Andmise pühitsus

Mitmetähendusliku sümboolse väljaga puu kujund esineb väga paljudes lugudes. Inimesele on omane seostada puid millegi igavese, püsiva ja tõelisega.

MEETA MOROZOV

Kontsert „Autoritund. Tauno Aints“ 9. IV Noblessneri valukojas. Tallinna Kammerorkester, dirigent Tõnu Kaljuste. Kavas Tauno Aintsi „Helde puu“.

Umbes viisteist aastat tagasi kingiti mulle koolis heade õpitulemuste eest üks väike ja õhuke kõvade erkroheliste kaantega raamat, millele olid joonistatud poiss ja puu. Sisse vaadates ilmnes, et lehtedel oli vähe lauseid ja palju tühja valget ruumi, illustratsioonid tundusid lapsikud ning selle andis veerand tunniga läbi lugeda. Olin siiralt pettunud. Tõeliselt igav ja liiga lihtne lugu, mis sobiks heal juhul lasteaeda – selline oli toona minu karm kohtuotsus Ameerika kirjaniku Shel Silversteini 1964. aastal ilmunud ülimenukale raamatule „Helde puu“.

Minu ja muidugi laiema kuulajaskonna õnneks oskasid Tauno Aints ja Tõnu Kaljuste Silversteini loos näha märksa suuremat mõtet kui varateismeline mina. Seda juba 2011. aastal, kui „Helde puu“ esietendus „Nargenfestivalil“ tantsulavastusena Marina Kesleri koreograafiale. Toona kõlas muusika helisalvestiselt, nüüd, kümme­kond aastat hiljem jõudis järg kontsertesiettekandeni, mis on tõestus nii loo jätkuvast kõnetusvõimest kui ka Aintsi muusika kestvast väärtusest. Tallinna Kammerorkestri tõlgitsuses lõi muusika kaudu jutustatud lugu särama hoopis teistes värvides. Noblessneri valukojast välja astudes oli kunagine emotsioon täiesti murenenud ning sellised mõttemaailmas toimuvad meeldivad metamorfoosid teevad eriliselt tänulikuks.

Mind on alati paelunud, kuidas näiteks väga komplitseeritud algebralised avaldised võib taandada täiesti arusaadavale lihtkujule. Ka elust – sellest kõige keerukamast nähtusest – võib rääkida üllatavalt lihtsalt, kaotamata samal ajal tuuma. Seejuures on oskus kõik teisejärguline välja jätta tihti palju visam tulema kui võime midagi keerulisemaks muuta. Arvo Pärt on kunagi muusikast rääkides öelnud: „Kogu tarkus seisneb taandamises ja ülearuse äraviskamises. [—] Meil on keeruline murd, keeruline valem, aga me peame oskama selle taandada üheni.“¹ Silversteini allegooriline jutustus on üks õnnestunud katsetest rääkida inimeseks olemise põhiväärtustest lihtsalt ja arusaadavalt.

Lugu on ju väliselt võimatuseni lihtsa­koeline. Poisist ja puust, kes omavahel sõbrustavad ning teineteisest rõõmu tunnevad. Poisil tekivad suuremad soovid ja tahtmised ning armastav puu aitab tal neid täita iseennast ära andes, ohverdades. Lõpuks on temast alles jäänud vaid känd, millel väsinud ja vana poiss istet võtab, ning puu on taas õnnelik, sest tema õnn on olnud teha teine õnnelikuks. Lihtsalt sõnastatud jutustuse taga on aga peidus kõige sügavmõttelisemad küsimused, mida inimene üldse küsida saab ja küsima peab – andmise ja saamise, armastuse, inimlikkuse, õnne ja valikute tegemise kohta. „Heldes puus“ on midagi peergyntilikku, vähemalt minul tekkisid paralleelid laias maailmas õnne otsiva Peeri ning ustavalt kodus oodanud Solveigiga, kelle armastus pole hääbunud. Meenus ka mõned aastad tagasi samuti Tallinna Kammerorkestri ettekandes kuuldud René Eespere kontsertlavastus „Augustus“, mis käsitleb Hermann Hesse muinasjutu abil õnne ja armastuse teemat. Näib, et tähenduslike lugude muusikalisel jutustamisel on suur potentsiaal.

Aintsi muusikas on tuntavalt tajuda ülalkirjeldatud püüdlus kõige tähtsama selitamise poole ning sünkroonsust Silversteini loo jutustuse rütmi ja stiiliga. Kui raamatut lugedes võib ise tempo valida ja loost meelevaldselt kiiruga üle libiseda, siis Aintsi muusikaline tõlgendus seda ei võimalda. Lugu rullub lahti aeglaselt, jättes kuulajale jutustaja öeldud lausete sisekaemuslikuks mõtestamiseks parajalt (alguses isegi liiga palju) aega. Nagu Silversteini teoses ei ole omadussõnu, keerukaid metafoore ega liitlauseid üksteise otsa kuhjatud, nii on ka Aintsi helikeel klaar, otsekui puhastatud. Kõlavad hoolikalt valitud tämbrid ja pillid, mis saavad igaüks õigel ajal iseseisva hääleõiguse. Näiteks sai nautida altflöödi imelist mahedat-värelevat tooni ning eri löökpillide põnevaid kõlavärve. Tekkis mulje kunstniku paletil olevatest puhastest värvidest, mida pole ebamääraseks värviseguks kokku segatud. Ent samal ajal oli pidevalt tunda ka terviklikkust, orkestri omavahelist orgaanilist suhestumist ning eri tämbrite sulandumist tervikuks mingil kõrgemal tasandil. Kavalehe andmetel on Aints kunagi tunnistanud, et muusikaliselt tervikliku eluringi loomine on olnud talle väga inspireeriv, ning kahtlemata on tal selle ülesande lahendamine õnnestunud.

Aintsi loomingu kommunikatiivsuse tase on nüüdismuusika taustal keskmisest isegi märksa kõrgem. Kuulajana on seda võimalik jälgida ning kergelt vastu võtta, tegemata seejuures väsitavat mõistuse pingutust. Valdavalt heakõlaline, lüürilisuse poole kalduv helikeel on kohati filmilik ja mänguline ning toob kaasa lapselikult vaba maailma hoovusi. Valitud tämbrid on pastelsed ja mahedad ning sobituvad hästi „Helde puu“ veidi kurvalt helge, kuid kindlasti mitte raskepärase ainesega. Sümpaatselt mõjusid leidlikud imitatsioonid või vihjed loetavale tekstile, näiteks tiksuva aja ja lehtede sahistamise jäljendamine löökpillidel või okstel kiikumise kujutamine keelpillidel, millega ei ole mindud liiale ning säilisid maitsekus ja esteetiline mõõde.

Mitmetähendusliku sümboolse väljaga puu kujund esineb paljudes lugudes alates hea ja kurja tundmise puust Eedeni aias kuni kas või kontserdi või samal nädalal nähtud noorte debüütfilmini „Kiik, kirves ja igavese armastuse puu“². Igal juhul näib, et inimesele on omane seostada puid millegi igavese, püsiva ja tõelisega. Märkasin, et Aints on oma teoses selle sümboliga samuti dialoogi astunud, kasutades väga palju puupuhkpille, eriilmelisi löökpille, pizzicato’sid keelpillidel jm, mis annavad n-ö puiduse ja maheda, intensiivsest dramaatilisusest kauge kõla.

Huvitavaks kujunes teoses Iris Oja roll. Ootasin millegipärast, et sopran on traditsioonilises mõttes solist, kelle kanda jääb kaalukas osa ning tekstilõikude esitamine. Tegelikult osutus laulja pigem üheks pilliks teiste orkestri­pillide seas. Orkestri keskel istudes ja vaid mõnes valitud kohas lauldes sobitus tema sametine tämber, heas mõttes lihtsa meloodiajoonisega vokaal väga orgaaniliselt tervikusse – üldisse orkestri­tämbrisse. Jutuosa oli jäetud hoopis dirigent Tõnu Kaljustele, kellele sobis see roll nagu valatult. Tema tämbrisse ja kõnemaneeri oleks justkui headus, soojus ja muinasjutulikkus sisse kodeeritud. Võib vaid arvata, millist meisterlikkust nõuab näiliselt nii sundimatu ja loomulik loo jutustamine samal ajal orkestri juhatamisega. Tallinna Kammerorkester mängis oma tuntud headuses: muusikalisse materjali suhtuti tundlikult ja nüansseeritult, üksteise tunnetamine oli väga heal tasemel ning kui interpretatsioon laseb sisul takistusteta esile tulla, siis ongi esitaja igati tunnustust väärt.

Noblessneri valukoda mõjus ettekande kohana väga hästi: see lisas avarust ja oli ühtlasi neutraalne. Taas ei midagi liigset – peaaegu tühi ruum ja erapooletud hallid seinad, lakooniline valguslahendus. Minimalistlik kujundus lubas mõttel vabalt lennata. Tekkis mõte, et põnev oleks olnud näha ka 2011. aastal esitatud koreograafiat, mis oleks minu meelest Noblessneris kindlasti toiminud.

Olen tagantjärele märganud, et siin ja seal kuulen taas mõtteid ja ütlusi, mis haakuvad tihedalt „Heldes puus“ esile tulnud ideede ja väärtustega. Küllap on need tõesti tähtsad praeguses väga turbulentses maailmas. Hiljuti saates „Plekktrumm“ käinud režissöör ja kirjanik Kadri Kõusaar jagas vaatajatega üht Jaan Kaplinski luuletust, mis peegeldab ilusasti ka „Heldet puud“.³ Võtku selle read kokku ka selle tagasihoidliku kirjutise.

 

Anda on parem kui võtta

tulla on parem kui minna

tulla tagasi

koju aia kaevu

värava lehiste

mesilaste juurde

sinu juurde

sinuga endast eemale

endast lahti

enda juurde tagasi⁴

 

1 Inna Grünfeldt, Arvo Pärt: otsides kõiges Ühte. – Virumaa Teataja 12. IX 2018. https://virumaateataja.postimees.ee/6402873/arvo-part-otsida-koiges-uhte

2 „Kiik, kirves ja igavese armastuse puu“, Meel Paliale, 2021.

3 Plekktrumm: Kadri Kõusaar. – ETV2 4. IV 2022. https://arhiiv.err.ee/vaata/plekktrumm-kadrikousaar/

4 Jaan Kaplinski, Valitud luuletused. Koost Märt Väljataga. Varrak 2021, 416 lk.