Absoluutset tippu seekord ei olnud

Tiia Penjam

Ants Soots ja Merike Toro XII Eesti kammerkooride festivalist 13. ja 14. IV Türil A-kategooria kooride võistulaulmisest ANTS SOOTS: Veel mitugi koori, kes võinuks sellel konkursil A-kategoorias üles astuda, tänavu kahjuks ei osalenud. Seetõttu ei avanenud pilt meie kammerkooridest päris täiuslikuna. Üsna hea mulje jäi kavadest, leidus korralikke katsumusi. Sümpaatne on, kui endale seatakse suuri eesmärke ja tõsiseid ülesandeid. Mõned teosed käisid võib-olla ka natuke üle jõu. Või kui mitte – jõukohasust tunnetavad koor ise ja dirigent kindlasti paremini kui kõrvaltvaataja –, siis oli asi vahest viimistletuses. Igal juhul tekkis siin-seal tunne, et valitud teos on nii helikeelelt kui ka vokaalselt võimete piiril, mis teadagi toob kaasa ebakindluse. Jäi mulje, et repertuaar vajanuks kohati aeglasemat sündimist ja põhjalikku küpsemist. See oligi peamine põhjus, miks tulemuste reas mõni koor ehk natuke kriimustada sai. Üldisel taustal eristus segakoor Huik!. Mitte küll täiuslikuna ja teisi endast kaugele maha jättes, aga neil oli siiski kõige rohkem pakkuda seda, mis loob korraliku konkursiesinemise: tehnilist kindlust, korralikku artikulatsiooni, ansamblit ja vokaali. Ka ettekandeline külg, faktuur ja üldse kogu muusikaline toonus oli neil teiste kooride omast kindlam. Rohkem oli tehtud tööd viimistlemisel – või vähemasti peegeldas koor seda. Ehkki ka sellel kooril oli häälestuspraaki (Henry Purcell, „Psalm 102”, ka Lorca süit). Siiski tundus see nende puhul juhuslikum ja episoodilisem ega kahandanud palju üldmuljet. Teistel oli rohkem intonatsioonilist ebakindlust ja halba häälestust, mis sai justkui valdavaks ning mõjutas tervikpilti, näiteks Tallinna Kammerkoori oma. Tallinna Kammerkoor on varasemaga võrreldes, nagu mäletan, kõlaliselt ja vokaali rikkuselt kasvanud, ka sopranivaegusest on üle saadud, aga häälestuse ebakindlus ja üksikute häälerühmade soolodes kõlanud vokaal reetis vajakajäämisi. Võib-olla ei olnud ka kavavalik kõige õnnestunum. Vic Nees ja Cornelius on küll eri ajastu heliloojad, nende konkursile valitud lugude dramaturgias ja harmoonias on aga mingi sarnasus, mõlemad jäid natuke episoodide summaks: teos algab elavalt, aktiivselt, miski hakkab sündima – aga lõpuks ikkagi ei teki kaasakiskuvust, korralikku tervikut, muusika jääbki „reaks”.

E STuudio kammerkoori kogu olemus on korrektne, küllalt selge faktuuriga. Võib-olla vokaal on natuke kitsakõlaline, naturaalsevõitu. See piirab võimekust: koor läheb ruttu pingesse ning siis juba kannatabki nii esituse hääleline kui ka ettekandeline külg. Omamoodi vapper tegu oli Tõnu Kõrvitsa „Minu hing, oh ole rõõmus” kavvavõtmine – ja sellega hakkamasaamine: Kõrvitsa teosest oli koor rohkemgi üle kui mõnest teisest. Veel kord, kogu nende kava oli korrektne, aga natuke väljendusvaene. Tuli ette ka häälestuse praaki.

Head Ööd, Vend oli suutlikkuselt ehk kõige rohkem segakoori Huik! tasemel. Kui varem on nende repertuaarivalik võistlustel jäänud kuidagi üheplaaniliseks, siis nüüd oli kava mitmekesisem. Sisaski „Benedicamus” oli hea leid, aga esituse kvaliteedile oli minu ootus suurem. Isegi Pärt Uusbergi enda teos („Kyrie”) ei veennud koori kõlalt ega viimistluselt. Bruckneris („Os justi”) juhtus liiga palju häälestuse praaki. Kohustusliku laulu (Pierre Passereau, „Il est bel et bon”) tempo oli natuke loid, see tegi esituse vähe karakteerseks. Eeldanuksin, et see koor on väljenduslikum, veenvate kulminatsioonidega. Kahjuks ei olnud, toonus jäi natuke lahjaks.

Suisapäisa lauljate potentsiaal ei ole ilmselt nii suur nagu segakooril Huik!, Head Ööd, Vennal ja ka Tallinna Kammerkooril, tase pole nii ühtlaselt tugev. Siiski on koori kõla varasemaga võrreldes küllalt kultiveeritud, edasiminek on ka vokaalirikkuses – just naishäältel. Naiskoor oli tunduvalt parem kui meeskoor, osa mehi reetis end halva häälestusega. Eriti „Õhtulaul” vajus ära. Jälle sama probleem: kui halb häälestus pole juhuslik vääratus, vaid saab valdavaks, hakkab see segama. Per Nørgårdi „Wiigen-Lied” nende kavas oli suur julgustükk, kuid saadi päris südilt hakkama.

TTÜ kammerkoori reaalne lauljapotentsiaal ei ole kahjuks piiritu. Kindlasti on see koor varasemaga võrreldes edenenud, kuid valitud repertuaari jaoks jäi võimalusi väheseks. Kava oli vinge ja huvitav, oli väga häid dirigendipoolseid taotlusi, iseasi, kui palju koor suutis neid kvaliteetselt realiseerida. Tõsi, näiteks Griegi „Ave Maris Stella’s”, mis on romantiline ja näiliselt lihtsam stiil, oli muusikale allajäämist tihtipeale enamgi kui mujal.

A-kategoorias oli kokkuvõttes häid kavu. Oli noori dirigente, kes töötavad raskete kavadega ja saavad nendega hakkama. Olid noored kammerkoorid, kelle suutlikkus, nagu ka tulemustest mõneti näha, ületab isegi väljakujunenud, küpseid koore. Kuid kokkuvõttes oleksin jäänud rohkem rahule, kui tase oleks enam tiirelnud segakoori Huik! ümber, sellele lähemal. A-kategooria kvaliteeti konkursil päriselt polnud. Kohati, jah, oli mõjuvaid hetki ja esitusi, aga kogu kavaks seda ei jätkunud.

A-kategoorias tahtnuks näha, et kaalukeeleks saavad eeskätt interpretatsioonilised nüansid, et kõik kuus või vähemasti neli-viis koori on suhteliselt samaväärselt head ega võistle selles, kes teeb vähem praaki. Eeskätt tekkis küsimus, kui lõpuni on mindud kava viimistlusega igas mõttes: ettekandeliselt, kooritehniliselt, hääleliselt. Mõne raske teose puhul tahtnuks teada, kui küpseks see ikkagi on saanud. Aeg-ajalt kerkis kahtlus, et päriselt vist ei ole.

B-kategooria kooride esinemisest ja grand prix’ voorust

MERIKE TORO: Koorides on rohkesti noori lauljaid. Nagu ütles Mikk Üleoja: vaimne kultuur on habras, seda tuleb taasluua iga päev. Seetõttu teeb siirast rõõmu, et just noored on pühendunud koorimuusika viljelemisele sellisel tasemel, mida konkursil võis kuulda. Rääkimata kooride liidritest – noortest ja tublidest dirigentidest, kelle hulgas on üle aastate palju mehi, ka silmapaistvalt häid. Südisid noori koorijuhte saab kokku terve nimekirja: Kaspar Mänd, Anna Ehrenberg, Pärt Uusberg, Kuldar Schüts, Ksenija Grabova, Ilmars Millers, Kaido Tani, Sander Tamm jt.

B-kategooria konkurss oli küllalt ebaühtlane, kvaliteedierinevused tavalisest tavatuni olid kohati lausa ehmatavalt suured. Vokaalselt ja üldse kooritehniliselt oli teistest peajagu üle EELK Püha Vaimu kiriku kammerkoor Crede. Tunda oli tugev hääleseade, mis võimaldas ennast esitatavas üsna vabalt realiseerida. Sander Tamme töös tuli esile aus suhtumine helilooja taotlustesse, partituuri täpne järgimine. Koos omapoolse läbitunnetatud interpretatsiooniga andis see kõik kokku tulemuse, mida võinuks julgelt pakkuda A-kategoorias.

Ülejäänud koorid vastasid „ehedamalt” B-kategooria tavatasemele, kuid sealgi võis näha silmapaistvalt head dirigenditööd. Eeskätt pean silmas kammerkoori Solare: Elo Üleoja suutis oma koorilt välja võluda esituse, mis pani kuulama ja paiguti lausa lummas. Missugused meeleolud ja värvid koorilt, kelle vokaalne potentsiaal seda justkui oodata ei lubaks! Žürii liikmena oleksin mina dirigendipreemia määramisel andnud oma hääle Elo Üleojale, mõeldes sellele tööle, mida nõuab niisuguse tulemuse saavutamine kõige tavalisemate harrastajatega. Tõsi, tehtud tööd ja tulemust tunnustas B-kategooria III koht kooride reas, kellest nii mõnegi vokaalne suutlikkus võimaldanuks enamat, nagu näiteks kammerkooridel A.Le Coq ja Musamari.

A.Le Coq on koor, kellel on arvestatav vokaalne potentsiaal, kuid esituses jäid dünaamilised nüansid välja arendamata, domineeris ühetaolisus ja „otselaulmine”. Vokaalsed vajakajäämised peegelduvad paratamatult intonatsioonis, esitus ei olnud puhas. Musamari segakoor tuli välja tunnustamisväärselt keeruka kavaga ning sai sellega ka üldjoontes hakkama. Võib-olla pingutas natuke liiast – püüdis üle. See tõi kaasa kramplikkuse, see omakorda kooritehnilisi vajakajäämisi.

Samuti III koha pälvinud EBSi kammerkoor näitas ennast parimast küljest selles, mis neile meeldib ja sobib. Selle koori tugev külg tuleb esile pigem rütmimuusikas kui klassikalises koorilaulus. Nii-öelda oma asja esitasid nad nautides ja kindlalt, eristudes kõikidest teistest kooridest. Kahvatumaks jäi kohustuslik laul (Mart Saar, „Vihmakõne, vellekõne”).

Oli ka koore, kus intonatsioonist hälbimised ja vokaalne ebaühtlus oli valdav, see muutus pikapeale lausa häirivaks. Kena ansamblit näitas aga segakoor Endla, kelle tehnilisele esitusele polnud põhjust etteheiteid teha, kuid tulemus jäi verevaeseks, ühetaoliseks. Vähe oli kontraste, kava justkui valgus kokku, ehkki muusika seda ei eeldanud.

Tasemelt ja esituselt ei eristunud kuigivõrd Tabasalu kammerkoor ja Kapa-Kohila kammerkoor. Mõlema puhul jäi kahjuks mulje, et vajakajäämised algavad dirigenditööst: partituurilugemisest, interpretatsioonist, vokaaltehnilistest taotlustest. Kammerkoori Camerata Universitatis kava valik, ehkki see teistest eristus, ei olnud võib-olla kõige õnnestunum koori võimekuse näitamiseks. Visuaalsus „Ingerimaa õhtute” esitamisel ei kata vokaaltehnilisi puudujääke, pigem toob need rohkem esile, nõudes lauljatelt tähelepanu liiga suurt jaotamist.

Mõni sõna ka kohustusliku laulu „Vihmakõne, vellekõne” ettekannetest. Tõlgendusi oli igasuguseid. Valdavalt oli järgitud küll tempolisi, agoogilisi ja dünaamilisi märkusi, mida Mart Saar on rohkesti nooti kirjutanud, kuid rahvaluule sõnum jäi paljudel juhtudel tagaplaanile. Keskendumine üksnes nooditeksti formaalsusele andis tulemuseks tantsulisi esitusi, mis läksid lausa vastuollu vaeslapse tekstiga, millele muusika on kirjutatud. Veenvaim esitus oli Credel ja Solarel.

Seekordse võistluse grand prix voor ei olnud nii ühtlaselt tugev, nagu mõnikord on olnud. Ainus hetk, mis lõppvoorus mul hinge kinni tõmbas, oli Pärt Uusbergi „Psalm 121” kammerkoori Head Ööd, Vend esituses autori enda juhatusel.

Vähemasti võitjalt – segakoor Huik! – eeldanuks laitmatut esitust, paraku ei olnud see päris nii nendegi puhul. Tundus ka, et lõppvõistluse pinges ei mõjunud koorile hästi dirigendivahetus selles voorus.

Võimalik, et favoriidid olid rohkem keskendunud edasipääsule ning esimese vooru kava ette valmistades töötasid sellega ehk pisut GP-lugude viimistluse arvelt. Jäi mulje, et paras aeg lisaharjutamist oleks lõppvooru üldpilti märgatavalt parandanud.

Lõpetuseks tahan kiita ettevõtmist ennast. Iga kahe aasta tagant pole sellist konkurssi kerge korraldada, kuid kooridele on see väga hea võimalus end lühikese aja tagant taas proovile panna, oma taset edasi viia ja teistega võrrelda. Suurepärane võimalus saada hea ülevaade Eesti kammerkooridest ja nende tasemest on see ka kuulajatele. Oli väga huvitav päev.