Algas uus hooaeg

Ardo Västrik, Saale Fischer, Mart Jaanson

Püha Mauritiuse päev Tallinna Filharmoonia hooaja avamine 22. IX Mustpeade majas. Septembrikuu on hooaja avakontsertide rohkuse poolest juba teada-tuntud. On vist paratamatus, et muusikasündmuste ajastamine ja ajastamatus ei ole korraldajatele enam ammu oluline teema. Valiku peab tegema publik ja tegelikult peaksime olema õnnelikud nii selle rohkuse kui kontsertide tuleneva valikuvõimaluse üle. 22. septembril tähistati Tallinnas Mustpeade majas Püha Mauritiuse päeva, millega märgiti ühtlasi Tallinna Filharmoonia hooaja avamist (Mauritius on Mustpeade vennaskonna kaitsepühak ning 22. IX on just Püha Mauritiuse ja tema kaaslaste austamispäev). Pidustused avas lasteseiklus „Aardejaht”, mis oli mõeldud mänguna, kus lapsed lahendasid mõistatusi ja kogusid üle kogu Mustpeade maja aardeid. Järgnes ringkäik Jüri Kuuskemaa juhtimisel: ta tutvustas linnarahvale maja ajalugu ja tegelikult kolmest hoonest koosneva maja kümneid ruume, kuhu kontserdipublik tavaliselt ei satu. Päeva üks üritusi oli Tallinna Kammerorkestri avakontsert, kus TFi kunstilise juhi Eri Klasi käe all esitati Pärdi, Mozarti (Viiulikontserdi solist Anna-Liisa Bezrodny) ja Haydni loomingut, misjärel õhtu päädis „Keskaegsete pidustustega”. Siis tõusid tähtsaks keskaegsed kostüümid, vanu peotraditsioone meenutas taas Jüri Kuuskemaa, restoran Olde Hansa meistrid tutvustasid toonaseid toidutavasid ja pakkusid roogi, soovijad said tantsuõpetaja Julia Christie Amori eestvedamisel osaleda keskaegsetes ringtantsudes ja muusikalist meelelahutust pakkus ansambel Rondellus. Kahtlemata pakkus see väga stiilne pidu osalejatele elevust ja rõõmu.

Kirjutades Mustpeade majast, ei saa mööda minna praegu kestvast omandivaidlusest, mille peaks lahendama kohus. Raske, kui mitte võimatu on üheselt vastata küsimusele, kas oleks õigem tagastada Mustpeade maja vennaskonnale või peaks see jää ma Tallinna linnale, kes on andnud hooned TFi hallata. Loomulikult ei ole ma ju erapooletu, sest Mustpeade maja on viimase paarikümne aasta jooksul olnud see koht, kus on palju kontsertidel käidud ja ka ise esinetud. Juba puht emotsionaalsetel põhjustel oleks selle kadumine kurb.

Olen pidanud ja pean Tallinna Filharmoonia kõige silmapaistvamaks üksuseks Tallinna Kammerorkestrit (TKO). Sellest lähtuvalt oleksin oodanud kavaraamatus kunstilise juhi pidulikku pöördumist, samuti mingit viidet tulevastele kontsertidele ja hooaja tutvustust. Leidsin voldiku lõpust aga kuupäevad sarjade „Salong”, „Kohtumised”, „Püha Mauritiuse barokiõhtud” ja „TAFF Club” kohta (kui mäletan õigesti, siis tutvustati eelmisel hooajal kõiki sarju ühes brošüüris). Pöördusin vastava info saamiseks filharmoonia kodulehele, kus TKOd puudutav on üldse vananenud või puudulik. Leidsin vaid info kontserdi kohta Peterburis (27. IX) ning osalemise puhk- ja löökpillimängijaid ühendavas sarjas „Kahekordne kirg” (1. XI). Kas tõesti kõik? Ka seda tänapäeva infotehnoloogiliste lahenduste juures, kus elektrooniline meedia on odavamaid informatsiooni levitamise viise. Loomulikult ei ole mu eesmärk devalveerida kuidagigi Tallinna Filharmoonia teisi sarju, need on vajalikud ning on tore, et on leitud mitmeid väljundeid. Samuti inspireerib Mustpeade maja, kus on leidnud kasutamist nii Keldrisaal kui Vennaste tuba. Väga tervitatav ning hea näide on maja „täitmisel” ka koostöö Eesti Interpreetide Liiduga, kelle hooaeg pealkirjaga „Helisev muusika …” toimub samuti samas majas (ilmselt on koostööprojekte teisigi). Liiatigi ei ole seni kuulunud klassikalise muusikaga kammerkontsertide korraldamine filharmoonia põhitegevuse hulka, sest pole olnud ju „oma” maja. Siiski tundub pikema perspektiiviga pilk praegusel ajastul lausa elementaarne ja kindlasti see on ka asjaosalistel olemas (see on ju planeerimise eeldus), kuid praegusel juhul ei paista see paraku välja.

TKO kontserdi avateosena kõlas Arvo Pärdi „Orient ja oksident” (2000). Kindlasti ei kuulu see teos teatud närvilisuse efekti ja ootamatute kontrastide poolest kõige tüüpilisemate Pärdi teoste hulka, mis ei vähenda karvavõrdki loo mõjusust. Seekordne esitus tundus veidi aeglane ja rabe. Kuid nõnda ütleb harjumus seda kiiremini kuulata, ilmselt sobib ka nii. Liiatigi tulevad eredamalt esile pillimängijate võimete piirid taluda hoopis teist laadi raskusi.

Kohe seejärel tuli ettekandele Mozarti Viiulikontsert nr 5 A-duur KV 219, solistiks Inglismaal resideeriv Anna-Liisa Bezrodny. Solist, kes tänu viiuldajatest vanematele on otsekui selleks elukutseks sündinud, ei tunne orkestri ees seismisel ja soleerimisel mingit muret: nii hea on ettevalmistus, nii kindel on aluspind. Ning, mis seal salata, väga hea on kuulata. Esitus on alati isikupärane ja võluv (ilmselt alles sellise taseme juures võib maitsest rääkima hakata). Mozarti kontserdi esimene ja viimane osa olid mängulised, peaaegu et ulakad, kuigi see ei olnud mingi tehislik poos ja sobis esitatavaga ülihästi (ilmselt teavad kõik kunagi pilli mänginud inimesed, kui raske on seda kergust saavutada). Aeglane vaheosa aga oli tõeliselt ilus, sundides unustama aja ja koha. Jääb vaid loota, et Bezrodny leiab ikka ja jälle tee siinsetesse kontserdisaalidesse.

Kontsertosa lõpetas Joseph Haydni Sümfoonia nr 52 c-moll. Haydni sümfooniad on justkui muusikalise loovuse ja koosmängu õpitoad. Olgugi et kuulu järgi ei olnud ettevalmistav prooviperiood ajaliselt kuigi soodne (proovitsükli ja kontserdi vahele jäi nädal), tuleb sümfoonia esitust seda enam hinnata. TKO tõestas end taas suurepärase orkestrina, kes on suuteline mängima laia dünaamilise skaalaga, tehniliselt kvaliteetselt ning seejuures väga köitvalt ja muusikaliselt mõttekalt. Ilmselt on läbi mängitud piisavalt palju Viini klassikalist muusikat, vallatakse „koodi” nii suurepäraselt ja vabalt, et dirigenti poleks nagu vajagi. Loomulikult on see ainult näiliselt nii, sest väga palju sõltub kontsertmeistri (Harry Traksmann) genereeritud muusikalistest ideedest, samuti kolleegide oskusest mõista neid peaaegu sõnadeta ning selleks ongi vaja seesugust kogemust. Igal juhul ootame põnevusega järgmisi kontserte.
Ardo Västrik

Muusika on armastuse hääl

Hortus Musicus 40: Andres Mustonen (viiul ja kunstiline juht), Tõnis Kaumann (bariton, löökpillid), Anto Õnnis (tenor, löökpillid), Riho Ridbeck (bass, löökpillid), Olev Ainomäe (pommerid, šalmei, plokkflöödid, duduk), Valter Jürgenson (tromboon), Tõnis Kuurme (dulcian, plokkflöödid, rauschpfeiff), Ivo Sillamaa (klavessiin, orel), Imre Eenma (violone) ja Taavo Remmel (kontrabass). 22. IX Estonia kontserdisaalis.

22. septembril avas Eesti Kontsert uue hooaja täissaali ja tasuta vahuveiniga – ansambel Hortus Musicus tähistas 40 tegutsemisaasta täitumist kontserdiga „Muusika on armastuse hääl”. Kontserdipublikus viibis arvukalt prominentseid külalisi, ansambli kunagisi liikmeid, austajaid.

Pärast suursugust entrée’d, Anthony Holborne’i pavaani ning Anto Õnnise ja Tõnis Kaumanni filigraanselt diminueeritud Monteverdi „Cantate Domini’t” jätkus õhtu väikeste eranditega ülevoolavalt ja -meelikult ilmalikus meeleolus. Mis seal salata, minu kõht oli kahe poolega kontserdi esimeses osas „Euroopa kuninglik kõrgkultuur” tükati ikka hämmeldusest päris krambis. No kas panete kokku kontrabassi ja Claudio Monteverdi? Või laulukesed „Dindirindin” ja „Heigh ho Holiday” Euroopa XVI-XVII sajandi kõrgkultuuriga? Ega ikka ei pane küll.

Veelgi enam, jazzilik drive (Purcelli „Kõlagu trompet”), rokilik viiulikäsitsus (tundmatu hispaania autori „Riu, riu Chiu la guarda ribera”), sõrmenipsud, kellukesed, oo-jee-hüüded moodustasid kirju akustilise ja stilistilise salati. Akadeemiliselt ebakorrektne, kuid kokkuvõttes vägagi amüsantne ja meelelahutavalt esitatud programm, show selle sõna parimas tähenduses. Jälgisin põnevusega, missuguse pulbitseva energia ja (näitleja)meisterlikkusega haaras ansambel kuulaja endaga kaasa, hoidis ja arendas pinget õhtu vältel lausa sümfooniliselt.

Kontserdi teine pool alapealkirjaga „Kuumad idatuuled”, kus kõlas oriendi traditsionaalne muusika, lubas professionaalsest kretinismist välja lülituda ning makedoonia, kreeka, india, krimmitatarlaste ja juutide meloodiaid kogu hingest nautida. Erilisteks kõrgpunktideks kujunesid Anto Õnnise esitatud makedoonlaste „Tri Godini Kate” ja krimmitatarlaste „Khaitarma”. Need laulud tekitasid saalis täiesti erilise, sissepoole pööratud fluidumi, mida ei rikkunud isegi intensiivne saade, nagu juhtus esimeses pooles kahjuks näiteks Purcelli palaga „Muusika viivuks”. Õnnisele sekundeerisid kaunilt juutide meloodiad „Mul on janu” Tõnis Kaumannilt ja „Armurikas issand” Riho Ridbeckilt.

Ansambel demonstreeris suurepärast publiku valdamist, hoides pingestatud pause ja frozen position’id nii, et kellelgi saalisviibijatest ei tulnud mõttessegi valel ajal plaksutada. Seda andunumalt puhkesid ovatsioonid pärast lõpulugu, mõned daamid kargasid isegi püsti ja ansambel esitas kaks lisapala.

Kes meist ei teaks Hortust, igaühel meist on oma (eel)arvamus – ja kas ongi üldse mõtet sõnu raisata fenomenaalse ansambli ühe kontserdi arvustamisele? Kuidas aga on ikkagi nii, et Hortus mängib läbivalt täissaalile, „müüb”?

Majanduslikus mõttes kujutab Hortus endast Eesti muusikamaastikul täielikku turundusimet, hästi sissetöötanud brändi, mida riigi rahalisel toel turustatakse eeskujulikult ka massiturul. Midagi on meil Mustonenilt vist vaja õppida: ameerikalikku mõtteviisi mõelda ja teha suurelt ja julgelt – think big! Seal, kus on nõudlus, tekib pakkumine. Inimesed, plaadiostjad, kõhklevad ja tahavad pärast 40 aastat ajastutruu interpretatsiooni (taas)avastamist Euroopas, pärast kõiki neid Bache, Händeleid ja Vivaldisid, lõpuks ometi midagi MUU D. Ja meie, (vana)muusikud, reageerime. Näiteks mängime VEE L kiiremini neid samu vivaldisid. Nagu Fabio Biondi. Või palkame löökriistamängija nagu Jordi Savall. Või laiendame ampluaad varase Brahmsini, hüpates päris tänapäevani välja. Vähestel privilegeeritutel õnnestub isegi avastada ajahambale vastu pidanud arhiividest-erakogudest täitsa tundmatuid teoseid.

Hortus Musicuse konkurentsieelis seisneb kahtlemata Andres Mustoneni power’is. Selleks et tõmmata käima üks terve vaimne-kultuuriline liikumine, peab olema „kreisi” ja karismaatiline, otsija, riskija, meeldib meile siis tulemus või mitte. Igal juhul on tegemist mingisuguse antidoodiga meie Eesti vanamuusikas, kus akadeemiline kontserdielu näib turvaliselt pendeldavat Bachi „Jõuluoratooriumist” Bachi „Matteuse passioonini” ja tagasi. Kuidas oleks kordki näiteks kas või Telemanniga?
Saale Fischer

… kuid võitis muusika

Kolme muusikalise MTÜ Muusikaühingu Studio Vocale, kammerkoori Voces Musicales ja Tallinna Barokkorkestri hooaja avakontsert: G. Fr. Händeli oratoorium „Aleksandri pidu ehk Muusika vägi” (HWV 75), solistid prantsuse sopran Maryseult Wieczorek, iiri/soome tenor Niall Chorell ja eesti bass Uku Joller, kammerkoor Voces Musicales (koormeister Martin Sildos) ja Tallinna Barokkorkester, dirigeeris Toomas Siitan. 22. IX Tartu Jaani kirikus.

Arvan, et see võis olla 1980. aastate algul, kui käisin Tartu Vanemuise kontserdisaalis kuulamas Händeli ingliskeelset oratooriumi „Alexanderfest”. Imelikul kombel ei mäleta ma tollest korrast mitte midagi muud, kui et laval oli suur orkester ja koor ning kontsert kestis kaua. Nüüd kohtusin selle teosega elavas ettekandes uuesti Tartu Jaani kirikus ja see taaskohtumine oli väga meeldiv.

Kontsert oli väga hoolikalt ette valmistatud, alates Toomas Siitani saatetekstist ja Ave Paesalu suurepärasest tõlkest kavalehel kuni koori distsiplineeritud tõusmiste ja istumisteni ettekande ajal. Vahepeale jäi hulk kaunist ja nauditavat muusikat, mis mõnikord tekitas lausa kujutluspilte. Näiteks kujutlesin avamängu teise poole Andante ajal, kuuldes kandva meloodia suursugust hõljumist saate kohal, kotkast üle kanjoni lendamas.

Niall Chorelli, suurepärase evangelistitämbri, diktsiooni ja väljendusoskusega tenori iga etteaste tegi lihtsalt rõõmu. Ka teine solist Maryseult Wieczorek võlus mind kohe oma imelise aldiliku sopranitämbriga, mida hiljem seostasin 5. salmiga vana testamendi 150 laulust: „Kiitke teda kumisevate simblitega!”. Wieczoreki laulutehnikagi oli meisterlik. Näiteks kontrollis ta oma hingamist sedavõrd, et suutis imelise kergusega esitada pikki barokilikke kordusfraase madalama dünaamilise nivooga. Ainus väike puudus, millele mõtlemas end vahel tabasin, oli tema prantsuspärane inglise keele hääldus. Bass Uku Joller sai selles teoses laulda vähem kui kaks eelnimetatud kolleegi, kuid ka tema tegi seda barokiliku afekti ja tehnilise üleolekuga. Võib-olla paar madalat nooti mõjusid veidi pingutatuna, kuid see segas üldpilti üpris vähe.

Kuulates kammerkoori Voces Musicales, võrdlesin teda mõttes Eesti Filharmoonia Kammerkooriga ning leidsin ainsa erinevusena selle, et EFK bassid on veidi sügavama kõlaga ja häälerühmade soolokohtades on veel veidi ühtlustamisruumi. Kuid tutti-kõla (nt numbris 14 ja 18), häälte liikuvuse (nt fuuga numbris 25) ja lihtsalt särasilmsuse poolest kuulub VM eesti kammerkooride püramiidi tippu. Koor koos dirigendiga nautis ilmselt numbrit 18, mida korrati arvuka publiku tormilise aplausi järel ka lisapalana ning mis jättis kõlama teose ja võib-olla ka kogu avakontserdi moto „… but Music won the cause”(„… kuid võitis muusika”).

Kiidusõnu väärib ka orkester. Pean ütlema, et mulle jättis väga sümpaatse mulje pikk häälestamine pillirühmade kaupa (kontsertmeister Meelis Orgse juhtimisel) teose algul ja eriti enne teise poole alustamist. Tulemuseks oli tõesti väga hea kokkukõla, mis ei jäänud kohati maha ka suvel samas kuuldud Euroopa Liidu Barokkorkestri omast. Väga ilusti mängisid kaks vaskpillimängijat Priit Aimla ja Taavi Kuntu – nii barokktrompetitel kui ka (vist) corno da caccia’tel. Peenelt kõlas keelpillide „vastukaja” 6. numbris ja „toksimine” 12. numbris. Ja muidugi rõõmustas südant Reinut Tepi kongeniaalne klavessiinimäng – nagu alati.

Kuidas võis siis see nii hoolikalt viimistletud muusikapoolteisttund sündida? Muidugi mõista kõigi osalejate ühise pingutuse tulemusena. Siiski uskusin kõiges ära tundvat maestro Toomas Siitani kontseptuaalset haaret – lisaks muidugi tema järjest osavamale dirigendikäele. Pean ütlema, et kontserdile minnes ja veel II osa alguses murdsin pead, miks valiti avakontsertideks Tartu ja Tallinna Jaani kirikus just poolmütoloogilise süžeega „Aleksandri pidu”. Ratsionaalse vastuse andis sellele küsimusele küll Siitani avasõna kavalehel: „Hiljem aga, kui said tavaks oratooriumide esitused kirikutes, jäid Händeli suurteostest repertuaari pea ainult piibliainelised ning „Aleksandri pidu” on üks neist lugudest, mille kaunis sõnum pikaks ajaks teenimatult unustati.” Seega näikse Siitan üritavat (taas)ühendada mitte-piibliainelise vokaalinstrumentaalmuusika sisemist vaimsust ja kiriku vaimulikkust. Jah, muusika juured ulatuvad tõesti sügavale universumisse ja ta suudab selles tõesti palju korda saata, kuid looduna ta lunastust siiski tuua ei suuda.

Nii ma omaette mõtisklesin, kuni ettekanne jõudis lõpukoorini. Siis aga, tajudes järsku dirigendi ja kõigi esitajate siirast rõõmu musitseerimisest, nakatas see ka mind ning ma jäin uskuma oratooriumi viimaseid ridu „ja jäägu meie õhtu praegune / pühaks nii harmooniale kui armule!”.
Mart Jaanson

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht