidagi liiga esil, loojad näisid seeläbi sageli kinni makstud õuelaulikutena ning teosed said omale juurde kroonukunsti maigu. Endise nõukogude inimesena suhtun ma väljapeetult riigitruusse kunsti suure eelarvamusega.

 

Millised teemad vajaksid lähiajal kiiresti lahendamist ja kuidas?

Reinvere: Balti riikide koostöö puudumine rahvusvahelisel muusika­turul. Selle vastu aitab ainult see, et Balti riigid laiemas plaanis mõistavad – nii poliitikas kui ka mujal –, et nad on üksikriikidena liiga nõrgad, et järjest pöörastuval rahvusvahelisel turul nähtavaks saada. Peaksime Skandinaavialt palju õppust võtma.

Üksvärav: Osalesin eelmisel nädalal Eesti muusikanõukogu avalikul aru­telul, kus Tõnu Kaljuste rääkis unenäolises võtmes oma seitsmest unest või unistusest. Nendes oli kõik oluline välja toodud. Tahan väga, et see kõik ei jääks sinna ruumi ja sellesse hetke. Tahan, et seda võetaks kuulda.

Võin täienduseks lisada, et hea meelega oleksin suurema osa ajast Eestis ja kasulik eesti muusikaelule siin ning väiksema osa ajast Eestist väljaspool. Praegu on aga nii: selleks et saaksin teha Eestis kõrgetasemelist koori Collegium Musicale, käin Eestist väljas raha teenimas.

Peale selle olen väga rõõmus, et meil on Arvo Pärdi keskus. Loodan väga, et selle tuules saame peagi avada ka Veljo Tormise keskuse uksed.

Sooäär: Meie džässmuusika igapäevaelu on aktiivne ning üldpilt on päris hea, aga põhiline probleem on minu arvates see, et meie noored muusikud pääsevad avatud infovälja üsna hilja, kindlasti hiljem kui nende eakaaslased näiteks Põhjamaadel, kus tasemel rütmimuusika­haridus on kergesti kättesaadav. Meie kultuurikiht džässi ja laiemalt rütmimuusika vallas on ajaloolistel põhjustel läänemaailmaga võrreldes väga õhuke ning kui me neid traditsioone teadlikult oma noortesse muusikutesse ei juuruta, siis ei ole neil hiljem kerge tihedas rahvusvahelises konkurentsis orienteeruda ja endale sobivat kohta leida. Hädasti on vaja üles ehitada süsteem, kuidas viia korralik rütmimuusika haridus lasteni. Potentsiaalseid õpetajaid peaks meil juba olema ning usun, et laste huvi on ka olemas.

Poll: Olulistele küsimustele kultuurivallas ei ole paraku kiireid lahendusi. Tähtsaima küsimusena nimetaksin klassikalise interpretatsioonikunsti järje­pidevust, et meil oleks professionaalseid interpreete ja heliloojaid ka Eesti 200 aasta juubeli pidustusteks.

Liiv: Minu arvates peaks rohkem toetama riiklikul tasandil kõrgel ja professionaalsel tasemel noorte enesetäiendamist: meistrikursusi, õpinguid (välismaal), kursuste korraldamist jne. Väga hea kogemus oli EMTA klaveripedagoogide kursused noortele pianistidele Haapsalus. Need on toimunud juba kaks aastat. See ei ole väga noores eas konkurssidel osalemistest (mida toetatakse paremini) vähem tähtis, pigem vastupidi. Praegu peetakse riiklikul tasandil enesetäiendamist enne kõrgkooli huvi- ja hobitegevuseks. On aga palju erandeid, kus huvi- ja hobitasemest on juba väga varajases nooruses asi kaugel: professionaalsuses ei pruugi ka väga noored muusikud vanematele sugugi alla jääda.

Tulve: Heliloojana näen esmasena seda, et toetus eesti heliloomingule ei ole pikkade aastate vältel kasvanud, ei hakka siinkohal konkreetseid arve tooma – see oleks juba pikem analüüs. EMTA õppejõuna tekib mul küsimus, miks üldse heliloojaid koolitada ja mis neist tulevikus peaks saama. Vahendite täielik ebapiisavus võimaldab meil peagi peamiselt põhitöövälisel ajal hobiloomingu harrastamist.

Lugesin sügisel väga huvitavat intervjuud nüüdisaegse ooperi tipplooja George Benjaminiga, kes muu hulgas kirjeldab, kuidas ta ooperi kirjutamiseks kaevub kolmeks aastaks oma koju, peaaegu sealt väljumata, et luua täies keskendumuses seda uut maailma kogu tema detailsuses ja nüanssides. Kas meil on midagigi selleväärset, isegi oma tagasi­hoidlikus mõõtkavas, mis soodustaks ja võimaldaks sellist pühendumist?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht