Aastavahetuse kontserdipeegel

 

Keiserlikud jõulud Kadriorus  

“Keiserlikud jõulud”: CORELLI CONSORT Kadrioru lossis 29. XII.

 

Jõulujärgsel neljapäeval tegi muusikaagentuur Corelli Music Kadrioru lossis otsa lahti uuel kontserdisarjal “Euroopa õukonnad”. Sarja esimene kontsert nimetuse all “Keiserlikud jõulud” tõi kuulaja ette baroki- ja klassitsismiajastu kammermuusika Vene keisririigiga nii otseselt kui kaudselt seotud heliloojatelt. Corelli Consort koosseisus Mail Sildos (viiul), Kadi Vilu (viiul), Rain Vilu (vioola) ja Villu Vihermäe (tšello) ning külalisartistidena Lilian Langsepp (barokkharf), Imbi Tarum (klavessiin) ja Peeter Sarapuu (fagott) kinkisid kuulajatele jõulujärgses õhustikus meeldejääva muusikaõhtu.

Kontserdi avaloona ja kauni sissejuhatusena kõlas Francesco Manfredini (1688 – 1748) Concerto grosso op. 3 nr 12 C-duur “Pastorale per il Santissima Natale”. I osa Largo õõtsuv rütm, huvitav harmoonia ja sügav sisemine rahu lõid jõulukontserdile sobiva meeleolu ning häälestatuse.

Georg Friedrich Händeli (1685 – 1759) Sonaat viiulile ja basso continuo’le op. 1 nr 12 F-duur HWV 370 Mail Sildose, Villu Vihermäe ja Imbi Tarumi ettekandes oli kaasakiskuvalt hoogne ja tempokas. Samas oleks esituselt oodanud suuremat nüansirikkust ning katsetamist kõlavärvidega. Viiuli puhul oleks soovinud kuulda ümaramat, täidetumat kõla, sest ettekande jooksul domineerinud metalne tämber muutus kohati väsitavaks.

Väga huvitava elamuse pakkus Lilian Langsepa esinemine barokkharfil, tema esituses kõlas Dietrich Buxtehude (1637 – 1707) Süit nr 2 C-duur BuxWV 227. Pehmelt ja kumedalt helisev barokkharf on täielik vastand tänapäevasele teraskeeltega kontsertharfile ning meenutas allakirjutanule kunagi kuuldud iiri harfi kõla. Tänu instrumendi originaalhäälestusele oli harfi helide kokkukõla pisut “määrdunud” ning n-ö tempereeritud kõrvaga inimesele isegi pisut veider, kuid samas tõi just see esile instrumendi arhailisuse ja vanaaegse hõngu. Pisut rohkem võinuks Langsepa mängus siiski olla tunda interpreedile omast artistlikkust, esinemisjulgust ja sisemist veenmisjõudu.

Kontserdi teises pooles esines publiku ees põhjaliku loenguga kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa. Tema kaasamine kontserdiprogrammi andis muusikute ettekandele kahtlemata palju juurde. Kuuskemaa pajatuste varal said kuulajad nii mõndagi teada Põhjasõja-järgse Vene impeeriumi argi- ja pidupäevadest ning tollasest muusikaelust. Kuuskemaa suur asjatundlikkus keskaja ja barokiajastu eksperdina, oskus näha seoseid tänapäevaga, peen huumor ja loomupärane muhedus elustavad kuulaja silme all ka kõige kuivemad ajaloofaktid.

Lossikontserdi viimaseks teoseks oli Tallinnas esiettekandes kõlanud Dmitri Bortnjanski (1751 – 1825) Kontsert-sümfoonia fagotile, harfile, kahele viiulile, vioolale ja tšellole B-duur (1790). Vaatamata sellele, et Bortnjanski nimi figureerib kontserdikavades suhteliselt harva, on ta andnud vene muusika arengusse tuntava tõuke. Kui Glinkat on kutsutud austavalt vene rahvusliku professionaalse muusika isaks, siis Bortnjanski puhul on kasutatud epiteeti “Venemaa Palestrina” ning seda just tema panuse tõttu vene liturgilisse muusikasse.

Helikeelelt meenutas Bortnjanski teos vägagi noore Mozarti või teiste tema kaasaegsete teoseid. Stiililiselt oli raske leida midagi venepärast loo esimesel kuulamisel, kuid rühika esimese osa kõlades kangastusid mulle (Kuuskemaa loengu lummuses viibides) tsaariarmee rivisammu harjutavad soldatid. Ansambliliselt oli ettekanne igati ladus ning väikesele koosseisule vaatamata suudeti kõlaliselt luua kammerorkestri etteastega sarnanev helipilt.

Ülesastunud artistidest tuleb eraldi esile tõsta noort tšellisti Villu Vihermäed ja Imbi Tarumit, kes üheskoos basso continuo paarisrakendit vedades lõid vääramatu rütmilise ja harmoonilise aluse ansambli soleerivatele instrumentidele.

Kontserdiagentuuri Corelli Music ettevõtmised paistavad alati silma huvitavate ideede ja üllatustega. Siinkohal väärivad mainimist kontserdisarjad nagu “Ajaloo ilu” ja “Eesti mõisad”. Võib vaid imetleda tegijate ideedeküllust ja tegutsemistahet barokkmuusika tutvustamisel ning propageerimisel. Alati on neil varuks mõni nipp, mille tõttu pole kontsert mitte pelgalt muusikaüritus, vaid laiema tähendusega kultuurisündmus, millel ei puudu ka ajalooperspektiiv.

Siinkohal jääbki üle soovida muusikutele rohkeid loomingulisi võite ka uuel aastal ja tuult tiibadesse uuele kontserdisarjale, millega nüüd algust tehti.

Vahur Luhtsalu

 

 

Aastalõpp klaveriduoga

TALLINNA KLAVERIDUO: Nata-Ly Sakkos – Toivo Peäske Tallinna raekojas 31. XII, kavas Tšaikovski ja Schubert.

 

Aastalõpu-kontsertidena on mõjuvaimad kaks polaarsust: särav ja hoogne à la Viini Filharmoonikute ja meiegi selleaastane ERSO kava või siis nostalgilis-mõtlikum variant. Nata-Ly Sakkos ja Toivo Peäske valisid teise tee. Arvestades raekoja intiimset atmosfääri ning üldist säravamat kontserdipilti, oli see meeleolu just vajalik.

Vene romantismiajastu kunst oma paratamatus spliinis haakub hästi just talvega ja nii oli Tšaikovski “Aastaaegade” kuulamine kuidagi väga lähedane ja oma. Lääne-Euroopa operetiviisid on pigem midagi freudistliku asendusrahulduse sarnast. Midagi, mis pole täiesti meie oma, aga millega samastumine laseb end mõnda aega uhkema, suurema ning õnnelikumana tunda. Klaveriduo kava vene muusika väikevormide ning Schuberti “Elutormidega” (“Lebensstürme”) oli aga midagi väga realistlikku ja hingepuudutavat. Meeleolu aitasid luua ka Toivo Peäske poolt nii vene kui eesti keeles ette loetud vene poeetide värsid, mis seisavad motona iga pala ees. Need väljendasid just seda vene hinge kummalist nukrust. Isegi triviaalselt rõõmsa kalendrikuu “Juuni” juurde kuulub sümptomaatiline mõte “üle meie säravad seletamatu kurbusega tähed…”

Etteruttavalt peab ütlema, et see nukrus oli duo esituses diskreetselt vaos hoitud. Nii-öelda objektiivse mängulaadiga esitajad ei surunud mingeid emotsioone peale, vaid lasid kuulajal vaikselt kaasa tulla ja ise suures osas otsustada, kui palju nad sest muusikast tahavad välja kuulata. Kohati oleks oodanud rohkemat – “Aprilli” peameloodia valulikus poeetilisuses ja üles kulgevates käikudes, ka detsembri ülevoolavas elevuses.

Kavalehel on välja toodud mõte, et suure vene sümfonisti ja ooperihelilooja klaveripalad peegeldavad orkestraalset mõtteviisi – mängu tämbrite ja registritega. Sellest vaatevinklist on klaveripalade seade neljale käele samm lähemale suure koosseisu värvidele ja peaks seetõttu paremini kõlama. Kas aga midagi ühe pianisti esitatuga võrreldes kaduma ei läinud? Kahtlemata kõlasid uhked ja pidulikud, suurt kõlamassi nõudvad osad suuremas seades vägagi õigustatult. Näiteks “Veebruar. Vastlad”, pastoraalne ja suure joonega “Juuli” ning “August. Lõikus”. Ka “September. Jaht” oli väga tänuväärt materjal, sest sarvehüüd sai kõlada lausa orkestraalselt keskregistris, üleval ja all kiirelt liikuv materjal. “August” kõlas hästi oma valdavalt madala tämbri tõttu, sest kuigi raekoja klaver kõrges registris just eriti ei laula, kõlab see alumises rikkalikult ja hästi. Vähemalt selle duo käte all.

Tšaikovski teos võimaldas kuulata meie kõige staažikamat kammeransamblit sellest vaatepunktist, et nende sisuline ja tämbriline koosmäng on haruldane väärtus omaette. Kuna teos on meil kõrvus ühe mängija esituses, siis oli nauditav kuulda, et duo esitus oli tämbriliselt nii ühtne, et intiimsema seade lõikudes kõlas kahe inimese koosmäng tõesti nii, nagu oleks klaveri taga istunud üks pianist. Ühe kaunima näitena jäi meelde “Juuni”. Nata-Ly Sakkose soolo ja eriti veel Toivo Peäske üllatav, kuulama panevalt tundlik saade. Haruldane, et just sedapidi, saate kujundamise kaudu paneb ansambel end nautima. Selline partneritevaheline tundlikkus saab ette tulla vaid kaua ja sügavalt teineteist tunnetava ansambli juures. Meeldivalt tugeva professionaalsusega oli ansambli vormi- ja dünaamikaloome (“Oktoobri” huvitavalt kujundatud palju korduv teema).

Selles osas annab Tallinna Klaveriduot võrrelda vaid 20 aastat koos mänginud Tallinna Keelpillikvartetiga, kes ka samal õhtul raekojas kontserdi andis. Kuigi kvartetis on vaid kaks algusaegade püsiliiget (Vulp ja Nestor), on duo tõesti kõik need aastad truult koos püsinud. Ja selliseid väärtusi saab üks rahvuskultuur luua ainult aastakümnetega.

Schuberti hiline teos “Elutormid” oli juba paljuski kaugenenud tema põhiväärtusest – viisimeistri oskustest. Vaba ja kandvat meloodiat kohtas harva, põhimeeleolu andis aina korduv, vaat et beethovenlik traagiliste akordide kaskaad. Pool aastat enne surma kirjutatud – laululind oli tormi kätte jäänud.

Heili Vaus-Tamm

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht