Pärt Uusberg õhtu ilu sügavust tabamas

Igor Garšnek

Pärt Uusbergi autorikontsert „Õhtu ilu”: Kammerkoor Head Ööd, Vend, segakoor HUIK!, Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli keelpilliorkester, löökpilliansambel, Jaanika Kuusik (sopran), Riivo Kallasmaa (oboe), Marion Aruvee (altflööt), Maarja Nuut (marimba) jt solistid 20. V Niguliste kirikus.

Usutavasti on nii mõnigi Sirbi lugeja pidanud kuulma umbes sellist „asjatundlikku” arvamust, et milleks üldse see uuem eesti süvamuusika – see on nii keeruline, et nendel kontsertidel niikuinii keegi ei käi. Niisugune „asjatundja” oleks pidanud läinud teisipäeval sattuma Niguliste kirikusse Pärt Uusbergi autorikontserdile „Õhtu ilu”, mis oli publikust sedavõrd tulvil, et ei jätkunud enam isegi lisatoole. Sestap kuulasingi mõlemad kontserdipooled püsti seistes (selle üle ma eriti ei kurvastanud, kuna olen niikuinii istuva eluviisiga inimene).
Millest siis selline ootamatu ažiotaaž? Ei saa ju öelda, et Uusbergi autori­õhtu esinejad – näiteks kammerkoor Head Ööd, Vend või segakoor HUIK!, samuti Otsa-nimelise muusikakooli keelpilliorkester – oleksid mingid kõmulised publikumagnetid. Nii et publiku-uputuse põhjusi tuleb tõenäoliselt otsida Pärt Uusbergi muusikast.
Nüüd natuke noore helilooja ja koorijuhi taustast. Pärt Uusbergi (sünd 1986) helilooming tõusis tähelepanu fookusesse päris varakult – tema esimene autorikontsert oli juba aastal 2008. Ja jäigi sinna, sest järgnesid võit kompositsioonikonkursil „Taaveti laul” (2010, korraldajaiks heliloojate liit ja Pirita klooster) ning Veljo Tormise fondi stipendium (2011). Samal aastal võttis ta ka klaveripalaga „Paradiis” osa Sydneys korraldatud ISCMi festivali programmist. Ja järgmisel, 2012. aastal lõpetas Pärt Uusberg EMTAs Tõnu Kõrvitsa juhendamisel bakalaureuseõppe heliloomingu erialal. Praegu jätkab ta sealsamas magistrantuuris Tõnu Kõrvitsa ja Toivo Tulevi juures.
Tasub teada sedagi, et 2008. aastal asutas Otsa koolis koorijuhtimist õppinud Uusberg kammerkoori Head Ööd, Vend. Koor pälvis mullu rahvusvahelisel koorifestivalil „Tallinn 2013” koguni grand prixʼ. Nüüd on ka mõistetav, miks Pärt Uusbergi loomingu raskuskese tundub praegusel hetkel paiknevat pigem koorikompositsioonides kui kammer- või orkestrimuusikas. Ent viimatisel autorikontserdil kuulsime siiski ka tema kaht kammerteost, millest pisut hiljem.
Nagu Uusbergi autorikava „Õhtu ilu” ilmekalt näitas, on noore helilooja käekiri valdavalt heakõlaline ja selle õhtu temaatikat arvestades ka poeetiliselt ilutaotluslik. Poeetilisus avaldub juba Uusbergi helitööde tekstivalikus (Indrek Hirv, Rabindranath Tagore, Lauri Sommer ja rahvaluule). Neljast kõlanud teosest kaks ehk „… ka üleval on külm …” (2014, sõnad Hirv/Tagore) ja „Õhtu ilu” (2013, rahvaluule) said Nigulistes esiettekande.
Tolle muusikalise iluõhtu avas vokaalkompositsioon „Unepeegli taga” (2012, Lauri Sommer) sopranile (Jaanika Kuusik) ja oboele (Riivo Kallasmaa). See oli ilus sissejuhatus kõigele järgnevale, kus kahe monoodilise liini unelev-unistav heliline kooshõljumine kulges akvarelsetes värvides ja esituslikult vaba rubato-tunnetusega.
Järgnenud esiettekanne, Uusbergi suurvorm koorile ja suurele kammeransamblile „… ka üleval on külm …” tundus olevat justkui kõlavärvitaju ja muusikalise meditatsiooni piire kompav muusika, mis kangastus läbi Indrek Hirve ja Rabindranath Tagore poeesia intiimse sõnumi. Esitus oli väga süvenenud, kõlatundlik ja helipildilt pastelne. Seejuures oli see viimse kui detailini (eriti dünaamikas) paika lihvitud Niguliste akustika suurt kaja silmas pidades.
Teise kontserdipoole alguses kõlas õhtu ainus instrumentaallugu „… vaikselt valgusi, varje vaatan …” (2013) alt­flöödile (Marion Aruvee) ja marimbale (Maarja Nuut) – atmosfääriliste kõlaheljumiste värvidesse sukelduv, pikkamisi salapärastesse sügavustesse laskuv muusika. Altflöödi madala registri müstiline tämbraalsus mõjus Niguliste võlvide all (ja marimba ostinaatselt kulgeva helikanga saatel) omamoodi lummavaltki. Selles helitöös on, nagu pealkirigi ütleb, nii vaikset valgust kui kõlahämaraid varjutusi.
Viimasena tuli esiettekandele Pärt Uusbergi pooletunnine suuroopus „Õhtu ilu” (2013, rahvaluule) kahele koorile (Head Ööd, Vend ja HUIK!) ning keelpilliorkestrile. Siin lõimuvad huvitavalt regiviisilise ja vaimuliku rahvalauluga seonduv tekstilis-muusikaline kujundimaailm. Teose kuueosalisest kompositsioonist eristuvad kahe stiili sulamlikkuse mõttes teistest enim III ja lõpuosa. Eriti mõjus oli III osa justkui luterliku koraali juurtest võrsuva muusika alguses märkamatu teisenemine koori naishäälte regilaululisse episoodi. Kokkuvõttes oli „Õhtu ilu” meeliülendav nii konkreetse teose kui terve kontserdi tähenduses, mida aplodeeriv publik kviteeris ka püstitõusmisega (mina seisin niikuinii kogu aeg püsti …).
Üks asi veel: tekstides, mida Pärt Uusberg on oma helitöödes kasutanud, kumab paiguti läbi mingi surmatemaatika. Kuid seda mitte surelikkuse mõttes, vaid pigem kadumise, uinumise ja hällilaulu ning loojumise kujunditena. Eks ta ole: kui päike õhtul loojub, siis ta ei sure. Ta lihtsalt loojub. Ja selles ongi õhtu ilu.
Kui lõpetuseks panna Pärt Uusbergi kui noore helilooja kiire loomingulise enesekehtestamise põhjuslikke seoseid otsides kokku sellised n-ö Uusbergi fenomeni tegurid nagu heakõlaline, nn uuslihtsusele lähenev helikeel, silmapaistev publikuhuvi, väga hea kontakt paljude interpreetidega ja tähelepanuväärne edu mitmesugustel kompositsioonikonkurssidel, siis viitavad need ilmselt ka uuema eesti muusika praegusele kontekstile laiemalt. Siin tekib Uusbergi loomingu näol märgatav eristumise moment.
Eesti noorema põlve (s.t kuni 40aastaste) ja noorte (alla 30ste) komponistide looming lähtub tänapäeval suuresti muusikalise modernismi juuretisest. See nn uuskompleksne mõtlemine avaldub küll mõnel rohkem ja mõne teise partituurides vähem. Igatahes tundub modernismi paradigma, kui kasutada saksa kultuuriajaloolase Reinhart Kosel­lecki (1923–2006) terminoloogiat, olevat siiski praegune muusikaline „kogemusruum”. Aga Kosellecki järgi iseloomustab tänast päeva ehk olevikku ka „ootushorisont” ja näib, et Uusbergi (neo)modernismist eristuv heakõlaline helikeel ja lihtne (või lihtsana näiv) sõnumlikkus on tõusnud selle ootushorisondi kohale. Vägagi võimalik, et tänane ootushorisont muutub homme juba uueks kogemusruumiks. Või ongi juba muutunud?