80 aastat noor ERSO
Kontsert “ERSO 80”: ERSO ja AKIKO SUWANAI (viiul, Jaapan) PAAVO JÄRVI dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 20. XII.
1926. aasta 18. detsembril läks eetrisse esimene OÜ Raadio-Ringhäälingu kontsert ja selles saates kõlas muusika, mida esitasid Hugo Schütz (viiul), Alfred Vaarmann (tšello) ja Anna Savitski (klaver). Tegu sai selleks seemneks, millest kasvas võimas puu, mida tunneme 80 aastat hiljem nime all Eesti Riiklik Sümfooniaorkester. Kunstilise kollektiivi sünd on alati vaevaline ja salongitriost suureks sümfooniaorkestriks kasvamine võtab palju aega, selles ajas kajastub aga kogu riigi areng ning sellega kaasnenud kriisid ja katastroofid.
1939. aastani täitis Ringhäälingu orkester raadio saatekava muusikaga alul otse eetris, hiljem nii otse kui helikandjate vahendusel. 1939. aastaks, kui peadirigendiks sai pianist ja dirigent Olav Roots, kannatas orkestri koosseis (39 muusikut) juba väikese sümfooniaorkestri nimetuse välja. Katastroofiline 1940. aasta ja järgnenud sõda aga ei likvideerinud kooslust, vaid paradoksaalsel kombel hoopis suurendas seda. Sügisel 1940 oli koosseisus juba 60 ja sõja ajal koguni 75 orkestranti.
Nendest viimastest ajamärkidest peale saab päris tõsiselt rääkida ka sümfooniaorkestrist kui iseseisvast kontserte andvast üksusest, kus orkestri näo ja teo kujundajateks said tema peadirigendid: Olav Rootsi (1939 – 1944) järel Paul Karp (1944 – 1950), Roman Matsov (1950 – 1963), Neeme Järvi (1963 – 1979), Peeter Lilje (1980 – 1990), Leo Krämer (1991 – 1993), Arvo Volmer (1993 – 2001) ja aastast 2001 Nikolai Aleksejev.
XXI sajand tõi kaasa uue tegija nimetuse all kunstiline nõustaja ja selleks sai aastast 2002 dirigent Paavo Järvi. Orkestri nimes on figureerinud kogu Eesti Raadio ajalugu, alates juba nimetatud Raadio-Ringhäälingust, edasi Riigi Ringhääling, Eesti Raadio, Eesti NSV Raadio- ja Televisioonikomitee, Eesti NSV Televisiooni- ja Raadiokomitee, ning 1975. aastast sai sellest vähemalt nime järgi iseseisev üksus ja riigi esindusorkester ERSO. Tänaseks on ERSO Eesti riigi üks tunnuseid, tema muusikakultuuri tähis. Käesoleval sajandil on ERSO alustanud läbimurret maailma, seda märgib Grammy (2003) ja jätkuvalt koostöös Virgin Classicsiga jõudmine BBC Music Magazine’i tunnustuseni (2006) ning Gramophone’i ja Billboardi lehekülgedele.
Olav Rootsi aegadest teatakse rääkida ERSO ja tema dirigentide erilisest suhtest Johannes Brahmsi muusikaga. Kindlasti ei saa ükski endast lugupidav orkester ega dirigent vältida Brahmsi oma kavades, kuid lisaks Rootsile on eriti meeli köitnud aegade jooksul kindlasti Matsovi Brahms, N. Järvi Brahms ja Lilje Brahms. Kui ERSO kavas on Brahms, siis on vägagi tuntav orkestri muusikute eriline suhtumine teosesse.
20. XII anti Estonias ERSO tähtpäeva tähistav kontsert, kus kavas ainult Johannes Brahmsi looming ja dirigendipuldis maestro Paavo Järvi. Sümboolseks tuleb vist lugeda kontserdi avateos “Akadeemiline avamäng”, seda nii pealkirjas sisalduva iseloomustuse kui veelgi enam oopuse numbri 80 tõttu. See saksa akadeemilisi viise sisaldav ja “Gaudeamus’ega” kulmineeruv avamäng iseloomustas päris täpselt tänast ERSOt nii sisult kui esituselt ning andis tähtpäevakontserdile hea toonuse.
Järgnenud Viiulikontserdi esitajaks oli 1990. aasta Tšaikovski konkursi võitja Akiko Suwanai (Jaapan). Suwanai külaskäik on eriline veel seetõttu, et tema kasutada on imeline Stradivari viiul “Delfiin” (1714). Selle instrumendi omanik oli XX sajandi legendide legend Jascha Heifetz (1901 – 1987) ja nüüd kuulub üks kolmest kuulsamast Stradivari viiulist Nippon Music Fondationi kollektsiooni. Brahmsi Viiulikontserdi ettekanne oli see, miks publik kontserte külastab ja mida sümfooniakontserdilt oodatakse. See oli sündmus. Ning selle peategelaseks oli loomulikult Akiko Suwanai, aga samaväärselt ka Paavo Järvi ja ERSO, kelle koosseisust eriti oluliseks pean I oboe Nils Rõõmussaare loomingulist panust nii Viiulikontserdi, ent veelgi enam järgnenud I sümfoonia ettekandesse.
Sageli on nii, et kui midagi kontserdi käigus eriti õnnestub, siis sellele järgnev on igal juhul halvas olukorras, s.t kas taandub korrektsusele või lausa ebaõnnestub. Kontserdi teises pooles, kus ettekandele tuli Brahmsi I sümfoonia, oli arvatavasti ülipüüdlikkus see, mis ei lubanud rohkemat korrektsusest, mõnevõrra häirivaks muutus ka üldine forsseeritud kõlapilt. Eriti see valdkond, mis puudutab keelpille. Tempo on alati see tegija muusikas, mille üle võib lõputult vaielda ning mis teatavasti on kõige individuaalsem ja sõltuvam tema dikteerijast teose esitamisel. Sümfoonia esitusel on diktaatoriks dirigent. Brahmsi interpretatsioonis üldse ja I sümfoonias eriti meeldib mulle, kui mind veenavad tempod, kus domineerivaks saavad sostenuto’d ja non troppo’d ning allegro’d on pigem neist sõltuvad kui iseseisvad tegijad.
Kuid tegelikult on Paavo Järvi koostöö ERSOga fantastiline. Kahe prooviga konditsiooni viia selline Brahmsi kava on ju erakordne vägitükk. ERSO on 80 aastat noor, teotahteline, teovõimeline ja suurte eesmärkidega motiveeritud kooslus, kelle paremad päevad on kindlasti ees ja mitte liiga kaugel.