Nüüdismuusika olukord Eesti muusikaelus ei ole hea, aga ka teps mitte halb

Taavi Kerikmäe, Tarmo Johannes Flötist Tarmo Johannes ja pianist Taavi Kerikmäe on nii solisti kui ansamblistina eriti hinnatud nüüdismuusika esitajaina, on ansamblis U: asutajaliikmed. Esimene õpetab G. Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis, teine EMTAs, kus täiendab end ühtlasi doktorantuuris. Sirp palus neil vestelda uue muusika kõlapinnast Eestis. Taavi Kerikmäe: Alustuseks oleks otstarbekas kaardistada, mida me nüüdismuusika all silmas peame. Meie diskussioon keskendub sellele osale tänapäeva muusikast, mida me loeme süvamuusikaks – nõus? Tarmo Johannes: Jah, sest kõikide bändide looming on ju ka tänapäeval tehtud muusika. Selle jätame siinkohal vaatluse alt välja.

Nüüdismuusika määratlusest

Kerikmäe: Diskussioon, mis on süvamuusika, on olnud pikk ja keeruline, aga üldiselt, pidades akadeemilises kontekstis silmas meie kaasaegset süvamuusikat, on vahest suhteliselt arusaadav, mida mõeldakse.

Johannes: Mõnikord loetakse nüüdismuusikaks viimase viie aasta jooksul tehtut, et püsida võimalikult oma aja kontekstis. Aga mulle tundub otstarbekas vaadata veidi laiemalt: Teise maailmasõja järgne periood on Euroopa kultuuriruumis tõesti eristatav ja peamegi vestluses silmas just seda laiemat perioodi.

Ainult ajalisest eristusest siiski ei piisa: umbes samadel aastatel on loodud nt Eugen Kapi „Kalevipoeg”, Sergei Prokofjevi tšellosonaat, Olivier Messiaeni „Quatre études de rythme” ja John Cage’i „Sonatas and Interludes”. Nüüdismuusika all võiksime siinkohal mõelda muusikast, mis „vaatab ettepoole”, kus otsitakse uusi lahendusi ning kasutatakse oma aja kontekstist tulenevaid ideesid, väljendusvahendeid ja tehnikaid.

Eesti ja Lääne nüüdismuusika

Kerikmäe: Ilmselt saame öelda, et Eesti muusikaelu nüüdisloomingut puudutav osa erineb sellest, mida tehakse Lääne-Euroopa pealinnades.

Johannes: Eesti on geograafilises mõttes paratamatult ääremaa ja Euroopa metropolidest piisavalt kaugel – sinna ei saa mõnetunnise auto- või rongisõiduga kohale. Aga kui mõtleme näiteks Helsingi peale, kus on tehtud selgeid pingutusi muusikaelu ja kontserdikalendri mitmekesistamiseks, siis ei ole kilomeetrid põhjendusena tingimata ainumääravad. See on kindel, et Eestis mängitakse rahvusvaheliselt tunnustatud tänapäeva heliloojate loomingut suhteliselt vähe.

Kerikmäe: Vähem kui Helsingis, Stockholmis või Lääne-Euroopa pool. Teisest küljest on raske midagi öelda Ida-Euroopa uues muusikas toimuva kohta, sest siin hakkab juba segamini minema: piiritlesime ajaliselt, mida me nüüdismuusikaks loeme, ent nüüdismuusika määrangu alla kuulub ka kohalik muusika, mis ei pruugi tähendada ühtset muusikamaastikku – see võib olla äärmiselt kirju. Niisamuti on Eesti nüüdismuusika arenenudteistmoodi kui näeme Berliinis, Viinis, Pariisis või Roomas.

Johannes: Seda, et eesti ja muu nn idabloki muusika on kujunenud võrdluses Lääne-Euroopaga erinevalt, on hinnatud nii tugevuse kui nõrkusena. Kindlalt võib aga väita, et eesti muusikat tellitakse ja esitatakse küllaltki palju. Ütleksin ka, et Eestis on suhteliselt palju häid ja huvitavaid heliloojaid. Ja see, et nende uudislooming jõuab ettekanneteni ja on olemas tugiprogrammid, mis seda kõike võimaldab – see tahk on minu meelest meie muusikakultuuris päris tugev.

Kerikmäe: Proportsionaalselt võib see olla toetatud pareminigi kui mõnel teisel maal.

Johannes: See on rahvuskultuuri seisukohalt igati õige valik – need on need heliloojad, kes loovad siin. Ja meie oleme need muusikud, kuulajad ja ka maksumaksjad, kes seda saavad mängida, kuulata ja toetada. Teiselt poolt tuleb teadvustada, et kontserdikuulaja „saab enda kaela” kõik, sest vahel ei ole ajaloolist ega geograafilist filtrit, mis sõeluks välja kunstiliselt tugevamad teosed.

Juba soome nüüdismuusikastki teame me oluliselt vähem teoseid ja need on enamasti rahvusvahelises plaanis nimekate heliloojate suhteliselt tugevad teosed.

Minu meelest on tähtis seda kui filtrit kasutada ja tuua ettekandele ka mitte-eesti teoseid, võimalikult head muusikat, nii subjektiivne, kui mõiste „hea muusika” ka olla võib.

Kerikmäe: Teisest küljest võimaldaks selle „muu muusika” suurem osakaal ka eesti muusikat kaardistada või asetada võrdlusesse – mitte skaalal hea-halb, vaid kuhu see paigutub tänapäeva suuremas plaanis. Vaesem taustsüsteem võib põhjustada hoopis teistsuguse ettekujutuse nüüdismuusika suundadest laiemas plaanis.

Siiski juhtub selle väga hea süsteemi juures, kus Eesti riik finantseerib paljude eesti nüüdismuusika teoste tellimist, aeg-ajalt anekdootlikke olukordi, et finantseeritakse väga küsitava kunstilise väärtusega teoseid. Loomulikult on raske ette kujutada neutraalset mehhanismi, et eraldada terad sõkaldest. Üks selliseid võiks olla väga järjepidev ja pädev muusikakriitika, mis teoseid süvitsi analüüsib.

Johannes: Teiselt poolt võiks selleks olla ka publik ise. Oleks väga mõjus vahend, kui publik tõuseks püsti ja karjuks „Buu!” – me ei taha sellist jampsi kuulata! Sellist olukorda Eestis ette ei tulegi. Pigem on juhtumeid, et kuulsa helilooja ka vähem kandva teose puhul tõustakse plaksutades puhtalt harjumusest ikkagi püsti.

Kerikmäe: Võiks öelda, et Eesti publik on sageli liiga heatahtlik, liiga viisakas. Ehk oleme sedavõrd rituaali küüsis, et ei söanda publikuna oma meelsust väljendada isegi sellega, et mitte nii hoogsalt plaksutada. Ma arvan, et see olukord saab tekkida siis, kui publik tunneb ka teatavat vastutust olla aktiivne osa muusikaelust, mitte ainult teenindatav või siis kuulsa helilooja või interpreedi puhul pelgalt imetleja.

Johannes: Kuulaja on kunstilise protsessi osaline, mitte tarbija: ta ei ole osava marketingi tulemusena rekreatsioonitoodet konsumeeriv objekt. See on aspekt, kus publiku ja muusikute suhe võiks olla palju elavam, aktiivsem ja kirglikum. Ka kontserdilkäimist võiks võtta kui loomingut.

Kui rääkida mitmekesisema konteksti tekitamisest, siis näiteks üks palju tähelepanu leidnud suuremaid ettevõtmisi oli hiljuti Eesti Kontserdi korraldatud Gérard Grisey suurteose „Vortex temporum” ettekanne. Minu meelest oli selle esitamine oluline sündmus.

Kerikmäe: Kuid see on siiski üpris üksik näide, kas pole?

Johannes: Jah, ma tunnen puudust, et selliseid kontserte pole palju rohkem.

Kerikmäe: See tekitaks ka kohalike heliloojate tegemistele teise fooni. Kui loobume Eesti-kesksest määratlusest ja ütleme, et tegu ei ole eesti, vaid Euroopa heliloojaga – siis paigutub ta looming hoopis teise valgusesse. Me ju loodame, et eesti heliloojate teoseid mängitaks võimalikult palju ka mujal.

Võib-olla on märgiline mõelda, et üks XX sajandi orkestrimuusika olulistest verstapostidest, Messiaeni „Turangalîla sümfoonia” (1948) kõlas Eestis alles paar aastat tagasi. See on hästi ilmekas näide – võtmeteosed on meil siin kuulmata.

Johannes: Ja kui tahes lihvitud CD kuulamine ei asenda elusat kontserdikogemust – saalis on õhus alati veel midagi, mis paneb teose teistmoodi mõjuma.

Kerikmäe: Eks see taustaprobleem on muidugi universaalsem: sama oluline on see ju ka kujutava kunsti valdkonnas, teatri ja kirjanduse juures. Võiks küsida, kas oleme muusikas näiteks kujutava kunstiga võrreldes oma tegevuses veidi inertsemad?

NYYD-festival, nüüdismuusika kontserdikalendris

Johannes: Üks väga oluline eesti nüüdismuusika arengut mõjutanud faktor on kahtlemata NYYD-festival. Me arutlesime selle üle, kuidas on mõjunud see, et festivali enam ei korraldata. NYYD oli sündmus, mis võimaldas tuua siia olulisi ja väga häid esitajaid, festivalidel olid alati käsitletud tippheliloojad, kes olid tihtipeale ka ise kohal, mängiti nende muusikat. Ka palgalised kollektiivid mängisid nende muusikat! Kui praegu võtta lahti näiteks ERSO töökava ja otsida sealt Ligeti, Sciarrino, Xenakise või Saariaho nime, siis neid ei leia. Ning varem oli NYYD-festival üks neid põhjusi, mis, olgugi kontsentreeritud vormis, andis selleks ajendi.

Kerikmäe: Sarnased „plahvatused” nüüdistantsus või -teatris on mulle olnud „BaltoScandal”, Augusti tantsufestival Kanuti gildi saalis või näiteks NO-teatri korraldatud Põhuteatri sessioon 2011. aastal, kui nägime nüüdisteatri tipptegijaid. Need on impulsid, mille mõju kestab tükk aega. Aga nüüdismuusika osas on NYYD-festivali katkemine jätnud tühimiku – meil ei olegi enam puhtakujulist suurt nüüdismuusika festivali. Meil on tore Eesti muusika- ja teatriakadeemia sügisfestival, mis on jõudumööda aidanud siia tuua olulisi heliloojaid – siin on ju käinud Penderecki või Andriessen; meil on väike, üpris alternatiivne festival Pärnu nüüdismuusika päevad; veel on Eesti muusika päevad, mis on keskendunud eesti muusikale ja ka Eesti heliloojate festival Tartu, mis tegutseb samuti peamiselt eesti suunal. Millised väljundid on veel võimalikud? Nüüdismuusika väike osakaal aasta kontserdiprogrammis näitab, et kontserdikorraldajad ei söanda uue muusika ettekandeid plaani võtta.

Johannes: Mina veidi ootasin ja lootsin, et ehk mõjub NYYDi lõppemine kontserdihooajale nüüdismuusika osas kuidagi rikastavalt – kui festivali ei ole, siis ehk toimub hooaja sees rohkem? Mingil määral see isegi on nii. Kui mainida uuesti Grisey „Vortex temporum’i” kontserti või Soome defunenensemble’i kontserti Kanuti gildi saalis, mis oli väga tugev, Pärnus tegutsevat Repoo ansamblit, kes esitab aeg-ajalt lääne tippautorite nüüdismuusikat, hiljuti tegevust alustanud Tallinna Uue Muusika Ansamblit või Yxus Ensemble’i kontserte, siis kontserte ikkagi on, aga siiski ei anna see kõik kokku sama teravust ja tugevust nagu festival. Kuid hooaja lõikes on neid üritusi siiski suhteliselt vähe. Ideaalne oleks, kui on mõlemad: sisukas nüüdismuusikat sisaldav kontserdihooaeg ja kõrgetasemeline kontsentreeritud festival.

Iseenesest oleks väga teretulnud (seda võib ka suuremate linnade kontserdikavades näha), et nüüdis- ja ajalooline muusika ei ole tingimata lahku löödud. Uut muusikat ei pruugi mängida ainult nüüdimuusikale pühendunud kollektiivid, vaid esitataks rohkem „segaprogramme”, kus on kõrvuti klassikaline muusika ja tänapäeva teosed. Ma ei usu, et ükski haritud inimene väidaks, et meie aeg ja elu on kuidagi kvalitatiivselt halvemad kui möödunud sajanditel või et ühel ajastul kirjutati head muusikat ja teisel halba – ehk siis, et tänapäeva muusikat ei peakski mängima. Siit järelduks ju, et oleme oma olemuselt kuidagi viletsamad kui need inimesed, kes elasid XVIII või XIX sajandil. Oleks väga terve ja normaalne, et mis tahes interpreedid ei vaataks tänapäeva muusika poole sellise pilguga, et see on midagi võõrast, küündimatut või saavutamatut.

Kerikmäe: Kontserdikavade kokkuseadmise seisukohalt on minu meelest põhjendamatu hirm, et publik jätab kontserdile tulemata, kui sinna on lisatud uut muusikat. Pigem on see ühelt poolt interpreedi, kes peab tagama kõrgetasemelise ettekande, ja kontserdikorraldaja, kes tunneb missiooni tutvustada ka tänapäevast repertuaari, ühine pingutus ja teiselt poolt eeldab see diskursus publiku uudishimu. See on sünergia, mida ei saa lahutada komponentideks – nagu tabureti puhul, kui üks jalg alt ära kukub …

Johannes: Kindlasti on siin igas lülis vaja julgust, otsust ja ettevõtlikkust. Lugesin kord üht intervjuud Elliott Carteriga (1908–2012, USA XX sajandi muusika üks suurkujusid). Tema noorpõlves 1920. aastatel oli New Yorgis nüüdismuusika olukord tegelikult väga hea. Ja miks? Sest tollased ülirikkad perekonnad toetasid jõuliselt kunsti, uut loomingut. Peeti üleval isegi sümfooniaorkestreid ja mängiti järjepidevalt näiteks Mahlerit – tol ajal küllalt uus ja väga teistmoodi muusika –, kuni publik sellega harjus ja seda hindama hakkas. Selle taga oli magnaatide hea kunstitaju, maitse ja julge otsus.

Kerikmäe: See, et riskis nähakse väärtust, eeldab ka järjepidevat, motiveeritud tegutsemist, et ka publik tajuks seda riski väärtusena. Nüüdiskultuuri puhul on ju risk alati olemas, aga suurte klassikute publikuedu juba ette teada. Muidugi peab sinna juurde käima tipptasemel esitus, aga seda niikuinii.

Johannes: Ma arvan, et meie (ansambel U: ) oleme näiteks URR-kontsertide sarjaga selle mingil määral saavutanud. Oleme valinud need kavad ja autorid – tihtipeale väga nõudlikud ettevõtmised –, mida oleme heaks hinnanud, ning üritanud need läbi töötada ja ette kanda nii hästi, kui suudame. Ja publik on sellega tegelikult väga hästi kaasas püsinud: kuulajaid on lisandunud ja tulnud väga positiivset tagasisidet. Läinud riski teed, tahan interpreete julgustada mitte liikuma oma valikutes keskmise poole, vaid vastupidi, pingutada, et latti tõsta.

Kerikmäe: Ja siin on konkurents väga teretulnud, sest diskursus saab tekkida ikka siis, kui suurem hulk inimesi tahab sellel teemal kaasa rääkida.

Haridusest

Kerikmäe: Võiks arutada, kas uue muusika mängimine vajab erioskusi või spetsialiseerumist, teistsugust haridust või erikursusi. Selles osas on palju eelarvamusi ja nüüdismuusikat ei julgeta mängu- või õppekavva võtta, kuna puudub teose esitustraditsioon või oskusteave. Võtame kas või Karlheinz Stockhauseni muusika – arvan, et aasta jooksul esitatakse muusikaakadeemias kõigi üliõpilaste peale kokku paar Stockhauseni teost. Mitte et Stockhausen oleks tingimata mõõdupuu … Või siis näiteks Xenakise muusikat kuuleme võib-olla ainult löökpilliosakonnas või Saariahot jne. Miks see nii on? Põhjus võib olla teatud traditsioonides, arusaamises konservatooriumi või muusikaakadeemia või üldse muusikaõppeasutuse rollist.

Johannes: Küsimus on, mida õpetatakse, mis on tähtis. Ühelt poolt on täiesti selge, et hea interpreet peab klassikalise repertuaari hästi tundma ja valdama tehnilisi mänguoskusi. Teiselt poolt on kahtlemata tähtis viia õppijad ka mõistmiseni, miks ja kuidas neid vahendeid kasutada. Ja just mõtlemise arendamiseks on nüüdismuusika erakordselt hea õppevahend, kuivõrd klassikalise repertuaari puhul oleme paratamatult läbi imbunud kümnetest ja kümnetest esitustest, plaatidest, sisseharjunud esitustavadest. Näiteks Mozarti flöödikontserdist on mul paratamatult kuskil kontides mingi aastate jooksul omandatud kõlamatriits, nii et on omamoodi raske läheneda sellele kui uuele, värskele ja väga tähendusrikkale keelele. Nüüdismuusika puhul tekib tihti lahendamist vajavaid küsimusi, see aktiveerib mõtlemist ja otsivat vaimu. Määrav on teosest arusaamine, helilooja taotluste üle mõtlemine.

Mis puudutab nüüdismuusika esitamise tehnilist külge, siis ma ei arva, et see oleks midagi väga erilist. Vaja on veidi otsimist, tähelepanelikku katsetamist ja avatud meelt. Pealegi on enamikule pillidest olemas ka põhjalikud laiendatud mängutehnikaid kirjeldavad raamatud. Tihtipeale on meieaegse teose nooditekst keeruline ja raske ning õppimine võtab rohkem aega, aga kui tekst on omandatud, siis tuleb muusikaline pool tihti justkui iseenesest kätte ning lugu võib hakata väga tugevalt tööle – selle muusika keel tuleneb ju samast kontekstist, kus me ise elame.

Kerikmäe: Tundub, et sel juhul taandub kõik laiemale küsimusele, mida me koolitatud muusikult ootame, milliseid oskusi ja initsiatiivi temalt eeldame? Loomulikult peab haridus olema funktsionaalne, sest neid oskusi, mida õpetame, peab saama kasutada oma edasises professionaalses töös. Selles ei kahtle keegi. Nii tekibki küsimus, et kui orkester, kuhu lõpetaja tööle läheb, ei mängi terve hooaja jooksul peaaegu üldse nüüdismuusikat, siis arusaadavalt näib ebafunktsionaalne õpetada talle nüüdismuusikat. Ja kui produtsent samuti seda muusikat programmi ei pane, siis olemegi suletud ringis, sest sellestsamast õpilasest saab ühel päeval õpetaja, kes annab jällegi edasi seda õpetust, mis tundub kindla peale minek … Ja nii jäämegi ühes ringis kulgema. Loomulikult ma utreerin, aga peaksime ju eeldama, et õpilasel on nüüdismuusika mängimiseks väljundeid, et tal on võimalus kontsertidel seda esitada, et ta tunneb, et tööandja või mänedžer ootab temalt selliseid oskusi ja loodab selliseid kavu.

Johannes: Suuremas plaanis on see väärtuste, julguse ja otsuste küsimus.

Kerikmäe: Kui rääkida eesti muusikaharidusest, siis on ka mitmeid positiivseid tendentse. Keskastmes näiteks nüüdismuusika ansambli tegevus Otsa koolis. Või muusikaakadeemia suuremaid saavutusi – esimene Eesti rahvusvaheline muusikaõppekava, mis käivitub sel sügisel. Contemporary Performance and Composition Master ehk CoPeCo on rahvusvaheline Tallinna, Stockholmi, Hamburgi ja Lyoni muusikakõrgkooli nüüdismuusikale orienteeritud magistriprogramm, kus tudengid vahetavad iga semestri järel kooli, roteerudes niimoodi kahe aasta jooksul nelja kooli vahel. Oleme oma partneritega üritanud kujundada seda õppekava võimalikult tänapäeva muusikapildist lähtuvalt ning kaasata voole ja tendentse, mis tunduvad tänapäeval teravad või aktuaalsed. Loodame, et see programm annab oma impulsi eesti nüüdismuusika arengule.

Johannes: Kokkuvõtteks võiks öelda, et nüüdismuusika olukord Eesti muusikaelus ei ole hea. Aga teisest küljest pole see ka teps mitte halb! Mulle paistab praegune olukord just selline, kust võib edasi areneda kas nii või siis naa. Olgu muusika klassikaline või tänapäevane, väga oluline on, et tähtsaks ei peetaks müüki, kontsertide publikunäitajaid ja odavat populaarsust, vaid seda, et mängitav teos ja selle esitus oleksid võimalikult sisukad, heas mõttes meeltülendavad, et nii mängijad, kuulajad kui kontserdikorraldajad oleksid valmis ausalt ja sisemisest vajadusest pingutama ning julgeksid lahti lasta harjumuspärasest.