Aasta muusik laulis stuudio koduseks

Mari Kalkuni aasta muusikuks valimise puhul ERRis antud publikuta stuudiokontsert näitas, et hea artist suudab kuulajaga kontakti saavutada ilma teda füüsiliselt nägemata.

MARGUS HAAV

ERRi aasta muusikuks valitud Mari Kalkuni stuudiokontsert 13. I Eesti Raadio 1. stuudios. Kontserti saab vaadata ERRi kultuuriportaalis: https://kultuur.err.ee/1608073168/vaata-uuesti-aasta-muusik-2020-stuudiokontsert.

Mari Kalkun on muusik, kes oma ehedusega küündib praegusel ajajärgul eriti hästi esile. Pseudospirituaalses õhkkonnas, kus on isehakanud selgeltnägijaid ja plastmasskristallidest energiat imevaid elustiilitreenereid, tuleb eriti ehedalt esile naine, kes ei üritagi ennast ehtida võõraste sulgede ega trendika ökovaimsusega. Mari Kalkun on vaimne ilma igasuguse sügavusele pretendeeriva lobata ning tabab minimalistlike vahenditega ajavaimu essentsi, luues ühtlasi poeetilise keskkonna.

Mari Kalkuni loomingu keskmes on esivanemad, perekond, loodus ja mäletamine – just täpselt sellised intiimsed tundelised teemad, mida alati ehk ei sobigi tuua sadade inimeste ette. Huvitaval kombel suudavadki just sooloartistid pakkuda veebikontsertide kaudu reaalse kontserdiga peaaegu samaväärse või heas mõttes isegi pisut teistmoodi elamuse. Tühjalt kajavas saalis rabelev suur bänd mõjub millegipärast õõnsalt.

Selles mõttes oli võimsa produktsiooniga virtuaalkontsertide üleilmne proovi­kivi maailma edukaima virtuaalbändi ja hiljuti suurepärase kauamängiva välja andnud Gorillaze detsembrikuus kolme maailmajao ning ajavööndi jaoks antud kontsert „Song Machine Live from Kong“. Bändil oli toeks 14-liikmeline saateansambel, reaalsed ja virtuaalsed külalised ning ligi sajaliikmeline taustameeskond, kuid tulemus jäi kahvatuks ja nukraks, otsekui püüaks keegi ihuüksi keldris mooside ja talvekartulite vahel korraldada hirmkallist ilutulestikku.

Sooloartisti kontsert loob aga omalaadse vahetu efekti ka läbi internetikaablite ning tekitab ego upitava illusiooni, et muusik laulab ja mängib ainult sinule ning otsib läbi kaamerasilma ja kümnete lahutavate kilomeetrite kiuste just nimelt sinu pilku. Näib, et Mari Kalkunil on loomupärane kadestamisväärt anne saavutada kontakt nii kauge ja nähtamatu publikuga kui ka esivanemate ning möödunud kaugete aegadega.

Võrumaal elav Mari Kalkun ei ole pühapäevamaalane – maa on tema argipäeva kuningriik ja loomulik keskkond. Küllap on just selline ehedus põhjus, miks tema looming on hästi vastu võetud ka võõrastel maadel ja kultuurides. Rahvusvahelise haarde saavutamiseks ei ole mõtet proovida teha sama, mida teised. Rahvusvahelise haarde saavutamiseks tuleb olla lihtsalt juurte juures, tüütute pooside ja võltsvagaduseta.

Küllap on see ka üks põhjus, miks rahvus­ringhäälingu toimetajad otsustasid anda aasta muusiku tiitli tänavu just temale. Mari Kalkun on esimene nii otseselt ja vahetult pärimuskultuuriga seotud laureaat. Värske tiitliomanik on heas seltskonnas: varem on aasta muusikuks valitud näiteks Paavo Järvi (2012), Ivo Linna (2009), Rein Rannap (2002), Tõnu Kaljuste (1998), Erkki-Sven Tüür (1996), Valter Ojakäär (1993), Alo Mattiisen (1988) ja Kalle Randalu (1982).

Mari Kalkun on esimene nii otseselt ja vahetult pärimuskultuuriga seotud ERRi aasta muusiku auhinna laureaat.

Priit Mürk / ERR

Kontserdistuudio sisekujundus oli minimalistlik ning temaatiline: lambanahaga kaetud leentool, triibuline vaip ja petrooleumilamp. Sobivatesse ja vahel ka kaamerasilma pisut segavatesse sobimatutesse nurkadesse oli helde käega paigutatud kõrkjaid. Tuules mõtlikult heljuvad suures plaanis filmitud kõrkjad olid ja on siiamaani sügavusele pretendeerivate kodumaiste tele- ja mängu­filmide lahutamatu osa. Raske öelda, kas tegemist oli pisikese iroonia või lihtsalt pihku sattunud maalähedase dekoratsiooniga. Teisalt – kõrkjates on tõesti midagi ajastuülest.

Omamoodi best-of-kontserdi repertuaar hõlmas Mari Kalkuni seni ilmunud albumite läbilõiget. Mitme palaga oli esindatud seni viimane, koroonakevadel valminud „Õunaaia album“. Albumi toeks valmis ka suurepärane kontsertsalvestis „Õunaaia album live“, mis oli videosse püütud lauljatari koduaias õunapuude õitsemise ajal. Selles kontsertsalvestises on perfektselt kokku võetud ehedus ja kodususefaktor, kevade hõngust ja õite lõhna oli peaaegu füüsiliselt tunda! Puust meisterdatud alusele paigutatud klaver, pisut metsistunud, kuid seda ilusam aed. Vabalt kasvav rohi, mida ei piinata iga kolme päeva tagant muruniiduki teradega. See oli suurepärane kombinatsioon värskusest ja õnnest, millele tuleb konteksti mõistmiseks kindlasti juurde lisada ohtliku viiruse jäine hingus, mis on harjumuspärase maailma uppi löönud.

Raadiomaja esimeses stuudios aasta esimesel kuul ja keset pandeemia teist lainet ei ole teadagi võimalik sellist maksimumilähedast ehedust saavutada, aga kodune ja hubane oli see sellegipoolest. Tegemist oli osalt kontserdi, osalt tseremooniaga, mille juurde kuulusid kohustuslikult nii auhinna üleandmine kui ka lühiintervjuu keset kontserti. See viimane oli kindlasti päevakohane ja traditsiooniline, kuid kippus kontserdi tervikpilti tarbetult hakkima. Milleks teha esinemises paus ja uurida, mida artist oma muusikaga õieti öelda tahab?

Mari Kalkun on olnud eestlaulja kultuuriettevõtmistel, esinenud solistina koos kooride ja sümfooniaorkestriga ning tema laulud on kõlanud laulu- ja tantsupeol. Sageli võru keeles esineva Mari Kalkuni kaaslased olid seekord kandled, klaver, akordion ja luuper ning sõna ja muusika vägi. Küllap tasub siinkohal meenutada, et kuigi Mari Kalkun kasutab inspiratsioonilättena vahel ka otsest pärimust, on enamik tema repertuaarist siiski puhas autorilooming.

Mitte et muusiku ülesandeks peaks ilmtingimata peale ajavaimu tunnetamise ja rikastamise olema ka sotsiaalne aktiivsus, kuid pisut kummastav on kohaliku popiskeene reeglipärane hedonism ja loidus ajakriitiliste teemade suhtes, rääkimata püüdlustest olla omalaadne kultuurimajakas, kes valab sotsiaalkriitika oma muusikasse. Mari Kalkun on üks nendest vähestest söakatest, kes ütleb oma arvamuse välja. Tema ja Kristiina Ehini koostöös valminud looga „Hädaabikõne peaministrile“ astuti välja Eesti Rahvaluule Arhiivi töö jätkumise eest ja see saavutas laia kõlapinna.

Mari Kalkuni delikaatse, kuid ometi sügava maailmatunnetuse ühe kaunima kinnituse andsid selle minikontserdi kaks lõpupala, mõlemad pärit albumilt „Ilmamõtsan“ (2017). Need olid sujuvalt liidetud tervikuks, kus põimusid ärasaatmine ja sünnipäev. Esimene pool, „Lumeuni“, oli pühendatud lahkunud isale, teine tütrekese sünnipäevaks. Elu on loodud ringi käima ja jääb ringi käima, peapööritust sellest ringlemisest tuleb vältida. Mari Kalkunil on see õnnestunud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht