Akadeemiline kvartett Kadriorus
Kontserdisarjas ?Akadeemiline kammermuusika? TALLINNA KEELPILLIKVARTETT 29. V. Maikuu viimane kontsert sarjast ?Akadeemiline kammermuusika? toimus 29. V Kadrioru lossis ja selle sisustas meie staa?ikaim kammermuusikaüksus Tallinna Keelpillikvartett koosseisus Urmas Vulp, Olga Voronova, Toomas Nestor ja Margus Uus. Statsionaarne, aastaid koos töötav ja kontserteeriv keelpillikvartett on õhtumaise kõrgkultuuri kohalviibimise üks olulisematest komponentidest, kui mitte kõige olulisem. Tallinna Keelpillikvartett on meile see märk olnud viimased paarkümmend aastat ning puuduvad tunnused, mis viitaksid tema vitaalsuse taandumisele.
Jaapanist Kanadani on kvartett edukalt tutvustanud oma marki kvartetikultuuri tõsiseltvõetavatel lavadel. 21 tegevusaasta jooksul on koosseisus toimunud aeg-ajalt loomulikult muutusi, kuid mootor ja peaideoloog on muutumatult Urmas Vulp. Urmase ideoloogia on akadeemiline selle sisu kõige täpsemas tõlgenduses nii vormiliselt (repertuaar) kui sisuliselt (interpretatsioon). Repertuaar koosneb kogu ?anri ajaloo tippteostest Haydnist tänaseni, seejuures hetkekski unustamata eesti heliloomingut, interpretatsioon on süvenenud ettekantava teose peensustesse, ei alahinda mingil juhul publikut ega tee talle silma. See seltskond tegeleb järjekindlalt kvartetimuusika põhiväärtustega, mis tänapäeva kirjus ja kiirelt muutuval kultuurimaastikul tekitab ja säilitab hinges turvalisuse. Kvartett ei hellita kodumaist publikut etteastete rohkusega, küll aga kvaliteediga.
Kadrioru kontsert oli eespool öelduga heas korrelatsioonis. Ettekandele tulid ?anri alustalad Haydn ja Mozart, kelle teoste vahele kindlasti parima valikuna sobis Pärt. Joseph Haydni ? maailmarekordimees minevikust sümfoonia- (104) ja kvarteti?anris (77) ? Kvartett D-duur nr 31 op. 65 on tõenäoliselt just see kvartett, mida tunnevad kõik, kel sarnase muusikaga üldse ja kunagi suhe olnud, sest seda nimetatakse ?Lõokeses?. Mida tuntum, populaarsem on heliteos, seda harvemini esineb teda kontserdikavades ? see on tänase päeva märk, kui Klassikaraadio soovikontserdid välja arvata. Tallinna Keelpillikvartett ei karda seda trendi.
Kadrioru lossisaali akustikast on vist küll alati juttu olnud, kui sealsed kontserdid kõne alla tulevad. Keelpillikvartetile soodne miljöö ei ole üldse ilma karideta. Ka selliste kogemustega kooslusel võttis see saal vähemalt I osa Allegro moderato ekspositsiooni võrra aega enne, kui kõlaline tasakaal paika pandi. Seda tuleb võtta tunnustusena, sest ei ole üldse harvad juhtumid, kui seda tasakaalu otsitakse ja ei leitagi. Kvarteti uus liige t?ellist Margus Uus on kohanenud ansambli akadeemilise maneeriga rahuldavalt ning aeg ja lavakogemus on need tegijad, mis loomingulised impulsid valla päästavad, potentsiaalsete näitajate valik on selleks rikkalik. ?Lõokese? ettekanne tervikuna oli meisterlik ja mõjus mõnusalt eluterve kevadekuulutajana.
Tallinna Keelpillikvartett on, küll kontrollimata andmetel, aga suure tõenäosusega, ette kandnud kõik, mida Arvo Pärt on ette näinud kvartetile esitamiseks. Seekordne teos oli ?Psalom? (1986), mis sobis Haydni ja Mozarti D-duursete suurteoste vahele, nagu oleks selleks otstarbeks loodudki. Ei maksa üldse kahelda, kas üleminek kergemeelselt Haydnilt tõsimeelsele Pärdile oli hästi süvenenud ? oli küll! Minu väide, et Tallinna Keelpillikvartett ei tee publikule silma, peab paika ka kava konstruktsioonis. Kindlasti oleks efektsem plaan olnud alustada Mozarti Kvartetiga D-duur KV 575 ja lõpetada Haydni virtuoosse Finale. Vivace?ga, kuid ?akadeemikutele? on olulisemad sisulised väärtused ja asjatundlik publik oskab seda hinnata. Vastastikuse mõistmise märgiks esitati lisapalaks Menuetto. Allegretto sama autori kvartetist KV 590.
Tallinna Keelpillikvarteti möödunud heatasemeline kontsert süvendas minus soovunelmat näha ja kuulda veel selles elus regulaarset, puhast ja lahjendamata keelpillikvarteti kontserdisarja heas kammersaalis, milleks seesama lossisaal sobib Tallinnas parimal viisil.