Ahjusoe ooper – moodne, ent mitte paroodne

Kui laulupeo tuleku teema lõikab kahe tunni pikkuseks Rein Veidemanni mõõtu ekspert, tuleb kahetseda ainult ajanappust.

LOONE OTS

Emajõe ööbikud“, Tartu Uue teatri kammerooper laulupeo sünnist 7. VI (esietendus). Libretistid Rein Veidemann ja Leelo Tungal, helilooja Alo Põldmäe, lavastaja Ivar Põllu, kunstnik Kristiina Põllu, valguskunstnik Rene Liivamägi, muusikajuht ja dirigent Markus Leppoja. Osades Maria Listra, Oliver Kuusik, Märt Jakobson, Rasmus Kull, Atlan Karp, Simo Breede, Eva Maria Shepel, Karl-Markus Kaiv. Tartu Noortekoor (dirigendid Riho, Kadri ja Markus Leppoja), Tartu keelpillikvartett, Ursula Chillaud (saksofonid), Andre Hinn (klaver), Heigo Rosin (löökpillid).

Müüt saanud muusikarüü. Kas muusika on see, mis eesti rahvast ühendab, küsib Koidula teose õnnelikus lõpus. Küllap vist. Alo Põldmäe on just koorile kirjutanud väga kenad meloodiad. Mis ongi õige, kuivõrd kõneleme laulupeost. Tartu noortekoor (dirigendid Riho, Kadri ja Markus Leppoja) suudab köita publikut isegi palja­jalu ja takurõivais. Neid on ilus vaadata ja nad kõlavad ühtviisi hästi nii sega- kui ka sellest lahku löödud meeskoorina. Instrumentaalmuusikat teevad neli daami (Kristel Eeroja-Põldoja, Kadri Palu, Kadri Rehema ja Reet Mets) ehk Tartu keelpilli­kvartett, kelle kõrval on klaver (Andre Hinn), löökpillid (Heigo Rosinale aitäh eriti magusate marimbasoolode eest) ja mitmel saksofonil ühtmoodi andekas Ursula Chillaud. Dirigent ja muusikajuht Markus Leppoja lööb lahti Loo.

Kui plakatil on lilla pääsuke ja roheline Koidula, sinimustvalge keel suust väljas, ootad midagi raju. Aga kõik on ontlik ja kombekas. Libretist Leelo Tungla tekst pakub näpuotsaga nalja ning vaimustab värskete riimidega (miski – riski – kompromisski jms). Aariate ja kooride vabalt voolav tekst on väärtus iseenesest. Aga Lugu …

Kui laulupeo tuleku teema lõikab kahe tunni pikkuseks Rein Veidemanni mõõtu ekspert, tuleb kahetseda ainult ajanappust. See võtab autoritel karmi käega kraest kinni, viib teelahkmele ja nõuab: kumma valite? Kas ühe sügava Emajõe või madala, kuid paljude harudega delta?

Loojad on valinud delta, aga sellel on omad ohud. Tahe rääkida ära enam-vähem kogu kõrgärkamisaeg, peale selle aaria Koidula kui naise elumuredest, asetab kogu rõhu teabele. Karakterid jäävad seetõttu pelgalt ikoonideks. Müüdimurdmise mõttes on lavastaja ja kunstnik andnud neile kohati väga ootamatu välimuse, aga suuri isiksusi napib. Me ei oima, miks just need inimesed olid nii võimsad, et suutsid luua rahvuse kõige ajaloo ja tulevikuga tükkis. Ootaks, tõepoolest ootaks heeroseid ja heroiini, aga laval on ainult meeldivad filistrid – ükskõik kui suuri sõnu nad laulavad. Kammerooper, seda küll. Aga kammerkarakterid?

Dramaturgia eeldab konflikti. Näeme seda hillitsetult – I vaatuses Harryt (Rasmus Kull) ja Rosenthali (Simo Breede), kes usuvad eestlaste saksastumist. Jakobson astub neile vastu küll, aga mõnus karvakitkumine ei jõua alatagi, kui tubli Koidula (Maria Listra) tülitsejad ära lepitab. Koidula suure aariaga riivatakse naise staatust ühiskonnas ja uuritakse, kas naine peaks taluma rumalat abikaasat. Seda infot teame aga kirjandustunnist liiga hästi, et need küsimused üllataks. Õnneks jõuab enne vaatuse lõppu kohale pärispaha ise ehk pastor Willigerode (Atlan Karp) ja saab tekkida uus konflikt.

Teiseski vaatuses ei lähe konflikt käima, isegi Willigerode tagasitulek lõpeb mahedas mažooris. Nii jääb Lugu kindlalt eepiliseks ja palju vähem dramaatiliseks. Infovoo seedimiseks ja salvestamiseks jääb liiga vähe aega. Kuid info vahendajad on nägusad ja tegusad.

Oliver Kuusik Jannsenina on väga hea tenor. Nii hea, et esimese hetke küsimus, miks laulab isa ja Postipapa partiid just tenor, unub kohe ära (tegelikult selge, miks – kangelane ju).

Henry Griin

Koidula Maria Listra esituses vastab lavakuju nõuetele, silmailu jätkub, mäng ja eriti miimika jäid siin-seal veidi ooperlikeks, kuid saavad järgmistel etendustel kindlasti pooltoone juurde. Vokaalne ettevalmistus ei jäta soovida. Hääl oli väga hea keskregistris, kõrgetel nootidel aimus metalli.

Huvitav Eugenie (Eva Maria Shepel) lõi usutava Kirche-Küche-Kinder-nivoo neiu, kellele õe vaimsed püüded võõrad. Temagi hääl ja lavaoskused leidsid kasutust vaid ooperi esimeses pooles. Selle põhjal tekkis mõtteid, kuidas ta sobiks järgmisse kultuuriloolisse ooperisse näiteks Liina Reimanina.

Oliver Kuusik Jannsenina on väga hea tenor. Nii hea, et esimese hetke küsimus, miks laulab isa ja Postipapa partiid just tenor, unub kohe ära (tegelikult selge, miks – kangelane ju). Kuusik ei sarnane ajaloost tuntud Jannseniga, kuid on loomulik ja vaba.

Märt Jakobson, kes laulab oma nimekaimu, on kõrgel tasemel professionaal, kelle roll võiks olla isegi mahukam. Siis kasvanuks dramaturgiline vastukaal Jannsenile, aga ka Hurdale.

Kunileid (ikka seesama Rasmus Kull) on lavastaja salarelv, mis võtab publiku hingetuks kohe ilmumise esimesest hetkest peale. Plastiline ja ehe, oskab ta silma paista nii koorijuhi kui ka orjanäidisena.

Atlan Karbi Willigerodel on samuti suurepärane vokaal. Ta kehastab rõhutatult karmi ja erapoolikut pastorit. Imestad, et laulupeomõtet nii jõngalt tauniv mees teeb korraga täispöörde – aga tegi elus ka, nii et see mõistatus on juba poolteist sajandit vana.

Kahju on kõrvaltegelastest. Mõned rollid võinuks üldse välja jätta või anda vähemalt üks võimalus end misanstseenis meeldejäävaks mängida. Kui Wirk­haus (Karl Markus Kaiv) tuleb lavale, ütleb oma nime, paneb pasuna maha, istub ise kõrvale ja jääbki nii, siis on raske näha tema sidet tervikuga, vajadust, et ta oleks kohal millegi muu kui poliitkorrektsuse pärast – et keegi ka puhkpille meenutaks. Loodad küll, et kui pill on I vaatuses laval, siis ehk teeb ta II vaatuse lõpuski mõne törtsu, aga ei. Sama hull on Hurda (Simo Breede) lavasaatus: tema lausub haridust nõudes II vaatuses mõne fraasikese ja jääb taas tummaks. Breedel on õnneks teine osa veel – I vaatuses mängib ta Heinrich Rosenthali.

Lavastaja Ivar Põllu on teinud uhke töö, mille nimel tasub pärast etendust austuse märgiks püsti tõusta. Sisse toodud põliselanike (indiaanlased) ja orjade (mustad) motiiv loob igatsetud üllatusmomendi. Hea leid on kapirida, kust leitakse kõike, keisripildist rahvuslike vööde-särpide-tanudeni (palun lõigake järgmiseks etenduseks särpidelt valged firmamärgid ära, eks!). Kui järele mõtlema hakata, on väga väikesed asjad väga olulised – Koidula, kes passitab pähe Muhu pruuditanu, alt valgustatud klaaslaud, millele laotub sõnumileht kui vaimuvalguse allikas, tinglike Posti­meeste valged lehed, kuhu nagu Eesti saatusessegi võib kirjutada mida tahes. Treppidest ja kas või rööbas­puudest võetakse maksimum. Ilus on sümboolne hetk, kui Jannsen hakkab (staatuse-, taeva-, dirigendipuldi?) redelil tõusma ja Willigerode talle vastu astudes trepist laskuma, kuni ollakse võrdsed.

Ansambel mängib ühtlaselt, liigub nii palju, kui ahtake lavaruum võimaldab, ja püüab kaasata publikut mõlemal pool keskset mänguvälja. Suurema osa ajast ollakse profiilis ja istutakse laua taga, aga see on kontseptsiooni küsimus. Mõned ebaloogilised pisiasjad (tahtlikult tahumatu Jakobson suudleb Lydia kätt, vana kooli luterlane Willige­rode lööb risti ette) ei häiri. Põnevalt hakkab tsaari ja helilooja nimede vahel võnkuma Kunileiu laulu lõpurida „Au Aleksandril igavest“.

Südamest tahan kiita kunstnik Kristiina Põllu tööd. Napid vahendid, aga palju ilusat tulemust. Lavakasti ehitatud roigasaed, linased krinoliinid, kadakast Rosenthali vikerkaareruuduline kuub või Jakobsoni habet asendav tätoveering on vaid mõned näited. Tunnustust väärib ka valguskunstnik Rene Liivamägi, kelle käe all sünnib mitu efektset lahendust.

„Emajõe ööbikute“ muusikaline ja sõnaline väärtus on väljaspool kahtlust. Vägisi tuleb pähe: kui hea pedagoogiline materjal! Kui tore oleks sõita lavastusega mööda Eesti linnade koole ja noortele ärkamisaega õpetada! Kõik kuulsad fraasid, nagu Jannseni „Ma sündisin siis, kui eesti rahva priius oli nelikümmend päeva vana“, öeldakse välja. Kõik tuntud laulud, mis algavad sõnapaariga „Mu isamaa …“ (õnn ja rõõm, minu arm, nad olid matnud) lauldakse ette ja kõnetavad. Vähem mõtled: ohoo, milline uus ja huvitav lähenemine. Konservatiivsus on kindlasti seotud lugupidamisega teema vastu.

Laulupeo ja selle sangarite iluks ning auks on tehtud tubli töö, mis rõõmustab kindlasti kõiki vaatajaid. Nii teos ise kui ka lavastus vastavad märksõnadele „väärikas“ ja „positiivne“, mida on meie ajal ja meie teatris üpris vaja.

P.S Eesti keele aasta puhul on kava koostaja(d?) loonud ka ilmeka sõna asendamaks senist ametinimetust „avalike suhete juht“: kumulooja. Palju õnne!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht