Ainomäe galakontsert Kadriorus

Toomas Velmet

Olev Ainomäe (oboe) juubelikontsert Kadrioru lossis 19. IX, kaastegevad Anne­mari Ainomäe (viiul), Silver Ainomäe (t?ello) ja Ivo Sillamaa (klaver, klavessiin, orel). 19. IX tähistas piduliku galakontserdiga oma 50. sünnipäeva oboekunstnik ja pedagoog Olev Ainomäe. Ainomäe kunstnikutee on kulgenud läbi ERSO, Eesti Raadio kammerorkestri, Hortuse Musicuse ja praegu on ta rahvusooper Estonia oboerühma kontsertmeister. Häid ja väga häid oboemängijaid kasvatab Ainomäe muusikaakadeemias.

Olev Ainomäe artistlik vilumus tuleneb eel­kõige tema kahekümneaastasest lavakogemusest üle kogu maailma Hortus Musicuse liikmena, lisaks barokkoboele on tema käes nähtud kuuldud kõikvõimalikke renessansspille. Galakontserdil demonstreeris Olev Ainomäe oma võimekust seekord siiski tänapäeva oboel, esitades Vivaldi, Mozarti ja Alessandro Marcello suurteoseid sellele instrumendile. Oboemäng on raske füüsiline tegevus ? kontserdil võis kuulda ka Bachi, Rahmaninovi ja Schumanni loomingut.

Tähelepanu väärib aga see, et ka nende autorite teosed said ette kantud ikka Ainomäede poolt, selle eest hoolitsesid Annemari Aino­mäe (viiul) ja Silver Ainomäe (t?ello). Et nii laialdase repertuaari esitamine nõuab kõrgkvaliteetset organisti, klavessinisti ja pianisti, siis on selleks võimeline ainult Ivo Sillamaa. Millegipärast üldse ei hämmasta, et Sillamaa on süvenenud oreli- ja klavessiinimängu peensustesse, vaid hoopis tõsiasi, et süvenemine ei ole toimunud tema pianismi arvelt. Eesti on olnud rikas võimekate pianistide poolest läbi aegade, kuid olen kindel, et kui pakkuda neile võimalust valmis olla ühekordseks ettekandeks Rahmaninovi ?Eleegilise? trioga, ei kosta sugugi massiliselt hüüdeid: ?Mina, mina!? Rahmaninovi klaveritriosse ?Eleegiline? ei saa suhtuda kuidagi teisiti kui klaverikontserti ning viimati kuulsin seda teost 40 aastat tagasi meie aegade vaieldamatult rahmaninovlikema pianisti Eugen Kelderi esituses. Arvestades asjaoluga, et pikaajaline mälu on ilustava toimega, olen veendunud, et Sillamaa esitus on samaväärne püsimaks mälus järgmised 40 aastat. Samas tuleb nentida, et ei mäleta, kes olid Kelderi partnerid trios, aga võrdselt romantilise energiaintensiivsusega Annemari ja Silver Ainomäe olid nüüd küll Sillamaad väärt.

Tean, et minu arvamus on subjektiivselt kaldu ja otseselt seotud isikliku tegevuse ampluaaga, kuid mul on ju ikkagi konstitutsiooniline õigus oma arvamusele ja see kõlab nii: palju põnevat nii detailides kui tervikus oli kuulda kõigis ettekandele tulnud teostes, kuid eriliselt tark oli kavva lülitada Rahmaninovi ning Schumanni (?Adagio? ja ?Allegro? t?ellole ja kla­ve­rile) oopused, mis andsid kontserdile eheda galasära.

Kontsert algas aga mõnusbarokse Vivaldi Sonaadiga C-duur viiulile, oboele, orelile ja t?ellole, kus tegijateks veenvalt sobitatud viiuli- ja oboetämbrid ning tähelepanu nõudvad orelirepliigid. Kui suur on Silver Ainomäe continuo-kogemus, ei tea, kuid siin kippus ta esialgu asjatult esile tükkima, mis taandus hiljem, s.o Marcello oboekontserdis omale kohale. Annemari Ainomäe esituses järgnes Bachi Chaconne Partiitast d-moll, kus selge täpsusega oli jälgitav konstruktsiooniline laskuv bass kogu teose ulatuses, aga üldmulje pisut mustvalge, eriti dünaamilises plaanis.

Mozarti Oboekvartetist F-duur sai esimese kontserdipoole väärikas kulminatsioon, kus juubilaril oli võimalus demonstreerida nii individuaalset kui ansamblimeisterlikkust täie rinnaga. Pidulik kontsert lõppes nii Alessandro Marcello kui ka oboerepertuaari populaarseima teosega, Kontserdiga d-moll oboele ja keelpillidele. Miski ei sobi ju paremini Kadrioru lossi pühapäevaõhtusesse miljöösse kui just see barokipärl oboekunstniku Olev Ainomäe esituses. Ainomäede pereklann on võimas nähtus eesti muusikas.