Publik igatseb mängu ilu, mitte valu

Hele-Maria Taimla

Tallinna muusikanädala süvamuusika programm„Sa ei kujuta ettegi, millest just ilma jäid,” ütleksin ilmselt, kui kohtaksin lähipäevil mõnd välismaalast, kes ei jõudnud Tallinna muusikanädalale (Tallinn Music Week, TMW). Millal ikka tekib võimalus 15 või 30 minuti kaupa Eesti muusikute etteasteid kuulata ja veel mitu päeva järjest, saada nii üsna valgustav sissevaade Eesti muusikailma. Ise väisasin TMW klassikaprogrammi kaht õhtut, kui kokku astus üles rohkem kui 20 kooslust ja solisti.

Klassikaosa esimesel õhtul 27. III Nokia kontserdimajas eristusid esmajoones muusikud, kes pole meie suurematel lavadel veel soleerinud, seda siis noore ea või välismaal õppimise tõttu. Nii jäi silma Londoni Guildhalli muusika- ja draamakooli magistrant Siret Lust, kes näitas kontrabassil üles suisa harfimängijalikku graatsilisust. Keeruka kava esitas Lust mängleva kergusega, etteastele lisasid efektsust rohked flažoletid ja mäng kõrgetes positsioonides. Samamoodi esitas tehniliselt nõudlikke lugusid nauditava pillivalitsemisega ka noor viiuldaja Peeter Margus. Vanalinna hariduskolleegiumi abituriendi mängu taga oli tunda tööd sisulise poolega, mille üheks ilminguks oli mõttetihe fraseering. Erinevalt Lustist, kes sai soleerida kontserdisaalis, pidi Margus end maksma panema aatriumis, kus publiku tähelepanu nimel tuli võistelda puhvetist ja garderoobist kostuvate helide ja muude segajatega. Rääkimata aatriumi akustikast, mida mõistagi ei saa võrrelda kontserdisaali omaga.
Nokias olidki esinejad jaotatud kontserdisaali ja aatriumi vahel, kusjuures ajaliselt läks kõik lineaarselt, lihtsalt iga kahe kuni nelja esineja järel pidid kuulajad ruumi vahetama. Milleks selline väntsutamine, jäi lõpuni arusaamatuks, sest lava ümberkorraldamist polnud vaja. Oli see tehtud siis vahelduse nimel või puhvetitulu suurendamiseks? Hea tahtmise juures sobinuks ehk põhjenduseks, et kõndimine mõjub tervisele hästi, ent aatriumis esinenud interpreetidest on ikkagi kahju.
Esinejate kavavalikus oli huvitav täheldada sümptomaatilist tendentsi: nooremad esinejad panustasid virtuoossusele, kogenud muusikud eelistasid jutustava loomuga teoseid ning täitsid oma aja pigem suurvormi osa(de) kui mitme lühilooga. Esimese seltskonna puhul oli kurb tõdeda, et mõned olid endale valinud repertuaari üle oma võimete. Ja kurb polnud see nende mängu, vaid lavalise käitumise pärast. Kui interpreet tuleb lavale ilma naeratuseta, vaatab tõsise pilguga kaugusesse ja on krampis, võib olla üsna kindel, et ta peab tehniliselt keeruka kava veatut sooritust oma ainsaks eesmärgiks. Jah, eks see ole ka oluline – näiteks konkurssidel isegi väga –, ent publik soovib näha ikka mängu ilu, mitte valu. Sestap ongi sümpaatsemad ja meeldejäävamad need, kes oma kava „lõdva randmega” ära mängivad (vähemalt pealtnäha), naeratavad ja säravad. Iseäranis tähtis on see TMW loome­majanduslikus kontekstis.
Nagu öeldud, keskendusid staažikamad esinejad narratiivile. Kuna tegu on vanade kaladega, kes on end juba ammu lavalaudadel tõestanud (Anna-Liisa Bezrodny, Marko Martin, Age Juurikas, Andreas Lend jt), on nende veerandtunnistest etteastetest raske midagi uudisväärtuslikku esile tuua. Küll aga võib korraldajate (seekord lisaks TMW tiimile ka Eesti Muusika Arenduskeskus ja Pille Lille Muusikute Fond) kiituseks öelda, et nii uute tulijate kui vanade olijate tasakaal oli üsna hea.

Eesti heliloojate programm järgmisel õhtul, 28. III Mustpeade majas oli veelgi tasakaalukam. Tegu oli väärt võimalusega tutvuda Marianna Liigi, Mirjam Tally, Märt-Matis Lille, René Eespere, Arash Yazdani ja Mariliis Valkoneni loomemaailmaga. Pooletunnine autorikontsert tundus seejuures paras ajavahemik, et kogeda iga helilooja isikupära ja kõlaideaale või -otsinguid, mis pakkusid mõnel korral ka teravamaid elamusi. Iga komponist oli valinud endale meelepärase esituskoosseisu: kahel korral oli selleks kammerkoor Collegium Musicale, kelle musitseerimine oli Endrik Üksvärava juhatusel väga hästi balansseeritud. Koori esituses kõlasid iseäranis tuumakalt Mariliis Valkoneni laulud, mida võiks koorikontsertidel üldse sagedamini kuulda.
Põneva esituskoosluse komplekteeris Marianna Liik, kelle loomingut esitasid Laura Remmel (vokaal), Theodor Sink (tšello) ja Siimeon Liik (elektroonika). Nooruse poolest tõusis esinejatest esile René Eespere välja valitud rühm muusikakeskkooli ja -akadeemia kasvandikke: Katariina Maria ja Marcel Johannes Kits, Valle-Rasmus Roots, Marten Altrov ja Auli Lonks (kelle peenes klahvitunnetuses ja mängumaneeris jäi muide silma midagi kairatassepalikku). On raske ette kujutada, et mõni muu kooslus suutnuks Eespere kava sünergilisemalt ette kanda. Sellist sütitavat esinemisrõõmu nagu neil noortel tahaks järgmisel aastal kõigi klassikatalentide puhul näha (tõsi, enamikul nimetatuist ongi „Klassikatähtede” koolitus).
Kuna TMW üks eesmärke on ühendada siinne ja rahvusvaheline muusikatööstus, pööratakse korralduslikult palju tähelepanu väliskülaliste huvidele. Sellest lähtuvalt ja tagasi alguse juurde minnes: välismaiseid sõpru-tuttavaid ei pruugi üksnes laulupeoks Eestisse kutsuda – neile võib soovitada ka Tallinna muusikanädalat, aga ka homme algavaid Eesti muusika päevi.