Aken Põhja-Ameerikasse
Eesti muusika nädal Torontos oli kohanemine kohaliku kuulamiskultuuriga.
Estonian Music Week ehk Eesti muusika nädal 24. – 29. V Torontos.
1940ndate lõpus ja 1950ndate alguses pages Kanadasse umbes 17 000 eestlast. Praegu elab seal neid ligikaudu 24 000, mõningate allikate kohaselt isegi kuni 50 000 eestlast või eestlase järeltulijat. Suurima eesti kogukonnaga linnas Torontos kõlas kuuel õhtul eesti muusika tähistamaks Eesti Vabariigi juubelit. Eesti muusika nädala eestvedajate eesmärk polnud ainuüksi korraldada pidu Kanadas elavatele eestlastele, vaid asetada eesti kultuur sealsesse konteksti. Peale Eesti muusikute esinesid festivalil Kanada artistid ning sealsed tavad väljendusid ka kontserdikultuuris: kui Eestis on kombeks korraldada pigem akadeemilise formaadiga muusikaüritusi kontserdisaalides, siis Torontos anti peaaegu pool festivalikontsertidest džässklubides. Teistsugune kontserdiformaat nõudis esinejatelt kontakti loomisel tavapärasest rohkem pingutust. Toronto publiku tunnetamine – tähelepanu haaramine ja köitmine kontserdi lõpuni – oli Eesti muusikuile raskeim ülesanne festivalil.
Eelmisel sajandil olid väliseesti kogukonnad olulised Eesti kultuuri hoidjad, kuid tollane loomulik ja vajalik kaitsepositsioon lõi kinnise ruumi, kus ei olnud kohta uuendustele. Üks festivali eesmärkidest oli luua side Eesti nüüdiskultuuri ning Torontos elava teise ja kolmanda põlvkonna eestlase vahel. Eesti kultuuri on seal harjutud nägema läbi konservatiivse laulu- ja tantsupeo rahvusliku prisma. Torontos on küll juba kontserte andnud Curly Strings, Ewert and The Two Dragons ja TradAttack!, kuid üldiselt on uuem eesti muusika Torontos elavatele eesti juurtega kanadalastele võõras. Eesti muusika nädal kandis kindlasti olulist sõnumit väliskogukondadele: eesti kultuuri ei pea kramplikult kaitsma, vaid dialoogis kohalikuga püsivad kunstid arenevana. Tänu avatud kontserdiformaadile oli Eesti uue muusika kuulamine värske ja ligitõmbav.
Festivali sihtrühma võib jagada kolmeks: Torontos elavad eestlased, Kanada kultuurihuvilised ja muusikaprodutsendid. Arusaadavalt moodustasid kontsertidel suurema osa publikust eesti juurtega kuulajad. Meelitamaks publikusse kanadalasi, kellel puudub seos eesti kultuuriga, kuid keda võiks eesti muusika kõnetada, astusid festivalil üles ka Toronto koosseisud. Eestist tulnuna on keeruline hinnata, kui nimekad on Kanada artistid, kes olid programmi valitud. Arusaadavalt ei võimaldanud festivali eelarve kaasata Kanada muusika tippe. Kavasse valitud artiste reklaamiti siiski muljetavaldavate CVdega: nimekirjas artistidest, kellega on koostööd tehtud, oli tõepoolest silmapaistvaid artiste, nagu Chet Faker või David Clayton-Thomas. Kuigi pole teada, kui palju Kanada artistid inimesi kontsertidele meelitasid, tundub, et tehti õige valik, sest publiku vähesuse üle festivalil kurta ei saanud. Saalid olid valitud õige suurusega: umbes pool kontsertidest oli välja müüdud ja teistel oli üksikuid vabu kohti.
Esinemine – kas elu või töö?
Festival aitas luua sideme Kanadas elavate muusikutega, kellel on küll eesti juured, kuid puudub otsekontakt Eestiga. Näiteks esimesel päeval kandis Avarus Ensemble ette eesti juurtega elektroonilise muusika helilooja Kara-Lis Coverdale’i teose, kaks korda astus festivalil üles Kaili Kinnon, kelle ema on eestlane; viimasel õhtul esinenud Quartetto Gelato vokalist ja viiuldaja Peter DeSotto on samuti pooleldi eestlane. Kuigi nende artistide seos Eestiga on sümboolne, sest nad ei räägi eesti keelt ega pea ennast eestlaseks, olid nad festivalil sillaks Kanada ja Eesti kultuuri vahel. Toronto kontsertidele lisaks oleks huvitav kuulata neid mitmekülgseid muusikud ka Eestis. Noorele lauljatarile Kaili Kinnonile võiks näiteks vabalt leida koha TMW kavas.
Kanada artistide esinemislaad on avatud. Näiteks Kadri Voorandiga samal kontserdil esinenud Montréalist pärit Elizabeth Shepherd rääkis laval juba pärast esimest lugu oma lastest ning emarollist. Eesti artistide suhe publikuga on tavaliselt distantseeritum. Esinemine on töö – isiklik elu hoitakse tööst lahus. Ei tea, kas asi oli väikses esinemistasus või selles, et festival toimus alles esimest korda ega ole kaugeltki veel nimekas, kuid mõnede Kanada artistide esinemine ja kava mõjus pinnapealselt. Näiteks vokaalselt huvitavate varjunditega džässlaulja Genevieve Marentette küsis laval kella ja see mõjus sõnumina, et lauljatari kava polnud läbi mõeldud.
Kuigi peaaegu igal kontserdil sai kuulata ka mõnda Toronto koosseisu, oli festivali fookus selgelt eesti muusikal. Välismaisel laval esinedes olid Eesti muusikute sõnumid reljeefsemadki kui kodumaal. Eesti artistid astusid üles terviklike ja läbimõeldud kavadega, mitmedki esinesid Kanadas või Põhja-Ameerikas esimest korda ning publikuni toodi parim. Seda ilmselt kahel põhjusel. Esiteks oli Eesti muusika nädal vabariigi sajanda sünnipäeva üks suuremaid ettevõtmisi väljaspool Eestit. Aastaid, võib-olla terve elu oma juurtest kaugel elanud inimestele esinemine on emotsionaalne. Teiseks loodeti silma paista Kanada produtsentidele. Festival andis Eesti muusikutele võimaluse raiuda aken Põhja-Ameerika muusikamaailma, mille mastaap tundub Eestist vaadates tohutu ning ligipääs sellele peaaegu võimatu. Festivalile olid valitud artistid, kes on juba väljaspool Eestit ilma teinud, näiteks Kristjan Randalu ja Maarja Nuut. Akadeemilisemat suunda esindas kammerkoor Vox Clamantis Jaan-Eik Tulve dirigeerimisel. Teiste heliloojate kompositsioone esitas festivali avapäeval Avarus Ensemble, mitmes loos soleeris fagotivirtuoos Martin Kuuskmann. Teised festivalile valitud koosseisud esitasid omaloomingut.
Ühele elamus, teisele katsumus
Kunsti saab alati hinnata kahest vaatenurgast. Kõigepealt artistide ülesastumise sisulise ja muusikalise poole pealt. Kuna olin peaaegu kõiki esinenud artiste Eestis esinemas kuulnud, sain võrrelda nende ülesastumist varasema kuulamiskogemusega. Teine võimalus on vaadelda, kuidas reageerib publik. Eks ole loomulik, et kriitiku arvamus erineb kuulaja omast, kuna juba kuulamispositsioon on teine: üks analüüsib, teine tuli lõõgastuma. Ideaalis kõnetab kontsert positiivselt nii tavalist kui ka muusikaharidusega kuulajat, kuid sellel festivalil läksid need kaks vaadet risti. Kontserdid, mis olid nii tehniliselt kui ka sisuliselt suurepärased või millel oli potentsiaali olla kõrge kvaliteediga, puudutasid publikut vähem.
Sisuliselt mitmekülgseim ja muusikatehniliselt filigraanne oli Maarja Nuudi & HH ning Vox Clamantise kontsert Toronto kuningliku konservatooriumi Koerneri saalis. Huvitav leid oli esitleda neid kahte pealtnäha täiesti erinevat koosseisu ühel kontserdil. Esimeses pooles astus üles Maarja Nuut Hendrik Kaljujärvega. Ootasin kontserdilt midagi viimase albumi sarnast („Une meeles“, 2016), kuid duo tuli lavale uue kavaga, kus on suurem roll elektroonikal. Nuudi loomingut on iseloomustanud kulminatsioonini jõudmine. Teda kuulates on mulle tundunud, et kui luua tehnoloogiat kasutades muusikat laval kiht kihi haaval uuesti, on haripunkti, õhukesest tüsedama poole liikumine paratamatu. See andis võimaluse lasta kasvavatel helimaastikel ennast kanda, ilma et peaks pingsalt vormi jälgima. Torontos kõlanud lugude ülesehitus oli keerukam ning muusika vaiksem ja sisekaemuslikum. Kui Nuut salvestas esinedes mitu erinevat vokaalkihti, siis kokku said need tihti ainult ühe regivärsi vältel, partiide laadid olid keerukad ning kokkukõlad polnud etteaimatavad. Eemaldatud dramaatilisus jättis alles huvitava kontsentraadi.
Pealtnäha tunduvad Vox Clamantis ja Maarja Nuut erinevad. Kontserdi lõpus võis aga tõdeda, et koosseisude tugevaks ühisosaks on kavade läbimõeldus ja artistide eneseküllasus laval. Mõlema ansambli eesmärk on minna süvitsi millegi spetsiifilisega. Vox Clamantis esitas Arvo Pärdi ja Cyrillus Kreegi loomingut vaheldumisi Gregoriuse koraalidega. Koosseisu vokaalne tase oli Grammy-vääriline. Kuulasin neid alles poolteist kuud tagasi Eesti muusika päevadel ning koori kõlaühtsus oli Torontos peajagu üle Tartu Jaani kirikus antud kontserdist. Eriliselt jäi meelde David Langi teose „For love is strong“ („Armastus on tugev“) ettekanne.
Mõlemaid kontserdil üles astunud artiste iseloomustab vagadus – ei satutud endast liiga vaimustusse. Vox Clamantis on kammerkoor ning kordagi ei lauldud kulminatsioonis üle oma võimete. Mõlemad koosseisud tunnetasid laval hästi oma suurust ja selline lähenemine laskis silma paista detailidel. Üldiselt ei astunud Vox Clamantis kontserdil publiku kaasamiseks eraldi samme, kui välja arvata kontserdi lõpp. Lõpuloona esitati Helena Tulve „Ole tervitatud, Maarja“, kus on kaalukas osa solistidel. Ühel hetkel kõlas muusika saali tagumisest otsast: Maarja Nuut laulis soolot, kõndis lavale koori sekka ja nendega liitus Hendrik Kaljujärv. Sellistel žestidel, eriti patriootlikus õhkkonnas, nagu on seda Eesti Vabariigi sünnipäeva tähistamine, on oht mõjuda liiga magusalt. Eks seegi hetk jäi piiri peale, kuid ilmselt oli see mõeldud kohalikule publikule lähenemise katsena.
Kohalik kuulamiskultuur või -kultuuritus
Olen täiesti siiras: mind tõesti puudutas nende muusikute süvenemine laval, see kontsert oli äratundmishetk. Minu suureks üllatuseks järgmistel päevadel sealsete väliseestlaste muljete kohta küsides ei jaganud nad sugugi minu vaadet. Nende meelest olid kõlanud rahvalaulud Maarja Nuudi loomingus hägusad ja kauged, tihti murdetekstiga ning elektroonilisse helivälja segatut oli keeruline kuulamisel mõista. Vox Clamantise kava tundus neile aga liiga ühtlane. Kavaraamatus on nende ette kantud teosed jaotatud kahte tulpa, mis viitab kahele terviklikule osale. Kuigi Jaan-Eik Tulve ei langetanud teoste vahel käsi ja tundus, et ta püüdis pausi teoste vahel hoida nii lühikesena kui võimalik, aplodeeris publik siiski mitmete lugude vahele. Tundus, et Toronto publik pole harjunud passiivse kuulaja rolliga. Osa plaksutas, sest ollakse harjutud vagura kuulamise asemel oma vaimustust välja näitama. Võimalik ka, et aplaus kõikide kompositsioonide vahel oleks eri heliloojate ja ajastute teoste algused ja lõpud selgepiirilisemalt eristanud. Ilmselt oleks see nii mõnelegi kuulajale ära kulunud.
Kuigi eesmärk oli festivalile meelitada Kanada publikut, tundus, et suurem osa kuulajatest oli ikkagi seotud eesti kogukonnaga. Kontsertidele tuldi mitte ainult artistide, vaid sündmuse sümboolsuse pärast. Tekkis huvitav olukord: vaatamata sellele, et enamik publikust mõistis eesti keelt, erines festivalikuulaja kodupublikust Eestis. Toronto eestlased, iseäranis noored, pole eesti uuema muusikaga kursis ja seetõttu tuli artistidel ennast laval kehtestada. Eriti hakkas see silma Lee’s Palace’i kontserdil, mis oli kõige selgemalt suunatud just nooremale kuulajale. Kontserdipaik sarnaneb Tallinnas hiljuti suletud Sinilinnuga: saali ühes otsas on lava ja teises baar. Kontsert kippus piduseks ja elevust oli õhus palju, rahvas oli lärmakas ning esinejatel oli keeruline sellest üle mängida.
Erkki Pärnoja ansambliga Efterglow on ennast Eestis kehtestanud, Torontos aga ei jäänud neil üle muud kui keerata heli põhja, et muusikud veidikenegi ennast kuuleksid ja suudaksid valjust rahvamassist üle mängida. Rolli mängis ruumi kehv akustika, kuid oma osa oli ilmselt sellel, et Kanada noored ootasid koosseisult Ewert and The Two Dragonsi sarnast lähenemist, mis on rohkem popmuusika poole kaldu. Publikust oli kuulda küsimusi: „Millal ta laulma hakkab?“ Ilmselt polnud küsimus ainult instrumentaalmuusikas, vaid tähelepanu haaramisel üldiselt, sest samamoodi pidi läbi lärmi mängima Pia Fraus oma ansambliga. Korraldajate panus korraldada muusikaõhtu vabama õhkkonnaga on tunnustamist väärt, kuid pärast seda kontserti olid Eestist kohale tulnud muusikud põhjusega pettunud.
Edukaimad kohanejad
Toronto eestlasi kõnetas enim Estonian Voices. Maarja Nuudi looming kõlas uudselt ega seostunud nende kuulamiskogemusega, vokaalansambli Estonian Voices esinemine tõi aga publikus esile ehtsa nostalgia: kõlasid selges eesti keeles viited lauludele „Me lähme rukkist lõikama“ ja „Entel-tentel-trika-trei“. Kuigi Estonian Voices saavutas publikuga suurepärase kontakti ja nende esinemine oli igati meeleolukas, polnud ansambli ülesastumise muusikaline külg sama kõrge kvaliteediga: keerukad harmooniad ei häälestunud ja fraaside lõpud olid intonatsiooniliselt harali. Kindlasti oli taas oma osa kontserdipaiga kehvapoolsel helisüsteemil.
Parima tasakaalu publiku kõnetamise ning muusika sisulise kvaliteedi vahel leidis Kadri Voorand oma kvartetiga. Meeletult palju kontserte andev Voorand on artist, keda tasub kuulata ja vaadata just live’is. Ta on erakordse publikutunnetusega. Vastupidiselt Nuudile ja Vox Clamantisele pole tema lavaline olek vaga, vaid pulbitsev ja aktiivselt otsiv. Oli hetki, mil tema etteastumine sarnanes kõige paremas mõttes püstijalakomöödiaga, ilma et see oleks muutunud labaseks. Olen Voorandit korduvalt näinud Eestis esinemas ja tavaliselt ta ei ava ennast laval isiklikul tasandil, kuid väljaspool Eestit esinedes olid Voorandi sõnumid julgemalt esitatud. Näiteks, tutvustades laulu pealkirjaga „Su jaoks – Kuldrenett“, mis jutustab loo naisest, kes sätib ennast mehe jaoks ilusaks, ütles Voorand konkreetselt, et tegemist on feministliku lauluga. On raske ette kujutada, et ta Eesti laval oma loomingule sellise iseloomustuse annaks.
Tulemused ja tulevik
Kõige keerulisem on hinnata festivali mõju Eesti muusika ekspordile. Kuivõrd täitus festivalikorraldajate eesmärk tutvustada Eesti tipptasemel artiste Põhja-Ameerikas ja neile tähelepanu tõmmata? Tundus, et festivalinädalal oli eesti muusika Kanada muusikaajakirjanduses nähtaval kohal. Kadri Voorand andis intervjuu raadios JAZZ.FM91, mis on suurim džässiraadio Põhja-Ameerikas. Vox Clamantise ja Maarja Nuudi kontsert oli korraldatud kahasse kuningliku muusikaakadeemia uuele muusikale keskenduva maineka festivaliga „21C“. Oma panuse andis kindlasti muusikatööstuse seminar, kus said kokku Eesti artistid ja Kanada muusikaprodutsendid.
Pärast Eesti juubeliaastat jääb paljude suurte üritustega õhku küsimus, kuhu edasi. Õhinaga on võetud ette kaalukate ürituste korraldamine, kuid paratamatult nii heldet rahastust järgmistel aastatel Eesti riigilt oodata ei ole. Ilmselt pole täispika muusikanädala korraldamine Kanadaski edaspidi materiaalselt võimalik, aga pikk nädalavahetus võiks tulla kõne alla küll. Festivali kunstiline juht ja eesti muusika ekspordiga tegelev Virgo Sillamaa ütles, et kuigi Eestis on artiste, kes suudaksid kõnetada rohkemat kui ainult kodupublikut, puudub Eesti muusikaprodutsentidel kogemus ja sügavam arusaam, kuidas Põhja-Ameerika turul ennast esitleda. Eesti muusika nädal on üks nendest üritustest, mille võiks korraldada igal aastal, sest esimese Eesti muusikafestivaliga Torontos kujundati mitmekülgne bränd, mis võiks ka edaspidi rikastada sealset muusikaelu ja pakkuda Eesti muusikutele kaua oodatud väljundi Põhja-Ameerikas.