Armastus kui labürint

Liina Viru

15. mail esietendub rahvusooperis Estonia Gaetano Donizetti koomiline ooper „Armujook”, mille toob lavale eestlaste ammune tuttav Georg Malvius (Rootsi). Osades Cataldo Caputo (Itaalia), Oliver Kuusik, Andres Köster, Kadri Kipper, Kristel Pärtna, Rauno Elp, Aare Saal, René Soom, Pavlo Balakin, Janne Ševtšenko, Olga Zaitseva. Dirigendid Vello Pähn, Risto Joost ja Lauri Sirp, kunstnik Ellen Cairns (Šotimaa), valguskunstnik Palle Palmé (Rootsi), koreograaf Adrienne Åbjörn (Rootsi).

Donizetti ooper „Armujook” on eestlastele üsna hästi tuttav. Kindlasti mäletab vanem generatsioon Neeme Kuninga 1989. aasta lavastust ja paljud on näinud METi kinoülekannet. Mille poolest erineb Estonia uus­lavastus traditsioonilisest?
Georg Malvius: Järgime opera buffa liini, püüame luua tegelaskujusid, kes oleksid ühtaegu usutavad ja naljakad. Kuna lugu on üsna lihtsakoeline, peab lavastus olema loov. Viisime tegevustiku 1930ndate Sitsiilia külakesse ja tõime mängu seal tegutsenud maffia, mis andis võimaluse luua rea koomilisi tegelasi. Itaalia pisikesed külakesed hoiavad enamasti väga ühte, kõik teavad kõigist kõike ning see loob sündmustikule ideaalse atmosfääri. „Armujook” on teos, kus kooril on oluline roll. Loodetavasti õnnestub mul seada koori tegevus nii, et see annab edasi külakese maalilist iseloomu.

Kas kaasajastamine tähendab, et originaalil pole tänapäeva publikule enam midagi öelda?
Sellele on väga keeruline vastata … Niikaua, kuni ei muudeta ooperi süžeed ja lähtutakse muusikast, võib tegevustiku ja tegevuspaiga nihutamine mõjuda huvitavalt. Olen kategooriliselt selliste lavastuste vastu, mis tapavad ooperi – kui lavastaja muudab ooperi esteetikat nii, et teost tundmata pole võimalik sellest aru saada või kui muutuste taga on pelgalt lavastaja enda ego.

Olete Eestis lavastanud ligi 20 teost ja nimetate Eestit väga liigutavalt oma teiseks kodumaaks. „Sevilla habemeajajast”, teie viimasest lavastusest Estonias, on möödas täpselt 20 aastat. Peale on kasvanud uus põlvkond lauljaid – kas on ka üllatusi?
Oliver Kuusikuga oleme juba vanad tuttavad. Tegime koostööd linnahallis etendunud „Hüljatutes” (2001) ja „Miss Saigonis” (2002). Ta on väga intelligentne ja andekas laulja, kellega on kerge töötada ja kellel on alati oma nägemus. Usun, et ta iseloomustab hästi kogu uut solistide põlvkonda, kes ei keskendu ainult laulmisele, vaid suhtub tõsiselt ka näitlemisse. Kui vanasti omandati enamik näitlemispagasist töö käigus, siis nüüd saavad noored väga palju juba koolist kaasa: Kristel Pärtna ja Kadri Kipperi lähenemine ooperile on seetõttu teistsugune kui lauljatel aastaid tagasi. René Soom võiks draamateatris kindlasti näitlejana tööd saada, kui ta seda tahaks! Tänapäeva ooperiteatril on väga vaja lauljaid, kes mõtlevad ka näitleja seisukohast.

Dirigent Vello Pähnaga viis teid kokku „Sevilla habemeajaja” lavastamine. Milline oli koostöö seekord?
Väga tihe. Dirigendina juhtis ta tähelepanu muusikalistele aspektidele, mille lavastajana võib kergesti unustada. On väga oluline, et lavastus sujub ka muusikaliselt. 

Mida tahaksite publikule etenduselt kaasa anda?
Rõõmu! Tahaksin publikule pakkuda kahe ja poole tunnist lugu noortest, kes teineteist armastavad, kuid olude sunnil ei saa seda otse öelda. Mõnikord on armastus nagu labürint, mis tuleb enne õnnelikukssaamist läbida.

Viimati lavastas Malvius siin 20 aastat tagasi. Nüüd on peale tulnud uus põlvkond soliste. Kuidas hindad „Armujoogi” meeskonda?
Mart Mikk, ooperijuht: Donizetti muusika on kerge ja lihtne vaid kuulata –lauljale tähendab see suurt väljakutset. Bel canto ooperid mõjuvad häältele omamoodi teraapiana, aeg-ajalt on sellist repertuaari laulda äärmiselt kasulik.
Õpiku järgi võttes ei ole Adina partii lüürilise koloratuursoprani esimene valik. Pärtnale ja Kipperile on see ehk grammike raske, kuid nad on konsulteerinud oma lauluõpetajatega ja leidnud, et võiksid oma ampluaad laiendada. „Armujooki” kavva võttes mõtlesime eeskätt Oliver Kuusikule, kes viimastel aastatel on teinud läbi suure vokaalse arengu – Nemorino on just tema roll! Usun, et ka aasta tagasi solististaatusesse tõusnud Balakinile on Dulcamara maiuspalaks, sest pärast „Fausti” Mefistot on ta väga jõuliselt avanenud. Elbi salasoov pärast Rossini „Tuhkatriinut” oli proovida buffo-bassi Dulcamara mängulist rolli, kuid väga mänguliseks ja sisukaks on Malvius lavastanud ka eneseimetlejast Belcore tegelaskuju. Nii et Rauno Elbi repertuaaris on mõlemad. Soomi näitlejameisterlikkus annab kindlasti suurepäraselt edasi Malviuse nägemuse Belcorest.
Kogu trupi äärmiselt tore töö!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht