Maria Valdmaa: „Lauljana tuleb olla mitmekülgne”

Kristel Üksvärav

Eesti laulja Euroopa vanamuusikamaastikul.Märtsi alguses Eestisse jõudnud rõõmusõnum, et sopran Maria Valdmaa on pääsenud Londonis Händeli festivali raames korraldataval mainekal lauljate konkursil finaali, ei tabanud ootamatult mitte ainult koduseid, vaid ka lauljatari ennast. Konkursile minnes oli ta hõivatud tööga Madalmaade Kammerkooris, registreeris end eelvooru pigem kogemuse saamiseks ja kavatses põhjalikult valmistuda järgmise aasta konkursiks. Läks aga teisiti.

Maria Valdmaa: „Esimese vooru kava pikkuseks oli antud kümme, teine ja kolmas ehk finaal 18 minutit. Ühtlasi pidid esimeses voorus kindlasti kõlama aaria ja retsitatiiv, teises aga üks ingliskeelne aaria. Otsustamine ei olnud kerge: Händel on ju kirjutanud väga-väga palju, aga pidin lähtuma sellest, kus saan ennast näidata ja teha seda võimalikult mitmekülgselt. Finaalikava koostamisel meenus mu endise õpetaja kontratenor Michael Chance’i nõuanne, et finaalis tuleb laulda seda, mis publikule meeldib.”
Londonisse avavooru sõites lauljannal ootusi ei olnud. Osalejaid kuulati kokku kolm päeva Craxtoni stuudios. „See oli lihtsalt üks elumaja, esimese korruse suuremas elutoas oli žürii, lahtilaulmine toimus magamistoas,” naerab ta. Klavessiinimängija määrasid igale osalejale korraldajad. Otse enne esinemist anti kümmekond minutit, et temaga aariad läbi teha: „Ega selle ajaga palju ei jõua, saad tempod kokku leppida ja mõned tähtsamad kohad üle vaadata. Kuid mul oli temaga väga hea klapp. See oli niivõrd tore kogemus, et isegi kui ma edasi ei oleks saanud, oleksin olnud ainult selle üle juba rõõmus.”
Uudise edasipääsemisest sai Valdmaa üsna kiiresti ja üllatus oli suur. „Ma ei osanud seda üldse oodata. Olin isegi natuke nõutu, sest teise vooru päeval 6. märtsil oli mul Madalmaade Kammerkooriga töö. Pidasin läbirääkimisi, mille tulemusel laulsin terve eelmise päeva  kooriproovis ja õhtul lendasin Londonisse, kus järgmisel päeval ootas lõunane proov ja õhtul teine voor,” kirjeldab neiu suhteliselt ebatavalist konkursiolukorda. Teine voor lauldi kirikus, kus oli peale žüriile ka natuke publikut, kellega Valdmaa pärast oma etteastet liituda ei saanud, sest varahommikul läks juba lennuk, et olla kell kümme rõõmsalt Amsterdamis proovis. „Keskööl tuli kiri, et olen finaali saanud, nii et Amsterdami läksin juba teadmisega, et tuleb uuesti tulla.”
Edasist nimetab Valdmaa päris hullumajaks: „Mul olid Madalmaade Kammerkooriga iga päev proovid, samuti kontserdid Hollandi eri kohtades, aga finaaliks tuli õppida kaks täiesti uut aariat. Kooriproovid on meil õnneks sellises toredas majas, kus on eri suurusega harjutusruume. Kui hommikul uksed lahti tehti, olin esimesena ukse taga, võtsin ruumi ja hakkasin harjutama. 16. märtsil andsime Madalmaade Kammerkooriga veel kontserdi, õnneks päevasel ajal. Õhtul läksin Haagis laulutundi ja järgmisel hommikul lendasin Londonisse finaali. Ei tea ise ka, kuidas vastu pidasin, aga tuju oli hea ja energiat jagus.”
Finaal viidi läbi Londoni kesklinnas St George’i kirikus, kus Händel omal ajal töötas. Seal saatis lauljaid Londoni Händeli orkester Laurence Cummingsi dirigeerimisel. Finaali lubati viis lauljat, Maria Valdmaa astus üles neist viimasena. „Minu eesmärk ei olnud näidata, et olen kellestki parem. Ma läksin lihtsalt ütlema seda, mida mul oli võimalik nende aariatega öelda. Finaali avalooks valisin Galatea viimase aaria, „Tis Done! … Heart the Seat of Soft Delight” („Acis ja Galatea”). Galatead inglased väga armastavad. See on neile väga tuttav. Naljakas kokkusattumine oli, et retsitatiiv algas sõnadega „Tis done!” – et see on nüüd tehtud. Teiseks laulsin Armida aaria „Dunque i lacci… Ah! Crudel”  „Rinaldost”, mis on Händeli esimene Londoni lava jaoks kirjutatud ooper. Minusugusel kergel sopranil ei ole lihtne leida sobivat dramaatilist aariat – enamikku dramaatilisi rolle on mul keeruline laulda. Armida osas tekkis tunne, et võiksin hakkama saada.  Selles on ka palju emotsioone: valu ja viha, kättemaksu ja hirmu, mida väljendada. Kava lõpetasin lõbusa aariaga „Scherza in mar la navicella” ooperist „Lotario”. Kavavalikul lähtusin soovist, et see oleks võimalikult mitmekesine: et oleks nii inglis- kui itaaliakeelne aaria, midagi retsitatiiviga, kiiret ja aeglast, pulbitsevat. Auhinnalised kohad kandsid sponsorite nimesid ja ma ei saanud otsuse teatamisel algul arugi, mis juhtus. Aga polnud ka mingit pabinat, sest finaali jõudmisega olin oma ootused niigi juba ületanud.” Konkursi võitjaks kuulutati poolatar Ewa Gubańska, Maria Valdmaa pälvis II koha ja publikupreemia.
Mis on selle võiduga muutunud? „Muutus see, et paariks päevaks sai lauljast sekretärineiu – istusin ja vastasin kirjadele,” naerab Maria. „Muus osas ei oska veel öelda. Teise koha rahalise auhinnaga kaasneb soolokontsert järgmise aasta Händeli festivalil. Mulle on see suurepärane võimalus ennast näidata, kutsuda kuulama olulisi inimesi. Finaali käisid kuulamas ka mitmed agendid, dirigendid jne, nii et ei tea veel, mis see kaasa tuua võib.”
Maria Valdmaa elab Haagis ja on peamiselt hõivatud kooriprojektidega. Tema sõnul pole vabakutselise laulja elu just lihtne. Noore lauljatari eesmärk on laulmisega leiba teenida, sellest elatuda. Madalmaade Kammerkoori pääsemist peab ta suureks töövõiduks: „Kui Hollandisse tulin, siis ei olnud veel majanduskriisi. Oli neid, kes ütlesid, et mina kooris küll ei laula. Nüüd on see muutunud. Arvan, et iga laulja, kes suudab laulmisega elatist teenida, on enda üle uhke ja rahul.” Valdmaa lisab, et Hollandis on mitmeid profikoore, igal neist on oma väljund ja iseloom. „Madalmaade Kammerkoori lauljad on võimelised kõik ka solistina üles astuma, paljud teevadki kõrvalt solistitööd – tuleb olla mitmekülgne.”  Juba õpingute ajal julgustati neid tegema mitmesuguseid projekte: „Siin ollakse väga avatud mõtlemisega, et ongi normaalne trammis ooperit laulda (see oli üks projektidest), esineda vanadekodus ja käia kooripraktikal raadiokooris. Vanamuusikaosakonnas keskendusime loomulikult palju ka sellele, et esitused oleksid ajastutruud, et laulja teaks, mida, kuidas ja miks ta teeb.”
„Kuna vanamuusika on mulle kõige hingelähedasem ja Eesti võimalused on selles osas piiratud, siis eelistan olla praegu siin. Aga kui Eestist tuleb pakkumisi, siis ikka püüan teha. Mullu detsembris laulsin Eestis Bachi „Jõuluoratooriumi” solisti, augustis osalesin Nargeni festivalil solistina Dominy Clementsi ooperis „Valgustatud pimedusejünger”. Võib-olla kunagi, kui olen kogenud laulja, tekib võimalus ka Eestis oma teadmisi edasi anda. Praegu tunnen, et võiksin ise rohkem teada. Nüüd, kui olen kaks aastat koolist eemal olnud, hakkab ositi alles kohale jõudma, mida mulle tunnis räägiti.”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht