Antikapitalistlik meeleolu ja nõiduslik traadimuusika

„Skeneraatoril“ kõlanud muusika oli valdavalt raske ning tumeda alatooniga, ürituse atmosfäär ent sellegipoolest väga soe ja sõbralik.

ALAN PROOSA

Festival „Skeneraator“ 17. – 19. VIII Ranna puhkebaasis Palal Jõgevamaal.

Kolmas festival „Skeneraator“ lummas tänavu külastajaid oma DIY-mentaliteedi, vaba ja sundimatu atmosfääri ning hoolikalt valitud bändidega, millest enamik on küll üsna tundmatud, aga suutsid pakkuda küllaldaselt võimsaid kontserdielamusi. Psühhedeelne alternatiivne rokk vaheldus nõidusliku ja rituaalse metal’i, doom’i ning drone’iga, sekka ka veidi punki ja post punk’i, kraut rock’i ja space rock’i, nende hoovuste sümbioose ja moondumisi. „Skeneraatoril“ kõlanud muusika oli valdavalt raske, tumeda alatooniga, ürituse atmosfäär ent sellegipoolest väga soe ja sõbralik. Erinevalt suuremast osast raskemuusika üritustest ei kohanud ma sel festivalil kordagi mingisuguseid natsionalistlikke, homofoobseid ega rassistlikke hoiakuid. Varasematel aastatel oli „Skeneraatori“ korraldusse kaasatud ka Tartu LGBT-kogukonna Vikerruumi tegijad, sel aastal enam mitte – põhjus on ilmselt festivali senisest raskemas ja alternatiivsemas muusikavalikus.

Äärmiselt sümpaatselt mõjus seegi, et antikapitalistliku vibe’iga „Skenekal“ puudus festivalidele omane visuaalne infomüra ja reklaamiküllus, ehkki muidugi olid seal bändide merchandise-letid, kust sai osta plaate, T-särke jms. Toitlustajad pakkusid peamiselt veganisööke, kohal oli Elujanu taimetoidu food truck, kuid sai grillida ka kaasatoodut. Sama kehtis jookide kohta: peale festivalil müüdava napsu ja õlle ei olnud külastajatel keelatud oma jooke kaasa võtta – peaasi, et see ei oleks klaastaaras. Telkimine oli loomulikult tasuta, järv ja rannariba vaid mõned meetrid festivaliplatsist eemal. Sai käia saunas ja kas või alasti järves kümmelda. „Skeneraatorit“ väisas maksimaalselt 300–400 inimest, tüütuid rahvamasse ei olnud. Peale kohaliku publiku olid esindatud meie põhjanaabrid, lätlased, leedulased, poolakad jne. Punkide koerad jooksid muretult ja solidaarselt siin-seal ringi. Turvamehed nägid küll välja nagu korralikult varustatud eriüksuslased, kuid tõenäoliselt ei pidanud nad üldse ürituse kulgu sekkuma ega kedagi ohjeldama hakkama. „Skeneraatori“ vibe oli tõepoolest väga mõnus, inimlik ja eriline.

Kannabinõia helid on nii tugevad ja jõulised, et kutsuvad surmastki tagasi – korralik, madalalt urisev doom, hüpnotiseeriv drone. Publik on ekstaasis ja muusikuid on lust vaadata.

Alan Proosa

Esimese õhtu eelviimane bänd Lucidvox oli kohale tulnud Moskvast. Laval oli kolm elegantset, justkui haldjaliku energiaga kaunitari. Bass, trummid, vokaal ja kitarr ning sekka ka flööti. Nende muusikas seguneb psühhedeelne rokk kraut rock’i ja folgilike elementidega. Publik kuulab neid lummatult ning ovatsioonid lugude vahel on siirad ja tugevad. Keegi rahva seast hõiskab valjult: „Мы вас любим!“. Bändi vokalist Alina naeratab sulnilt ja vastab, et nemad armastavad meid samuti. Muusika on hingepaitav ja samas nõiduslik. Tuhanded putukad hulluvad lavalt paistvas neoonvalguses ning tiirutavad prožektorite kumas oma elu- ja surmatantsu. Sidet ja usaldust publiku ja bändi vahel on selgelt tunda. Olen ärevil ja erutunud, süda laamendab rinnus, pildistan bändist vaid mõned kaadrid ning naudin täielikult nende muusikat ja lavalist sarmi.

Järgmisena astub üles Eesti metal-grupp Estoner. Nende muusika on valdavalt agressiivne ja kiire black metal. Valguskunstnik teeb oma tööd samuti kõrgel tasemel ja panustab maagiasse veelgi. Estoner lajatab halastamatu küttega. Nad on väga heas vormis ja ma tunnen, kuidas ühel hetkel muutub nende terav, agressiivne, tihe saund mu ümber ja mu sees justkui ambient-helimaastikuks. Ei jäägi muud üle, kui oma käed tõsta ja kerkida maapinnalt kosmilisse seisundisse, põleda nagu leek, kaugel argireaalsuse kütkeist. Võimas. Olen sellest energiast kantud ja tules kogu järgneva öö. Varahommikust saab peagi lõuna, kuni viimaks suigun magusasse unne.

Ärkan Soome ansambli Kuudes Silmä soundcheck’i peale. Bänd, eriti vokaal, kõlab pungilikult, kuid nende muusika on palju mitmekülgsem: selles segunevad muu seas ka teatavad gooti elemendid ning post-punk-esteetika.

Pärast soomlasi astub lavale lätlaste väidetavalt 24. detsembril 2012 asutatud black metal’i bänd Eschatos. Nende lugude kompositsioonid ja arranžeeringud on tõeliselt üllatavad ja originaalsed. Naisvokalist manipuleerib live’is oma nõiduslikku vokaali efektipedaalidega, mis asetsevad tema ees justkui altaril. Ta on paljajalu, riietunud üleni musta, hääles on tunda kunagi ammu põletatud nõidade raevu, meeleheidet, aga ka uhkust, ekstaasi ja jõudu. Lauljanna liikumine ja käte koreograafia on graatsiline ja manav. Olen sealsamas lava ees, hästi lähedal ning saan sellest kõigest osa. Pööran korraks ringi ja näen, kuidas peamiselt soome ja ka eesti pungid on selle sugestiivse ja nõidusliku, tol hetkel aeglaselt voogava muusika saatel hakanud mosh’ima ja pogo’tama. Nende liikumine on muusika suhtes arütmias ja kaootiline. Nad on sel hetkel naerusuised ja õnnelikud nagu väikesed lapsed.

Peale Eschatost esineb soomlaste psühhedeelset ja space rock’i viljelev Deep Space Destructors. See on meisterlikult tehtud ja esitatud, huvitavate saundidega muusika, kaasahaarava gruuviga – aga ma ei jaksa seda vastu võtta. Tahaks puhata, oh Jeesus Kristus!

Saan viivuks pikali heita, kuni ärkan eestlaste trio Kannabinõid soundcheck’i peale, öeldes endale: „This is fucking great, really.“ Need helid on nii rasked ja jõulised, et kutsuvad surmastki tagasi – korralik, madalalt urisev doom, hüpnotiseeriv drone. Publik on täiesti ekstaasis ja neid muusikuid on lust vaadata. Nad on täielikult keskendunud muusikalise maagia loomisele ning selle laiali paiskamisele. Kõik pausid ja rõhud on täpselt paigas, energia kontsentratsioonid ja plahvatused toimivad filigraanselt. Nende lugude vaiksemad, ambient’ilikumad osad kannavad kuulajat nagu kanuu tuuleta, peegelsiledal veel.

Nad on mänginud vaid paar lugu, kui teadustatakse, et nüüd tuleb viimane pala. Publik jõuab sellest võib-olla hetkeks nördidagi, aga kohe lisatakse, et viimane lugu kestab vähemalt 24 tundi. Päris nii see siiski ei ole ja vägisi jääb sisse tunne, et tahaksin neid veel kuulata. Hea live’i üks kriteeriume ongi ju see, et rahvas nõuab lisa.

Viimase bändina astub lavale rohkelt Euroopas tuuritanud kodumaine gooti­liku industriaalse metal’i bänd Freak­angel. Nad on kogenud esinejad, kuid bändi pildistamise asemel avastan end peamiselt fotografeerimas hoopis portreid neile kaasa elava ja mosh’iva publiku seast.

Pärast Freakangelit jääb festivali teist õhtut lõpetama DJ-duo Animalio vs. Manuel Labour ja esimest korda kõlab festivalil traadimuusika, sekka ka pisut elektroonilisemat, tantsulisemat. Kõlab hästi. Alles klar.

Pühapäeval Tallinna sõites jagame soomlastega festivalibussis ja hiljem trammis äsja kogetud „Skeneraatori“ muljeid. Mu vestluskaaslane on endine soome punkrokkar ja ajakirjanik. Ta räägib mulle, et Soomes on „Skeneraatoriga“ võrreldav legendaarne festival „Puntala-rock“, aga seal esinevad peamiselt punkbändid, „Skeneka“ atmosfäär on sarnane, aga muusikavalik palju mitmekülgsem. Samuti imestab mu soome kamraad „Skeneraatori“ väikese publikuarvu ja sellegi üle, miks oli nii vähe festivali reklaami, sest ühismeedias on ju lihtne rohkem informatsiooni levitada. Vastan, et väidetavalt on „Skeneka“ korraldajad varemgi miinusesse jäänud ja ma ei tea, kas ka sel korral nii läheb, aga seda üritust tehakse sellegipoolest entusiastlikult edasi ning see on super ja austusväärne. Samal ajal mõtlen, et kui festivalile oleks tulnud 300–400 külastaja asemel tuhat või rohkem, siis oleks ka üldine atmosfäär olnud kindlasti rikutum ja mitte nii eriline.

Sõidame trammis number 4 ja soomlaste hotell on Vabaduse väljaku kandis, aga jutuhoos möödume Vabaduse väljaku peatusest ning ma lausun neile, et minagi väljun järgmises, Kosmoses. Mulle vastatakse, et küll on äge peatuse nimi – Kosmos. Jah, avaruus, vastan, ja nii me oma teed lähemegi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht