Pealelend: Laura Mets, EMTA lavakunstikooli lõpetaja

Eesti muusika- ja teatriakadeemia tudengite ühisettevõtmisel eten­datakse 15. – 18. maini Telliskivi Loomelinnakus elektroakustilist nüüdisooperit „Korduma kippuvad küsimused”, mille EMTAs õppivad heliloojad on Marianna Liik ja Sander Mölder, libretist Andra Teede ja lavastaja Laura Mets (mõlemad EMTA lavakunstikool), muusikaline juht ja dirigent Taavi Kull, kunstnik Keili Retter (EKA) ning valguskunstnik Reelika Palk (TÜ VKA). Osatäitjad Jarmo Reha (EMTA lavakunstikool) ning lauljad Maarja Aalmann, Kaarel Kukk, Egon Laanesoo, Liisa Mets ja Kaisa Rüütsalu (kõik EMTA ooperistuudio), kaastegev on EMTA kammerorkester ja segakoor. Nimetatuist lavastaja Laura Metsale ja helilooja Liigile on see kooli lõputöö, juhendajaks vastavalt Neeme Kuningas ja Margo Kõlar. Sirp tundis huvi, kellel ja kuidas tärkas mõte proovida jõudu nimelt ooperiga, mis on ju keerukaim lavažanr.

Laura Mets: Ooper sai alguse minu initsiatiivil ja Peeter Raudsepp tutvustas mulle sellise koostöö võimalust. Nii algaski umbes aasta tagasi jaht, et leida libretist, helilooja, kunstnik, produtsent, muusikaline juht ja kõik teised vajalikud inimesed. Tulemuseks ongi ooper „Korduma kippuvad küsimused”.
Eelkõige tundus mulle põnev koostöö EMTA teiste õppesuundade üliõpilastega, sellises mastaabis koostööd pole EMTAs minu teada varem tehtud. Tekkis küsimus, miks? Tegelikult võiks selliste algusest peale ise tehtud lavastuste tegemine olla ju EMTAs tavaline – kõik eeldused on olemas ja võimalus varakult oma elukutset praktiseerida tuleb igal juhul kasuks. Praegu seda lavastust tehes näeme iga päev, kui suure töö teevad ära absoluutselt kõik teatris töötavad inimesed, sest projektikorras lavastust tehes on vaja kõik elemendid ise leiutada, kokku panna, sõlmida inimes­tega kokkulepped jne, seda enam, et valisime etenduspaigaks täiesti tühja ruumi. See kõik on meid viinud muidugi veel paljude teiste suurepäraste ja andekate üliõpilaste ja professio­naalide juurde ka väljastpoolt EMTAt. Kõik nad toovad kaasa näite oma eriala spetsiifikast ja tööeetikast. Kõik see on olnud ühtviisi põnev ja õpetlik. 
Tahtsingi, et oleks keeruline ja saaks omal nahal ära proovida, kuidas teha üks lavastus nii, et tuleb noorte koostööna asi nullist üles ehitada. Lavastuse teema on samuti üliõpilaseluga ja selle valupunktidega tihedalt seotud, mistõttu tundub igati õige, et lavastame selle ooperi just nüüd ja just selle seltskonnaga.
Ooper pakkus mulle huvi, kuna see žanr on tõeliselt külluslik, liidab eri kunstiliigid. Tahtsin näha, kuidas muusika ja näitlemine suhestuvad, kuidas ja kus kokku puutuvad ja mida üksteisega reageerides teevad. Sõna „nüüdis” on ooperi ees puhtalt selle pärast, et rõhuda mõttele „Jah, nüüd ja praegu, XXI sajandil, kirjutati ooper ning see ka lavastatakse nüüd, XXI sajandil”. Praegusel ajal pole ooperite kirjutamine ju enam nii tavaline. Samuti on teema, millest me räägime, ühelt poolt praegu väga üleval – nii keskkooli- ja ülikoolilõpetamiste tõttu just nüüd kevadel, kui ka ühiskonnas laiemalt. Meie ümber on pidevalt juttu noorte õigetest ja valedest erialavaliku­test, karjääritegemisest, pereloomisest –
kõigist neist suurtest ja kõigile korduvatest eluvalikutest. Ma ei tea, kas kõik mõtlevad ise oma peaga sellele, mille poole nad selles keerises tegelikult rühivad ja mis neid tegelikult õnnelikuks teeb.